Sirgjooneliselt lihtne „Anne Franki päevik“

Surmahirmust lavastuses ei räägita. Või õigupoolest on seda aimata õige vähe, sest peategelasi Annet ja tema isa Ottot seob lootus.

ANDRUS KARNAU

Ajateatri „Anne Franki päevik“, dramatiseerijad Frances Goodrich ja Albert Hackett, tõlkija Liisi Erepuu, lavastaja Anne Velt, kunstnik Killu Mägi, muusikaline kujundaja Tobias Tammearu, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Maria Liive, Kristjan Sarv, Liis Haab, Katrin Valkna, Mart Toome, Miika Pihlak, Külli Reinumägi, Maarja Tammemägi ja Meelis Põdersoo. Esietendus 19. II Kumu auditooriumis.

Ajateatri lavastuse „Anne Franki päevik“ teisel etendusel istus Kumu saalis ebaharilikult palju lapsi, täpsemalt, teismelisi. Ega ma neid lugenud, aga torkas silma. Eks see raamat ju ongi rohkem noorteromaan, täiskasvanul on puberteediealise tüdruku õhkamist pisut tüütu lugeda. Raamatu lehekülgedel on ka aimata noore inimese püüdu kirjutada asjust nii, et täiskasvanuile võiks meeldida. Või näha maailma vanemate inimeste silmadega.

Frances Goodrichi ja Albert Hacketti samanimeline näidend surub nimitegelast Anne Franki veelgi rohkem kontrollitult lapseliku teismelise rolli, võimendab tema süütut maailmanägemist, et sellise vastanduse abil tuua esile holokausti ebainimlikkus ja mõttetu julmus.

Ma ei tea, kas lavastust vaatama tulnud noortel oli igav või huvitav. Holokausti ohvreist kõneleva näidendi puhul hakata paralleele tõmbama muude maailmas aset leidnud sündmustega on libe tee, aga ma siiski riskin. Lavastuses on koht, kus Miika Pihlaku kehastatud Peter ja Maria Liive mängitud Anne Frank deklareerivad, et neid on pelgupaika vangistusse surudes ilma jäetud suhetest eakaaslastega. See on sarnane koroonaviiruse karantiiniga, mille tõttu tugevalt kannatasidki just noored inimesed. Kui täiskasvanule võis sotsiaalsest suhtlemisest vabanemine olla isegi kergendus, siis noored inimesed vajavad seda ninapidi üksteise nuhutamist nagu õhku ja vett.

Ma ei tea, kas Pihlak ja Liive koroona­vangistusele mõtlesid, ehkki noorte inimestena võis pandeemia ängistav kogemus olla üheks, millelt tõukuda rolli luues. Nii et saalis võiks noortel inimestel midagi vaadata olla küll.

Peter (Miika Pihlak) ja Anne (Maria Liive) on pelgupaika vangistusse surutuna jäetud ilma suhetest eakaaslastega.

 Kalev Lilleorg

Kui peaksin valima välja ühe sõna Anne Veldi lavastajatöö iseloomustamiseks, siis on see „lihtne“. Mitte nagu väärtusetu või teisejärguline, vaid lihtne ilma eriliste vigurdusteta. Lavastuses ei paljastata tuharalihaseid, trambita ega nõuta näitlejalt ebainimlikku füüsilist pingutust. Selle asemel luuakse rolle, seatakse stseenide meeleolu valguse ja muusikaga.

Kuidas viia vaataja hetkega kaugetesse eelmise sajandi 1940. aastatesse? Selleks piisab prožektorist, mis valgustab Otto Franki (Kristjan Sarv) kaabu ja pika mantliga siluetti selja tagant, et lava vastasseinale tekiks pikk vari. Lihtne, aga mõjus (valguskujundaja Karolin Tamm).

„Anne Franki päevik“ koosneb väikestest ehedatest tegelastest. Maria Liive tegelaskuju hoiab neid päevikumonoloogide abil liimina koos. Liive neutraalsuse ja kohatise kiretuse külge on hea end imeda ning oma rollil särada lasta. Lavastuse täht on Kristjan Sarv. Ta loob pisikese maailma, kehtestab reeglid. Näidendi autorite soovil võivad tegelased viibida vaid kitsukeses peidukambris, kuigi raamatus oli nende igapäevane liikumisvabadus suurem.

Surmahirmust lavastuses ei räägita. Või õigupoolest on seda aimata õige vähe, sest peategelasi Annet ja tema isa Ottot seob lootus. Hirmus välismaailm, kus inimesed kaovad jäljetult natside koonduslaagreisse, on selja taha jäänud ning isa Otto on loonud oma perele ja sõpradele turvalise maailma. „Kõigest hoolimata ma ikka veel usun, et inimesed on tegelikult oma südames head,“ kinnitab Anne Frank lavastuse lõpus, kui vaatajad juba teavad, et iga hetk marsivad natsid uksest sisse. Sarve kehastatud usk elu võimalikkusse on nii tugev, et seda jätkub laval viimaste hetkedeni.

Negatiivsed kangelased on reeglina vahvad. Ahnust ja nõrkust mängisid Katrin Valkna ja Mart Toome, kehastades abielupaar van Daane. Inimhinge rikutus õnnestus neil hästi. Õigupoolest polnud näiteseltskonnas nõrku rolle. Igal tegelasel oli oma hetk, oma aktsent.

Üks laval olnud tegelane ei istunud vürtsilao salaukse taga vangistuses. Liis Haabi mängitud Miep käib korraks sisse-välja, varustades peidusolijaid toidu, esmatarbekaupade ja uudistega. Neid pole just palju. Euroopas käib sõda. Ma ei tea, kas Haab oma rolli tehes sellele tuli, aga nagu ta lavale astus, nii oli mu esimene mõte, et tema ongi äraandja. Frankide perekonna peidupaiga natsidele näidanud inimese isik pole tänaseni teada. Selles püüti süüdistada üht laotöölist, ent tõendeid selleks ei leitud. Aga Haabi Miepis on midagi pahaks­panevat, etteheitvat, mõistmatut. Miks tema ei oleks võinud olla reetur?

Juhtmotiiv, et kõik inimesed on oma olemuselt head, mõjub vastupidiselt: Anne kordab seda, justkui öeldes, et kõik inimesed on julmad ja pahelised. Goodrichi ja Hacketti näidend oli esimene, mille Otto Frank heaks kiitis ja lavastada lubas. Näidendi põhjal tuli ka film, milles muuhulgas võitis naiskõrvalosa Oscari Shelley Winters, kes kehastas Petronella van Daani.

Otto Frank jäi ainsana kaheksast inimesest ellu. Tema tütred ja abikaasa, aga ka van Daanide perekond ja nendega koos peidus olnud Jan Dussel hukkuvad mõned kuud enne natsirežiimi lõppu. Van Daan on pseudonüüm, nende õige nimi oli Auguste, Hermann ja Peter van Pels. Nii nagu Jan Dusseli õige nimi oli Fritz Pfeffer. Kuna päevikus ja näidendis need inimesed kehastavad inimloomuse närusemat poolt, on Otto Franki soovil kasutatud pseudonüüme.

Maailmakuulsa näidendi Eestis lavale toomine on ühelt poolt julgustükk, teisalt kindla peale minek. Materjal ei vaja erilist reklaami, Anne Frankist ja tema päevikust ollakse ikka kuulnud. Teisalt on see küsimus, kuidas lavastada midagi, mis on nii palju juba laval olnud.

Hästi lihtne oleks lavastajal hakata vedama paralleele Vene-Ukraina sõja, koroonapandeemia või uusnatsidega. Aga lavastaja ei tee seda. Tema jääb enesele kindlaks ja toob lavale ühe loo kaheksast inimest, kes suletuna kitsasse salakambrisse ootavad sõja lõppu. Sirgjooneline lihtsus ongi see, mis annab lavastusele võlu. See ongi teater, millest rõõmu tunda. Traagika tuleb hiljem. Kui vaataja avab kodus raamaturiiuli ees „Anne Franki päeviku“ ning loeb, et Anne ja tema vanem õde surid tüüfusesse 1945. aastal umbes poolteist kuud enne seda, kui Briti väed Bergen-Belseni koonduslaagri vabastasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht