Shakespeare’i näidend kogu oma ilus ja valus

„Suveöö unenäo“ lavastaja seekordne keskne teema on olnud armastus ning loomulikult keerlevad tegevusliinid armastuse ja selle teel ette tulevate karide ümber.

MARIS PETERS

Ugala teatri ja EMTA lavakunstikooli „Suveöö unenägu“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Kätlin Kangur, helikujundaja Marius Peterson, valguskujundaja Fredi Karu, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad lavakunstikooli XXX lennu tudengid Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Kirss, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi, Kalju-Karl Kivi, Erik Richard Salumäe ja Elo Tuule Järv. Esietendus 17. IX Ugala suures saalis.

Seekordset „Suveöö unenägu“ Viljandisse vaatama sõites sirvisin mälus sama näidendi eelmisi lavastusi, mida aastate jooksul nii Eestis kui ka välismaal olen näinud. Ikka kerkib ju küsimus, mille uudse ja seninägematuga järjekordne lavastus üllatab. Lembit Petersoni lavastajakäekirja teades olin üpris kindel, et autorile tehakse sügav kummardus ning suhtumine saab olema aupaklik ehk autoritruu.

Kummardus oli tõesti sügav, sest lavale on jõudnud kogu näidend selleni välja, et kärpimata olid jäetud isegi õukondlaste vahekommentaarid käsitööliste näidendile – tänapäeval jäetakse need enamasti ette kandmata. Ent selle teema juurde tulen hiljem tagasi. Igal juhul siis näidend kogu oma ilus ja valus, mis vähemalt esietendusel tingis selle, et kohati olid näitlejad veel väga hõivatud suure tekstimassiiviga ning tähelepanu läks sellele, et värsijalad sõlme ei läheks (eks vahel natuke läksid ka). Mis teha, vanameister Georg Meri värss ei ole kerge kõnelda, kuid kindlasti on värsi esitamise oskus vajalik igale näitlejale ning tahabki harjutamist ja harjumist.

Tänan lavastajat julge sammu eest näidend võimalikult terviklikult lavale tuua. Eestis ei juhtu seda kuigi sageli, et Shakespeare’i näidendi lavastamisel on tekstile asetatud nii suur rõhk. Selline lavastus mõjub kui meeldetuletus, mis kõik näidendis veel sees on, ning annab mõnusa kõrvutusvõimaluse teiste sama loo lavastustega.

Teksti tervikliku esituse kõrval ei paku Ugala lavastus siiski ülemäära palju originaalset (see ei ole kriitika, pigem konstateering). Isegi käsitööliste näitemäng ei hiilga millegi geniaalselt uuega, kuigi muidugi on tavapäraselt naljakas. Üks toredamaid leide (vahest mitte originaalne) on kuupaiste koer, kes klähvima hakkab, sundides surevat Pyramust (Hardo Adamson) tegema kõnes pausi ja käratama penile „ole vait!“. Muhe leid oli ka kohmaka Thisbe (Jaan Tristan Kolberg) „leidlik“ lahendus end muu tapariista puudumisel Pyramuse mõõgatupega surmata. Publiku heatahtliku suhtumise ja naeru­pahvakud see äpardunud näitemäng tavapärasel viisil igatahes teenib.

Eestis ei juhtu seda kuigi sageli, et Shakespeare’i näidendi lavastamisel on tekstile asetatud nii suur rõhk. Lysander – Jass Kalev Mäe, Helena – Merlin Kivi.

Valdo Ots

Nüüd tagasi õukondlaste kommentaaride juurde, mis tänapäeval enamasti välja kärbitakse, ent on selles lavastuses alles jäetud. Miks need tavaliselt kärbitakse, on ka arusaadav: iga selline kommentaar aeglustab käsitööliste kohmakat näidendit, paneb koomika pausile ja lõppkokkuvõttes kisub teatri­illusiooni veel rohkem ribadeks, kui see on amatöörnäitemängu tempoka ühte jutti mängimise korral.

Lavastaja seekordne keskne teema (nagu ka kavalehel kinnitatakse) on olnud armastus ning loomulikult keerlevad tegevusliinid armastuse ja selle teel ette tulevate karide ümber. Publiku ette laotatakse galerii armastuse eri väljendusi „kõikvõimalikes suhtetoimetes“, millest paljud on probleemse koega. Võtame näiteks Theseuse (Mark Erik Savi) ja Hippo­lyta (Tuuli Maarja Põldma) suhted: üks on sõjalise jõuga allutanud teise, amatsoonide kuningannal tuleb asuda täitma Theseuse kaasa rolli. See ei ole oma olemuselt kaugeltki tasane ja kompromissitu suhe (kavaleht: „pooljumalast valitseja ja alistatud amatsooni armastus“). Saua ja habemega zeusiliku Theseuse ning amatsoonide kuninganna suhtes säilib pinge läbi kogu näitemängu. Veel lavastuse lõpuosas, jahistseenis esitab Hippolyta oma jahikogemustest rääkides väljakutse Theseusele.

Kaugeltki probleemitud ei ole Hermia (Maria Ehrenberg) ja tema isa, Egeuse (Jaan Tristan Kolberg) suhted, mida mina küll tõrgun nimetamast „isa ja tütre armastuseks“, nagu tehakse seda kavalehel. Käesoleva lavastuse Egeus on üks kurjakuulutavamaid ja halva­endelisemaid, keda ma üldse näinud olen. Armastusest ei olnud siin küll juttugi, sest see Egeus on tõesti valmis oma tütre ohverdama. Kui lõpuks Theseus oma valitseja prerogatiivi kasutades otsuse noorte kasuks teeb, siis lahkub Egeus täpselt sellise moega, et ta ei ole lõpp­lahendusega leppinud, vaid roomab nagu salvatud loom oma urgu kätte­maksu hauduma.

Probleemitu pole ka haldjapaari, Oberoni (Hardi Möller) ja Titania (Maria Teresa Kalmet), armastus, mis ju ilmselgelt on globaalsete (ilmastikuliste) tagajärgedega, põhjuseks karile jooksnud tüli ühe väikese india poisi pärast. Viis, mida Oberon kasutab india poisi kättesaamiseks, ei kõnele küll armastusest Titania vastu, pigem võiks seda kirjeldada kui isekas-jonnakat kättemaksu ja kõigi vahendite kasutamist oma eesmärgi saavutamiseks.

Lavastus joonistab väga selgelt välja Hermia ja Lysanderi (Jass Kalev Mäe) armastuse eripära: tegemist ongi suhtega, mida ilmselt senini on peetud distantsilt, vahetades tõotusi ja pudi-padi. Situatsioon, mille Theseus loob, jättes armastajad kahekesi, näitab selgelt, et koosolu on selles suhtes olnud vähe, et mitte öelda – üldse mitte. See, muide, teeb mõistetavamaks ka Hermia hoiaku metsas, kui ta on sunnitud nõudma, et Lysander heidaks puhkama temast siivsa vahemaa kaugusele. Sellega teravas kontrastis on armastajate käitumine suures tülistseenis (selles lavastuses paigutatud esimese vaatuse lõppu, miska lõppkokkuvõttes on vaatajad kõigest saginast sama väsinud kui armastajad ise), kus Hermia lausa takjana klammerdub Lysanderi külge.

Seega, armastus selles näidendis käib kõike muud kui tasast rada, alati on seal ka vari, vahel pikem, vahel lühem, vahel süütum, vahel halvaendelisem.

Tekstikeskse lavastuse lavakujundus on samuti minimalistlik, ainult kuuketta moodi ümar platvorm lava keskel ning lavale ja sealt ära tassitavad ümarad sambaalused. Ka maagilised lilled, mille tilkasid magajatele laugudele poetatakse, on publikule nähtamatud. Lavastuses ei jäeta aga demonstreerimata noorte näitlejate laulu- ja musitseerimisoskust alates avalaulust Purcelli ooperist Merlin Kivi esituses, loomulikult näitetrupi enda saatega, ning lõpetades veidi kohmakalt (kas teadlikult või kogemata, pigem vist esimest) väljakukkuva pulmamarsiga Theseuse, Hippolyta ja noorte armastajate abielu tähistamiseks.

Arvatavasti ei juhtu lähiajal, et keegi „Suveöö unenäo“ nii tervikliku lavastamise Eestis uuesti ette võtaks. Seetõttu tasub see lavastus mälu värskenduseks ära vaadata. Võib ju küll öelda, et eks vajaduse korral saab ka raamatut lugeda, ent see pole ikka see, mida laval pakutakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht