Siis olgu ta tänatud

Madis Kalmeti lavastatud „Õitsev meri“ on hea aus psühholoogiline teater, inimese siseilma ja saatusekaare nähtavaks-loetavaks mängimise kõrgkool.

PILLE-RIIN PURJE

Kuressaare teatri „Õitsev meri“, dramatiseerija Andres Särev, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Arvi Mägi, Kiiri Tamm, Jürgen Gansen, Piret Rauk, Loviise Kapper, Andres Raag, Tanel Ting, Markus Habakukk, Jüri Tõru, Aili Salong, Mati Talvistu ja Kalmer Poopuu. Osaleb Kihelkonna segakoor, dirigent Imbi Kolga, akordionist Reet Lõugas. Esietendus 24. VII Viki külas Mihkli talumuuseumi õuel.

„Ja kui selle suure mere üle on Jumal … see hea Jumal, siis olgu ta tänatud.“ Selle Turja Laasi lihtsa tänulausega lõppes Kuressaare teatri tänavune suvelavastus „Õitsev meri“, mida tänulikule publikule üheksa korda mängiti Viki külas Mihkli talumuuseumi õuel.

24. juuli esietendus möödus halli taeva all, peaaegu lakkamatus sajus. Teatritegijad ütlesid pärast, et nõnda vihmaküllast esietendust nemad ei mäletagi. Aga see soe suvevihm arvestas igati tegelaste meeleolu, sadu ägenes just dramaatilistel momentidel. Proloogis, kus veel poisiohtu ja leeritamata Turja Hannes koos kahe tüdrukuga merel tormi kätte jääb, saadi kohemaid ehedalt märjaks. Hannese ja Saadu Taali kõige pingsamas stseenis paisus vihmavaling iseäranis kirglikuks, tekst mattus rabinasse publiku keepidel, aga sõnu polnud vajagi, tegelaste tundeilm oli loetav ja hingeelu maksimaalselt täpne.

Esietenduse tõelise meremehe­ilmaga võrreldes loksus 26. juuli päikesepaisteline teatriõhtu kohati vaata et ülemääragi leigena. Ju mõjus kaasa teise etenduse pingelangus. Neljandal etendusel 28. juulil saavutati kooskõla klaari suvelaotuse ja tegelaste hinges mäslevate tormide vahel.

Saarlasest kirjanik August Mälk (1900–1987), kelle sünnist möödub oktoobris 120 aastat, on nüüdseks teenimatult unarusse jäetud. 1935. aastal ilmunud romaanist „Õitsev meri“ tegi oma aja põhidramatiseerija Andres Särev otsekohe lavaversiooni, mida 1930. aastatel usinasti etendati. Viimati nägi teatripublik „Õitsvat merd“ Rakvere teatris Rein Olmaru lavastuses 1988. aastal, sündmuseks kujunes siis suure sinimustvalge lipu lavale toomine stseenis, kui Hannes tuleb leerist. Teatrilooliselt on kena tõik, et 1990. aasta telesalvestises mängib Suure­õue Niidat Kiiri Tamm (algkoosseisus Gita Ränk), kes nüüd Saadu ema Liisu rollis.

Madis Kalmeti lavastus põhineb samuti Andres Särevi dramatiseeringul, mida lavastaja on küll kohendanud ja tihendanud. Dialooge on targu sätitud sõnanapimaks, seejuures hoolega hoitud Mälgu isikupärast keelt, karget sõnarütmi, liigutavat kodust ütlemisviisi. Tänulikuks teeb, et ometi kord raatsitakse ja osatakse mängida vabas õhus ilma võltsvõimenduseta. Mikrofonide kasutamine on teinud karuteene mõnelegi lavastusele. Mängupaik Mihkli talumuuseumi õuel on kontsentreeritud, Jaanus Laagrikülli loomutruus kujunduses saab tegevusse kaasatud iga uks ja laudtee, võrgud ja kiviaed ning kummuli paat kui ilmatelg. Misanstseenid on ühtaegu ladusad ja sisulised. Tantsukeerutused kaugemal puude all lisavad panoraamsust.

Kalmeti „Õitsev meri“ on hea aus psühholoogiline teater. Inimese siseilma ja saatusekaare nähtavaks-loetavaks mängimise kõrgkool ennekõike kolmele noorele peaosalisele, kes kõik sedakorda Rakvere teatrist: Elar Vahter – Turja Hannes, Grete Jürgenson – Saadu Taali, Jaune Kimmel – Suureõue Niida. Neist Jürgensoni tahan nimetada juba Kalmeti näitlejaks, sest Karini roll Ingmar Bergmani draamas „Nagu peeglis“ (Rakvere teater 2019) andis nende koostööle tiivad, mis kannavad. Töökas ja igati tubli, aina kergejalgselt, aga hoopiski mitte kerglaselt liikuv ja väsimatult toimetav Taali tunneb naabripoiss Hannest lapsest saadik ja hoiab südames. Aga kui simmanil daamide valsil silkab Niida Taaliga võidu Hannest kahmama, taandub Taali. Tema leplikkus ei tähenda alistumist, vaid saatuse usaldamist ja iseendale truuks jäämist. Üksainus kord libiseb üle Taali huulte kibedusega: „Millal olen mina oma tahtmist saanud!“ Ja ometi saabub seegi armuöö, mil Hannes leiab tee Taali juurde.

Siin tuleb kõneleda Kalmeti lavastust läbivast hingelaulust, mis Kihelkonna naiste esituses koos koori liikumisjoonisega kannab mängu olustikust kõrgemale. Laulule on Peeter Konovalov loonud viisi ja ka laali-leelo-lii sõnad, aga ses peitub rahvalaulu ürgne vägi. Lauluga see „Õitsev meri“ algab ja pärast Turja vanaperemehe tänulauset lauluga ka lõpeb. Laul avab igavikuväravad Turja emale Liisule. Seesama laul saadab Hannest, kui ta otsekui armuohelikku pidi veetuna, äratehtuna järgneb Taalile. Tüdrukust saab sel hetkel naine, kes surub saladuse hoidmiseks sõrme huultele. Taali talitseb loomupärast kärmust ja noore kuuma vere kärsitust, astub tõttamata, tänumeeles aeglustades iga sekundit ootamatut ja ometi eluaeg oodatud õnne.

Hiljem aga, kui Hannes saanud Niida tõttu pussihaava nii ihhu kui ka hinge, ootab Taali veelgi, loodab sõnatult ja pingsalt, et poiss teda ometi märkaks, kutsuks. Paraku sel hetkel asjata. Grete Jürgensoni rolli teine, hoopis teises rütmis lendutõus saabub finaali eel, mil Taali isa on äsja surnud, tütar aga tuleb Hannesele aerupoisiks, lohmakate kummisaabastega, pisarais silmi varjamas kalurikuue rohmakas kapuuts. Kui Hannes nüüd lubab, et jääb isakoju ja toob nende pisipojagi Turjale, ei mahu õnnevalu järsku Taali sisse ära, kohmakalt kui linnupoeg rapsib ta end aerupoisikummikutest vabaks, tahaks söösta ummisjalu kõrgele üles, tõusta pääsukesena lendu.

Risti vastupidine eluteekond on määratud Suureõue Niidale, Jaune Kimmel avab täpselt oma rolli sisima tühjuse kasvu. Rikka talu peretütre õhulised heledad kleidid, mis, muide, ei määrdunud isegi esietenduse vihmas, panid publiku ahhetama: oss-ssa! Aga välispidine kaunidus ei too õnne, kui sellega seltsib eesmärgitu jõudeelu. See on Mälgu romaani läbiv otsekohene sõnum, kuis virisemine ja hädaldamine pureb inimlast seestpoolt, kõrkuse hingehinnaks jääb üksildus, elus saamatuid inimesi pole põhjust haletseda. Tänapäeva naisõiguslased võivad ju protesteerida, kui Hannes tõemeeli pärib, mistarvis on tütarlapsel vaja inglise keelt õppida, aga haridus aitab tublisti kaasa Niida kodutusele kodupaigas. Nii liigubki hellitatud Suureõue preili koori kodulaulule vihuti vastassuunas. Niida erksast plikatirtsumuretusest, punasest edvikust püünispaelast heledais juustes saab ajapikku aina sihitum flirtimine, viimaks võõra ükskõikne uitamine Hannesest mööda. Nii see linnapreili kaugeneb, sigaretipits kärtspunaseks võõbatud huulte vahel, pilk kuhtuv ja samm vankuv teab-mis linna mõnuainest, valges kindas sõrmed hajameelselt puudutamas puulehti. Kuni haihtub kui suitsuvine: „Üks räbal puha …“ Niida on mu meelest seni üks Jaune Kimmeli terviklikumaid, stiilipuhtamaid rolle.

Elar Vahteri Hannese pilk eksleb ja süda heitleb kahe tüdruku vahel, kuigi ta sõnutsi naisi tühiseks trotsib. Mõtteid annabki lugeda Hannese silmadest. Üsnagi endassesulgunud rannakülapoisi kujunemise ja mehistumise lugu saab lavastuse teljeks, hea ja õige on tunne, et Hannese ja Taali päriselu algabki alles pärast aplausi. Vahter paotab Hannese sisemust kohase kitsidusega. Tore on vaadata, mismoodi Hannes tuleb leeripoisina ema käevangus kirikust, musta ülikonna ja valge ristlipsuga, kohmetult pidulik, vahib natuke nagu äraeksinuna ringi, varsti aga kaob tuppa, et tulla koduriietes ja hakata vaikselt tööle. Samamoodi kannab mees maailmameredelt ja kroonust koju jõudes välja linnalikuma oleku, aga kodune hallikat triipu särk jääb ikka kõige omasemaks.

Oma eluvalikuid seab Hannes pahatihti rohkem teiste järgi, olude sunnil, otsustab vahel tormakalt, talitab keevaliselt. Kahe omakülatüdruku vahel sinna-tänna loovides satub poiss viimaks hoopistükkis kolmanda võrku, kui läheb väimeheks Pöide kanti. Ilmekas on see napp viiv, mil meremehehingega Hannes sammub kooriga vastuvoolu, hakkab koormahobusena vedama vankrit Tondi­oja talu väimehena. Pisarad kurgus, tunnistab Hannes hiljem Taalile nagu laps emale: „Ma ei ole rahul.“ Ja enesega üksi, siiski isa kuuldes vaatab oma hingepõhja, kui südametäiega mõrravaia vastu kivi pooleks lööb: „Kui rumal võib inimene vahest olla!“ Seepeale nendib isa Turja Laas elutarga muhedusega, et mis siis viga kui vahest, aga mõni jääbki.

Arvi Mägi mängib Turja peremeest asjalikult, varjatud südamlikkusega. Isa ja poeg Hannes on sama tõugu, juuksedki turritavad neil sarnaselt, justkui kadakaoksad. Natuke on Mägi tegelane ehk tõsimeelsemgi kui Mälgul, siiski ilmneb vargsi kavalus ja koerus, justkui muuseas pillatud vigurilaused.

Kiiri Tamm loob ema Liisu tasase, liigutava lihtsusega. Hinge läheb ema kukkumine ja viletsa tervise varjamine, kui Hannes teda toetab. Peagi järgneb loomulik ja hääletu surm, kohe pärast Hannese kodunt äraminekut. Isa Laas tardub siis nagu aimuses, enne kui läheb põlvitab naise ligi. Ja kui poeg Klaus kannab ema tuppa, siis isa käed toetavad ja hoiavad seda tühjust, mis minejast jääb koju ja südamesse. Iseloomulik on ema ja isa vaibumatu töötahe, puudutav kogu lavastust läbiv loomulik ja looduslik, sentimentaalsusest prii läbisaamine surmaga. Mõtlemisainet andis tõik, et kui jutuks Taali isa surmaootus ja Turja Laas soovitas panna voodi alla veekausi, et ehk on ette nähtud veesurm – siis läbis publikut naerukahin. Näis olevat nooremate naer ja ehkki heatahtlik, ometi miski torkas südames. Kas pole sedalaadi uskumustes, mis meile tunduvad naiivsed, ometigi midagi loomulikumat, looduslikumat, inimlikumat kui meie aja rafineeritud eutanaasiaihaluses?

„Õitsev meri“ on ansamblilavastus, keegi ei kipu soleerima, igaüks tunnetab oma ülesannet tervikus. Tänu sellele toimibki kutseliste näitlejate ja harrastajate koosmäng nõnda sujuvalt. Taali isa Saadu Aadut kehastab endastmõistetava mängumõnuga Kalmer Poopuu, Arvi Mägi Turja Laasiga rüübatakse kenas üksmeeles riigiviina.

Hästi selge, napi vaimuka koomikanoodiga ja puhtalt nüansseeritud rolli loob Andres Raag – taluperemees Märt Muru Tondiojalt, kes koos tütrega tuleb Turjale väimeest nõutama. Kaasas pudel punase märjukesega, mis osutub naiselikult magusaks ega meki meestele: tabav kontrast tõhusate viinapudelitega, mis Laasile rõõmu teevad. Selline äi võiks Hannesega täitsa klappida, aga Tondioja naispere on untsus, egas asjata tule väimeest kaugemalt otsida.

Loviise Kapper mängib Lindat (romaanis Liida, nii et riimub Niidaga) julge karikeerituse ning lohutu (taand)arenguga argipäevase ilmetuse suunas. Silma torkab Linda krampuv kehahoid Hannest kosides, aga allhoovuses ei puudu valulisus. See ongi Kalmeti lavastusele iseloomulik, et ükski roll ei jää pelgalt pinnaliseks. Linda tahab kangesti mehele saada, aga temagi (abi)elu hukutab pidev hädaldamine ja krooniline elukartus.

Oma loomuse on Linda pärinud emalt, Aili Salong mängib Tondioja Maretit valvsa näägutava ämmana. Pole siis ime, et mõlema naise ees langeb Hannese hing tõrksalt lukku. Ei ole Raagi eluterve olemisega Märt Murul kerge sihukeste naiste keskel, eks sestap tal kahju Hannestki lahutuse läbi kaotada, Märt katsub väimeest veel korra tagasi kutsuda, aga tõelisi sugulasi neist ei saanudki.

Hannese vanem vend Klaus on Jürgen Gansenil natuke nagu isa Laasi tõugu, teisalt mitte päris, mingi vimm või kiivus Hannese kui isa lemmikpoja vastu kumab läbi küll. Kui Klausile venna leeriviina ei pakuta, isa ei tee nägemagi, taandub ta vähe pahuralt võrkude manu. Ei võta Klauski päris õiget naist, tema Luise pole rannatõugu, kipub klatšima ja ohtrasti tühja silmavett valama. Piret Rauk mängib Luiset lustiga, roll on orgaaniline igal sammul, igas käerapsakus, igas intonatsioonis. Luise tähetunnikene saabub, kui ta konstaablile innukalt knikse teeb ja ametimees seepeale temal kui perenaisel kätt surub. Sel hetkel aimame, et too naine tahaks hoopis teistmoodi elujärge ja tunnustust. Ehk läheb lesepõlves veel õnneks?! Konstaablit mängib Jüri Tõru, tema tubli etteaste Turja õuel sisaldab poolkoomilist ametimeheväärikust, samuti allavandumist rannakülameeste ühtehoidvale vaimule.

Kaaluka, harkisjalgse sammuga mõõdab maad Mati Talvistu Suureõue Jaanina, kui tuleb Hannest kurjasti noomima tütre hukutamise pärast. Talvistu osalahenduses on toekat peremehevurhvi, hiljem Hannese pussihaava piiritusega ravides aimub Jaani vastakaid tundmusi tütre kavaleri alatuse suhtes. Too linnakavaler Fredy on Tanel Tingil vallatult etendatud, kenitlevaid poose võttev vurle. Olgu tähendatud, et samavõrd hasartselt, teatraalselt ja professionaalselt kui laval autojuhi rollis, mõistis Tanel Ting etenduse eel publiku autode parkimist juhtida!

Markus Habakuke särasilmne Kalda Sass kurameerib omajagu Taaliga, aga tüdrukute tantsitamisest magusam veel on Sassile kaklemine, kättemaks linnamehele. Kuraasi kattevarjus näikse Sass hea ja abivalmis poiss olevat, kahju hakkab, kui meri võtab tema koos Klausiga.

Finaalis jäävad isa ja poeg kahekesi Turjale. Hannes aitab vanaks jäänud isal tõusta jaluli paadikõrgendikule ja nõnda vaadatakse koos, kuidas meri õitseb. Tugevasti hoiab poeg isal käest kinni, mõlemad tunnevad: tuleb ilusat aega. Ainuüksi see mälupilt isa ja poja ühtepõimunud kätest teeb tänulikuks. Ja Kihelkonna naiste hingelaul jääb kaitsvalt kumisema.