Seitse vaprat

TAMBET KAUGEMA

Näitus „Seitse Linnateatri/Noorsooteatri peakunstnikku“ Tallinna Linnateatri Panso saalis märtsikuu lõpuni. Kuraator Kustav-Agu Püüman, kujundaja Katre Rohumaa.

Vahel tundub, et lavastuskunstnikud, kelle luua on lavastuste lava- ning kostüümikujundus, kannaksid justkui Marek Strandbergi nähtamatuks tegevast kangast võlukeepi. Teatakse küll selliste ametimeeste (ja -naiste) olemasolu, kuid ikka libiseb kogenematu pilk nende tööst teenimatult üle. Tavalisele teatrivaatajale võib andeks anda, kui ta ei oska lavastustervikust kunstniku tehtut eristada – pealegi öeldakse, et kunstnikutöö on siis hea, kui see ei tiku esile –, ent teatrikriitikute huvipuudusele on raske õigustust leida. „Tegevkunstnikuna tean ehk paari-kolme inimest, kelle teatrikriitilistes kirjatöödes lavakujunduse kirjeldamise kõrval ka arvestatavat lavastuse visuaalse keele sisulist analüüsi võib kohata,“ on Sirbis tosinkond aastat tagasi väitnud lavastuskunstnik Pille Jänes.* Teater pole enam nii sõnakeskne nagu varem, vaid palju visuaalsem, ent stsenograafide tagasisidemure püsib.

Pool sajandit väldanud ajaloo kestel on Tallinna Linnateatril olnud seitse peakunstnikku: Mari-Liis Küla, Aime Unt, Tõnu Virve, Jaak Vaus, Kustav-Agu Püüman, Iir Hermeliin ja Reet Aus. Näitusel „Seitse Linnateatri/Noorsooteatri peakunstnikku“ saab kavandite, fotode, kostüümide ja ühe maketi kaudu näha põgusat valikut selle seitsmiku kunagistest lava- ja kostüümikujundustest. Ajatelje ühes otsas on Mari-Liis Küla 1966. aastal tehtud kujundus Voldemar Panso legendaarsele „Hamletile“ ning teises praeguse peakunstniku Reet Ausi 2012. aastatel loodud kostüümid Elmo Nüganeni lavastusele „Maailmale nähtamatud pisarad“. Sinna vahele jääb veel õige palju mälestusväärseid lavastusi: Jaak Vausi kujundatud „Hamlet“ (1986, lavastaja Kalju Komissarov), Kustav-Agu Püümani „Kolm musketäri“ (1995, lavastaja Elmo Nüganen), Iir Hermeliini „Tõde ja õigus. Teine osa“ (2005, lavastaja Elmo Nüganen) jpt.

Kui lavastuskunstniku töö võimaldab keskenduda korraga ühele (või äärmisel juhul kahele-kolmele) lavastusele, siis teatri peakunstniku terav pilk peab haarama kogu koduteatrit. Tal tuleb vapralt seista peanäitejuhi kõrval (meenutagem ajaloost või tandemeid Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso või Aime Unt ja Mikk Mikiver) ning tõsta koos relvad hädamere vastu. Seega pole praegune Panso saali näitus mitte üksnes teenitud tähelepanuavaldus lavastuskunstnikele, vaid ka tubli kamakas Tallinna Linnateatri ajalugu.

*Pille Jänes, Lavastuskunstniku portree, probleem ja portmonee. – Sirp 9. XII 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht