Simulaakrumid ja peavalutabletid

Ringo Ramuli lavastus „Üle oma varju“ on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ugala teatri „Üle oma varju“, autor Paavo Piik, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula, helilooja ja muusikaline kujundaja Taavi-Peeter Liiv, valguskunstnik Fredi Karu. Mängivad Aarne Soro, Janek Vadi, Margus Tabor ja Tarvo Vridolin. Esietendus 16. IV Ugala väikeses saalis.

„Baudrillard: Me elame maailmas, kus ongi ainult narratiivid. Reaalsus ise, mida iganes see tähendab, suudab parimal juhul veel etendada neid narratiive, paremini või halvemini, nagu provintsiteatri näitleja, kes on ootamatult pandud mängima avangardi ja me ei saa enam aru, kas ta mängib kuradi hästi või kuradi halvasti.“ (Paavo Piigi „Üle oma varju“, V stseen). Tsiteeritud tekstikoht kõlas esietendusel Ugala teatri väikses saalis otsekui muuseas, ometi õige magusa sarkasmivarjundiga, mis läbistas vastuseks saaligi.

Paavo Piigi „Üle oma varju“ on üpriski tavatu näidend. Selle väite tõestuseks piisab, kui loetleda valikuliselt tegelasi. Aga palun: Baudrillard, Soros, Stoppard, Albright, Pulitzer, Depardieu, Lindemann, Houellebecq, Tarantino, Krull … Aga see ei ole kaugeltki kogu laval teotsev seltskond: on ka ajakirjanik, üliõpilane, sõjamees, ema, isa, vend jt. Neli meesnäitlejat mängivad napilt poolteist tundi kestvas lavaloos ühtekokku kolmkümmend neli rolli. Nimetatud ambitsioonikale nimekirjale tuginedes suudaks Ugala uuslavastust adekvaatselt vaagida ehk ainult filosoofilise teatritunnetusega kriitik Valle-Sten Maiste. Kummatigi kaasnevad näidendi kireva tegelaskonnaga ka oma konksud ja krutskid, mistap söandan esmamulje esietendusest kirja panna minagi.

Ugala kodulehel on tutvustuslaused: „Lavastus „Üle oma varju“ räägib loo inimestest, kes püüavad olla keegi teine ning ehitavad selle tarvis valedest kõrged müürid. See on viirastuslik teekond nende meeste peidetud siseilma, kus panused on kõrged ja jalgealune tuline.“ Kavalehel on ära toodud „Mittetäielik petturite entsüklopeedia“. Teiste hulgas figureerib seal Jean-Claude Romand, kes palju aastaid teeskles, et on edukas arst, kuni mõrvas vale paljastumise lävel oma perekonna. Viidatakse Emmanuel Carrère’i romaanile „Vaenlane“, nimetamata on aga jäänud Eva Koffi „Meie isa“, mis põhineb selsamal drastilisel ja traagilisel lool (näidendi lavastas Ain Prosa Eesti Draamateatris 2002. aastal).

Piigi näidendiga kooskõlalise mõnusa nükkena on kavalehel Liis Aedmaa intervjuu lavastaja Ringo Ramuliga. Järelmärkuses väidetakse, et eelnev usutlus olla täies ulatuses väljamõeldis. Intervjuud lugedes ei oleks ma ses väites sugugi täiesti kindel. Libauudiste (nüüdissõnapruugis: fake), võltsingute määr on ajas paisunud üleelusuuruseks. Vale lühikesed jalad kasvaksid justkui aina pikemaks ja pikemaks. Kummatigi kinnitab Piigi näidend kolme dokumentaalse aluspõhjaga juhtumit vaimukalt ja nõtkelt põimides, et vale kuitahes pikkade või lühikeste jalgadega ei anna sooritada edukat hüpet üle oma varju. On see traagiline või koomiline, õiglane või ülekohtune? Kõik kolm lugu pakuvad omajagu erisuguse vastuse, ka erisuguse osavõtlikkuse määra.

Näitemängu üks liin vihjab 2000. aastate alguses ilmunud võltsitud intervjuusid avaldanud ajakirjaniku Argo Riistani fenomenile – tollastele lehelugejatele kindlasti meenuvad tema lehelood. Teine on lugu üliõpilasest, kes on kõrgkoolis käimisest loobunud, aga ei suuda seda kodustele tunnistada. See toimub vahetumas tänapäevas, ent on seejuures ajatum, valus ja kurbnaljakas, tüüpiline variatsioon eesti kodule, hariduse ja harituse teemale.

Neli meesnäitlejat (Tarvo Vridolin, Margus Tabor, Janek Vadi ja Aarne Soro) mängivad napilt poolteist tundi kestvas lavaloos ühtekokku kolmkümmend neli rolli.

Silver Kaljula

Kolmas liin kulgeb leidliku käänakuga, nimelt staari Gérard Depardieu filmirolli kaudu XVI sajandi prantsuse talupoja Arnaud du Tilh’ini, kes varastas sõjakaoses võitluskaaslase Martin Guerre’i identiteedi. Filmi „Martin Guerre’i tagasi­tulek“ lavastas Daniel Vigne 1982. aastal.

Ramuli lavastus on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid. Üks rabavamaid lavahetki on hetkega suitsupahvakust tärkav sõjatanner, kus sõjamees Martin Guerre uneleb rahust kodukülas – lemmikroogade loetlemine toob meelde ka Andrus Kiviräha sõja ja rahu komöödia „Suur lahing Petuulia linna all“ (Raadioteatris lavastanud Tamur Tohver 1995. aastal).

Neli osatäitjat võtavad mängureeglid lustiga omaks, säilitades igaüks oma isikupära. See kombinatsioon paindlikkusest ja näitlejaindividuaalsuse hoidmisest muudab kvarteti ilmekaks. Aarne Soro põhirolliks jääb ajakirjanik, kes tantsiskleb kuulsustega intervjuusid kokku leppida püüdes bürokraatia labürindis, nood korduvad ebadialoogid kruvitakse üha jaburamaks, kuni kannatlikkusest saab kärsitus, kärsitusest ärritus. Soro absurditunnetus on alati õhuline ja pingevaba. Ka tema ülejäänud rollid on napid, löövalt puänteeritud, olgu siis üliõpilase noorem vend oma mul-suva-leplikkuses või Arnaud’ semu ja pahelise silmavaatega joomavend eelmisest elust.

Margus Tabori koomika on vajadusel lopsakam, näiteks joviaalse jõmmist isana, kes Baudrillard’i hääldab rahvamehelikult „potilaadaks“. Omaette ülemeelikus üle võlli stseenis kehastub Tabor hüperaktiivseks Pulitzeri preemiaks. Peale selle mõjub värskelt näitleja neutraalne olek varrukast stamplauseid puistava resigneerunud toimetajana. Kusagil, ridade vahel, aimub ehk kübeke lahedat eneseirooniat Tabori teleajakirjanikurolli suhtes.

Tarvo Vridolin oskab olla minimalistlik, edastada oma rollide suhtumisi ja olemust väikeste nüanssidega. Nii joonistab ta subtiilsed portreed: näitleja Depardieu rohmaka minnalaskmise, Arnaud’ ehk isehakanud Guerre’i poolehoidu äratava puhtsüdamlikkuse ja elulootuse. Iseäranis kriipivnukra huumoriga on Vridolinil tabatud üliõpilase ema, nutikate mõttekäikudega häirimatu koduhoidja, hoolitsev ja ikkagi pimedusega löödud. Pidevalt püsib õhus võimalus, lootus, et veel hetk ja ema suudaks poega mõista, reaalselt aidata … Aga seda vastastikust usaldushetke ei saabu, sest ema argipäev koosneb olmelistest pisisekeldustest, läbipõlenud lamp nõuab pingsamat tähelepanu kui läbipõlev poeg. Piigi näidendi kirjapildis on ema tekst antud kirjavahemärkideta lausetena (isa tekstis on komakohad) ja selline jutujada annab edasi midagi väga olemuslikku.

Janek Vadi põhirolliks ongi üliõpilane, kelle lavaelust hoovab tumetoonilist frustratsiooni ja lootuse järkjärgulist hääbumist. Intervjueeritavad kuulsused on Vadil elegantselt visandatud, füüsise, ilmete ja intonatsioonide kaudu tabavalt eristuvad. Tilkuva veetoru kujund, mis on laval läbivamgi kui näidendis, jätab üliõpilase finaali kummastava, justkui koomilise halastusvarjundi. Või siis suisa vastupidi, vesi uhab ära viimsegi lootusraasu?

Vormilise atraktiivsusega võimendab ja loob lavastuse kujundikeelt Arthur Arula stsenograafia: Ugala väikese saali laval näeme tagaseinana ridamisi uksi, eri ajastutest, paotumas erisugustesse ruumidesse, mis on uste taga nähtavad või kujuteldavad. Siit aimub paroodia Cooney ja kompanii uksefarssideni, Tabori osalus aitab vedada ulaka (anti)paralleeli suure saali lavastusega „Võrku püütud“. Eriti teravmeelseid misanstseene pakuvad kaks uksetagust ruumi. Üks on WC, kus lösutab veini kaaniv Depardieu. Kõige sugestiivsemaid lahendusi pakub aga lift. Nii sööbib mällu eri ajastute ja saatuste ühtepõimumine stseenis, kus onu Pierre takseerib ja parandab Arnaud-Martini oskamatut müüriladumist, seesinane müür kerkib aga hingeummikus üliõpilase ette kui iidne kohtuotsus. Noormees seisab peegliga liftis ja vaatab tõtt süngete viirastustega üle mitme sajandi. Hiljem sulgub lifti surmamõistetud vale-Martin, köis kaelas – tekkis assotsiatsioon Noël Calefi kriminulliga „Lift tapalavale“.

Mingid viivud lavastuse „Üle oma varju“ valede kaoses äratasid korraks mälus Piigi näidendi „Keti lõpp“, mille lavastas Tallinna Linnateatris Priit Võigemast (Taevalava, 2012). Valede allee mustrisse sobitus tookord tegelaskuju Neiu oma telefonikõnedega, kus ta aina väitis, et on kusagil mujal. Kui Neiu kiirtoidukohast välja kõndis, kommenteerisid paigalejääjad: „Teenindaja: Ta unustas maksta … Ta ei … (raputab pead) Ah, ükskõik! – Noormees: (kergendatult) Ta viibis korraga nii paljudes kohtades, et see on arusaadav.“

Kümme aastat hiljem kirjutatud „Üle oma varju“ laseb osalistel viibida korraga nii paljudes kohtades, aegades, rollides. Tekst on osavalt ja andekalt kootud eluvalede ämblikuvõrguks, sellesse võrku püütuna leiab publik oma igapäevaelust äratuntavat ängi, mis on aga võõritatud imeliku ja vabastava kergusega; leiab intellektuaalseid mõttekonstruktsioone, mis ei hajuta teraapilist mängurõõmu. Tuleb meelde üks Voldemar Panso kuldlauseid: lavastus peaks meeldima nii Johannes Semprile kui ka minu vanaemale.

Näidendi proloogis kirjeldatakse katset peavalutablettide ja platseeboga ning üliõpilane sõnastab hüpoteesi: „… lihtne vajadus inimliku sideme järele kaalub teatud hetkedel üles kõik muu, ka loogika ja loodusseadused.“ See lause ütleb nii mõndagi teatri kohta, kas pole?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht