Siia tuleb panna üks tönk

Tudengid mängivad laval rahvamänge, hullavad üksteisega – seal ei paista olevat muid kommentaare kui see, et elav mäng ja pärand lõpetavad ükskord museaalina.

MARIO PULVER

Eesti Kontserdi ja Von Krahli teatri „Eesti mängud. Tönk“, autor Sigismund von Krahl, lavastaja Peeter Jalakas, dramaturg-näitleja Taavi Eelmaa, kunstnikud Kärt Ojavee ja Edith Karlson, videokujundaja Martti Helde, graafiline kujundaja Margus Tamm, tehniliste lahenduste autor Enar Tarmo ja helirežissöör Mait Karm. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXVIII lennu üliõpilased. Esietendus 10. VI Tartu Raadi lennukiangaaris.

Mängulisus on joon, mida hindan kõrgelt nii inimestes kui ka ühiskonnas. Plass on elada sellises riigis, kus kõik ühiskonda puudutav on väga püha ja harras. Seetõttu on kena, et meie ei ela veel sellises riigis. Veel on lubatud Eesti lennuväe ühes pühapaigas ja Nõukogude strateegiliste pommitajate pesas mängida ja lollitada. Tõsi, „Tönk“ pole otseselt pila millegi aadressil ja see võib olla koguni probleem.

Mulle nimelt tundub, et lavastaja Peeter Jalakas on võtnud eesti mängude käsitlemist sõna-sõnalt. Kui mõni lavastaja, nagu Kertu Moppel või Mart Koldits, vaatleks mängu inimühiskonna eri tasanditel (flirt kui mäng, võimumängud kontoris, tipp-poliitika kui suurte laste mängud), siis Jalakas näitabki eesti mänge. Tudengid mängivad laval rahvamänge, hullavad üksteisega, seal ei paista olevat muid kommentaare kui see, et elav mäng ja pärand lõpetavad ükskord museaalina. Vanasõnad ja vanarahva lood olid kunagi värsked ütlused ja uusimad vested. See on loomulik.

Mõnevõrra vähem loomulik on see, kui kultuur jagatakse kõrgeks ja madalaks, ühte suhtutakse aupaklikkusega, teise üleolevalt. Mõnda aega tagasi tulid postmodernistid, peksid sepavasaraga selle hierarhia segi ja kuulutasid, et pole olemas mingit kihistust. Nüüd julgevad kihistajad jälle põõsastest välja hiilida ja vargsi poetada, et mõni asi on ülev ja mõni matslik. Mõni asi on sümfoonia ja teine arktiline hüsteeria. Mõni asi kõlbab muuseumisse ainult tardunud eksponaadina selle kohta, kui labane ja ropp oli elu enne kultuuriteooriat. Eksootilised kostüümid, kontrollimatu huilgamine ja mäng saavad esineda ainult seni, kuni lugupeetud kõrgtsivilist suvatseb oma sfäärist alla astuda ja madala kultuuri taas oma kohale tarretada.

Laval on justkui kaos, kuid see on siiski proovides ära tarretatud ja dramatiseeritud.

Pressifoto

Härrasmees (Taavi Eelmaa), nimetagem teda aadlikuks ja võõramaiseks Sigismund von Krahliks, suhtub tema all toimunud pärismaalaste korratusse jaheda rangusega ja näib hindavat mängu kaootilisuse juures ennekõike seda, kuidas see sobitub tema muuseumi­süsteemi. Paratamatult jäi tagantjärele mulje, et Jalaka poolehoid kaldub samuti pigem kuu pealt kukkunud härrasmehe kui matside poole. Kuigi mängud toimuvad ja videos näidatakse ka arhiivikaadreid vanade eestlaste veiderdamisest, on tegemist välispidise pilguga. Laval on justkui kaos, kuid see on siiski proovides ära tarretatud ja dramatiseeritud, ehtsad kordumatud hetked piirduvad ilmselt kivi-paber-kääride jm mängude sisemiste tulemustega.

Tekib tunne, et proovides käis ehe pillerkaar, kuid lõpuks vaigistas pintsakuvarrukas käsi lärmi ja ütles, et väga hea, nüüd salvesta see. Sellest on iseenesest kahju, sest mulle oli näiteks Tartu Uue teatri „Keskea rõõmud“ valgustuslik kogemus selle kohta, millisel moel saab teatrilava tingimustes pakkuda publikule täiesti kontrollimatut kaost. „Töngis“ oleks võinud mingis osas lavastusest lasta samuti noortel möllata nii, et lavastajal pole õrna aimugi, kuhu välja jõutakse.

Seejuures on pilguheit sellesse tardunud kaosesse põnev. Tudengite kostüümid loovad paralleeli Robert Annuse triksteriga, kes Vanemuise „Karjääris“ teatriladu rüüstas ning lapseliku rõõmuga endale mida tahes pähe ja selga toppis. Kätest kroon, oranžide juustega kuunaine, profimaadleja Undertakerit meenutav mustajuukseline mehemürakas, Osmani sultanist kerjus – need on sellised lapsemeelse maailma leiud, aga laps ongi see kõige ehedam mängija. Selles mõttes on ka loomulik, et selliseid ansamblilavastusi on hea teha tudengite ja/või noorte näitlejatega, kel on tõenäoliselt lihtsam oma sisemise lapse juurde pääseda. Mis ei tähenda, et vanemad näitlejad poleks valmis veiderdama, lihtsalt noortel on mängule juurde panna veel kõik need väsinud sõnad, mida iga lavaka lennu puhul kasutatakse: jõulisus, siirus, pühendumus, plastilisus ja nii edasi. Etüüdidest sündinud sketšijadade nagu Kolditsa „Proffeti“ või Moppeli varasemate tööde puhul on see noorte energia päästnud sageli ka veidi küsitavama teoreetilise raamiga leiud.

Vahel polegi vaja muud kui õnnestunud ideed, millel ei ole lugu taga. Laval liikuril liuglev, tondina hõljuv leivanaine või ringi kihutav elajas on silmale ilusad vaadata – see on vist esimene kord, kui liikuril on minu meelest mingi mõte. Samamoodi on puhtalt, meeleliselt efektsed lendmehe plahvatuslik ringlemine, snaipri rituaalne koreograafia või kuunaise pikad pruunid jalad – intellektuaalselt pole siin midagi arutada, aga mõnus on vaadata.

Omal moel sobitub selline mõttetu trall just nimelt meie pearättide ja triiksärkidega esivanemate nigadi-nägadi lollitamisesse. Eesti huumor ongi vanaisa tagurpidi kasukas ja tot-tot-tot akna taga. Ja seda, tuletagem meelde, tegid mõisa teoorjuse all ägavad ja kaljusuure­liku taeva all kiviga kündvad pärismaalased. Kui meie toal on must lagi, lähebki katus sõitma. Tsiviliseeritud härrasmeestel on hirmus raske mõista, kuidas saab üks kultuuritu, perspektiivitu, riivatu, rafineerimata matsirahva (m)ängistav reaalsus võimaldada veel naljaheitmist. Aga just see karnevalilaadne, pahupidi pöörav pillerkaar on eestlase ventiil. Kardetavasti on see jäänud meie tänapäeva sellel kujul, et tööinimene rügab viis päeva tigedalt tööd teha ja läheb siis nädalavahetusel ogaraks. Ainult et huumorit on tänapäeva elus kahetsusväärselt vähem.

„Tönk“ mõjub natuke niimoodi, nagu oleks 2518. aasta ning järjekordsete juubelipidustuste raames taastatakse suurejoonelise projektiga kunagisi eestlaste rituaale ja traditsioone vahepeal sajanditeks katkenud mäluniitide põhjal. Huumori ja iroonilise pilguta läheb see sama totralt rituaalseks nagu mõned liturgilised traditsioonid. Võib-olla mõnes paralleelreaalsuses ongi kirikus lihavõtteajal musikulli rituaal, kus meenutatakse Juuda suudlust sellega, et antakse kõrvalistujale pühalikult musi.

Õnneks pole „Tönk“ harras ja Trad. Attack! samuti mitte. Siia sobib just see bänd, kuna nad pole nii sentimentaalsed ja tõsised nagu mõned teised etnostaarid. Nad mängivad traditsiooniga ega tõrgu panna loitsu rokkima, seejuures on nad piisavalt aupaklikud. Seda, kas bändi on kindlasti lavale vaja või oleks saanud muusika fono pealt ette mängida, peab otsustama igaüks ise. Jään selle juurde, et elav muusika andis lavastusele vajaliku mõõtme. Ega Trad. Attack! ei peagi olema kogu aeg lava keskel ja välja valgustatud, nad on osa lavastusest. See pole kontsert, ehkki kohati meenutab seda, see pole ka muusikaga lavastus nagu Tartu Uue teatri „Praktiline Eesti ajalugu“, kus ansambel Odd Hugol on väga suur roll. „Töngi“ pikkusele ei ole mul samuti etteheiteid, tund aega mõjuks sõnateatri puhul jaburalt lühikese ajana, aga kuna see on kontserdilaadne toode, miks mitte ka kontserdi pikkusega. Selles mõttes kompromiss, et pikalt üle tunni poleks seda muusikat saatvat vaatemängu viitsinud jälgida, alla tunni oleks jäänud poolikuks.

Aga milleks üldse „Tönk“? Karel Čapekil on armas lugu selle kohta, kuidas teatris proov venib, sest töömehel on vaja panna kuhugi üks pork, enne ei saa asjaga edasi minna. Kõik sekeldavad ja karjuvad tigedalt, et mis toimub, lavastaja vastab vaid hämmeldunult, et enne on vaja pork ära panna. Selle peale taltutakse. Minu arust on tönk midagi samalaadset (ehkki tegelikult oli tönk vist Hiiumaal mingi jõulutont). Vahel on vaja pisut töngata, muidu läheb pilt liiga mustvalgeks. Võiks ju käratseda ja pahandada, et mis asi see nüüd oli ja kas me sellist teatrit tahtsime, aga mulle tundub, et vahel lihtsalt on nii, et puudu on täpselt üks tönk. Kas just selline „Tönk“? Ehk oleks saanud ka uhkemalt ja vabamalt, aga me oleme vaene rahvas, võtame vastu selle, mida pakutakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht