Sellest saab meie tuvi

TAMBET KAUGEMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ehkki Lenin oli juba sajand tagasi veendunud, et kõigist kunstiliikidest olulisim on see, mida näidatakse kinode lumekarva ekraanilt, ei ole siiski põhjust arvata, nagu ei mõistaks praeguse Venemaa pikalaua klounid ka teatrikunsti poliitilist mõjujõudu. Miks muidu tuli varsti pärast „sõjalise erioperatsiooni“ algust Venemaa suuremate teatrite juhtidele keeldumist välistav soovitus riputada oma teatrimaja fassaadile priske plakat, millel kartulimardika värvides Zorro-märk ja selle all kiri „Omasid ei hülga“ vms. (Ei saa muidugi välistada, et see ogar mõte sündis algselt mõne kultuuriasutuse iseäranis agara juhi peas.)

Selline sunniabinõu on Vene võimudele kahelt kandilt kasulik. Avalikkusele saab nii näidata, et isegi kunstimeistrid, kelle seas kipub muidu olema ka igasuguseid teisitimõtlejaid, toetavad Putini algatatud hullust. Samuti annab see selge pildi, kes teatrijuhtidest on diktatuurile lojaalne, kes aga tuleb rahvavaenlasena paljastada ja allumatuse tõttu oma kohalt minema kihutada. Klassikalised võtted, mis tulid kasutusele juba jutuks olnud filmisõbra valitsemisajal. Igatahes hoitakse Z-plakatitel pingsalt silm peal ja Kirovi oblasti draamateatri direktoril Konstantin Zainulinil oli tükk vabandamist, kui ööpimeduse varjus oli kellegi tubli käsi plakati lõhki lõiganud ja see tuli mõneks ajaks maha võtta. Tuhandetel kultuuriasutustel ripuvad need aga edasi. Moskvas heiskas Oleg Tabakovi nimelise teatri juhtkond oma majale hiigelsuure Z-tähe ning midagi samalaadset, küll väiksemas mastaabis, võib kohata Voronežis, Arhangelskis, Tomskis, Samaaras, Kaasanis, Tšeljabinskis, Krasnojarskis jm.

Kui rivistada Venemaa teatri­tegijad üles ja anda käsklus „kolmeks loe!“, siis kahetsusväärsel kombel ja matemaatikareegleid eirates osutub kõige väiksemaks rühm, kuhu on koondunud ausad inimesed, kes seisavad sõja vastu, olgu sõna või teoga. Paljud neist on pidanud jätma oma ametikoha ja lahkunud kodumaalt, paljusid võimud aga alles töötlevad. Kirill Serebrennikov sõitis Prantsusmaale, Dmitri Krõmov jäi USAsse – kui nimetada kuulsamaid lahkujaid. Vene näite­kirjanik ja lavastaja Ivan Võrõpajev, kelle „Iraani konverentsi“ siinses Sirbis arvustatakse, nimetas sõda kuritegelikuks ja teatas Venemaa teatritele, kus tema näidendeid mängitakse, et annetab sealt saadud raha Ukraina abistamise fondile. Vastulöök ei lasknud ennast kaua oodata: paljud Venemaa teatrid võtsid tema näidendid mängukavast maha. Paistab, et sama saatus on tabanud ka eesti juurtega vene näitlejat ja lavastajat Julia Augi, kes aprillis tõi Vabal Laval välja lavastuse „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“. Ilmselt nii see lavastus kui ka tema sõjavastased sõnavõtud on põhjus, miks Venemaal jäävad järjest ära etendused, kus ta oleks pidanud mängima. Need on vaid mõned näited.

Kui liikuda edasi ülejäänud kahe rühma juurde, siis kõige rohkem on teatritegijaid, kes istuvad vait ja vagusi, püüavad säilitada töökoha ja keerulise aja üle elada. Nende sabas tulevad aga need, kes ühelt või teisel põhjusel löövad aktiivselt kaasa propagandasõjas. Viimase aja veidrusena on hakanud tulema teatritruppide videopöördumisi, kus eriti ilasel moel avaldatakse toetust vene sõjaväelastele – iseäranis madala kunstilise taseme ja paberilt mahalugemisega torkab silma Novo­sibirski oblasti nukuteatri videoetteaste.

Mida on meil selle teadmisega pihta hakata? Mõned päevad pärast sõja algust teatas kultuuriministeerium, et Eesti peatab riikliku kultuurikoostöö Venemaaga. Ainuõige otsus, sest institutsioonipõhine kultuur on alati ka osa poliitikast ja mõjuvõimu näitamisest, ning enne, kui rahutuvi pole Putinile nokaga lagipähe virutanud, ja isegi veel kaua aega pärast seda, ei saa sellise riigiga koostööst juttugi olla. Küll aga tasub Eesti teatritel seda kaaluda vene teatritegijatega, keda kodumaal nende vaadete pärast taga kiusatakse ja kellest osa on sunnitud sealt lahkuma. Alvis Hermanis on pakkunud Riia Uues teatris just sel põhjusel tööd tuntud vene näitlejale Tšulpan Hamatovale, kes elab nüüd Lätis. Venemaa iga kaotus on võit ülejäänud maailmale.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht