Sõja kaja Eesti teatris

„Teatrielu 2023“ paistab silma nii tervikpildi hõlmamise kui ka temaatilise fookusega, mis läbib tervet artiklikogumikku.

OLIVER ISSAK

Teatrielu 2023. Koostanud Madli Pesti ja Tambet Kaugema, statistika ja kroonika koostanud Tiia Sippol ja Karmen Juhkam. Keeleliselt toimetanud Mari Tuuling. Kujundanud Kersti Tormis. Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2024. 504 lk.

„Kultuur on üks pidev asjade ülekordamine“ (lk 202). Sellise lotmanliku mõttega alustab 2023. aasta „Teatrielus“ oma artiklit „Kaks moodust jutustada kirjanikku“ Kaur Riismaa, kes võrdleb kahe kirjaniku, Artur Alliksaare ja Nikolai Baturini elu jõudmist teatrilavale. Ja mis muud see „Teatrielugi“ on kui ühe aasta olulisemate teatrisündmuste ja -loojate üleskirjutamine, kordamine ja ajalukku talletamine. See, mis pääseb kaante vahele, on oluline, tähtis, silmapaistev. Ja see, mis jääb välja … see jääb välja.

Siit järeldub, et „Teatrielu“ koostamine on üksjagu vastutusrikas ülesanne. Olles ka ise selles ametis korra kätt proovinud, tuleb tunnistada, et kõige raskem on paraja tasakaalu leidmine: kuidas anda ülevaade tervest teatriaastast (sh muusikateater, tantsuteater, noore vaataja teater jne), jätmata kedagi või midagi olulist kõrvale? Kas üritada kajastada kõike? Sel juhul saab tervik paratamatult hektiline. Või keskenduda ühele-kahele teemale ning riskida millegi olulise väljajätmisega?

Reaktsioon sõjale. Olgu kohe alguses ära mainitud, et selleaastase „Teatrielu“ koostajad Madli Pesti ja Tambet Kaugema on selle dilemma oivaliselt lahendanud ning „Teatrielu 2023“ paistab silma nii tervikpildi hõlmamise kui ka selge temaatilise fookusega, mis läbib tervet kogumikku ning mille võiks kokku võtta pealkirja all „Sõja kaja Eesti teatris“. Sest just 2022. aastal suure­mahuliseks sõjaks paisunud Vene-Ukraina relvakonflikti mõju, jõhkrus ja reaalsus jõudis eelmisel teatriaastal ka suuremate teatrite mängukavva. Iseenesest on huvitav, et veel eelmises, 2022. aasta „Teatrielus“ sõda peaaegu ei mainitagi, hoolimata sellest, et 24. veebruaril alanu halvas mitmeks kuuks paljude loomeinimeste mõttemaailma. Ent paraku on suured institutsioonid teadagi aeglased ning suurtel riigiteatritel läks üksjagu aega (nagu näha, siis tervelt aasta!), et maailmas ja ühiskonnas toimuvale reageerida.

Seda, kes ja kuidas reageeris, lahkab ja kritiseerib üksjagu teravalt kogumiku avaloos Valle-Sten Maiste kohati provotseerivas tekstis „Vene terrorikene ja kohutavad natsid“. Maiste sõnab, et „meie teatritegijad on külma sõja lõpuga kaasnenud turvalisuseillusiooni kokkuvarisemisele reageerinud üksjagu juhuslikult“ (lk 9). Maiste on jätnud siinkohal kõrvale aktsioonid, mis 2022. aastal kohe ilmavalgust nägid (mainigem näiteks Liis Varest), ning väiksemad projektid-ettevõtmised eesotsas R.A.A.A.Mi, Vaba Lava ja Märt Meosega.

Temaatilist möödapanekut heidab Maiste ette hoopis eelmise aasta tipplavastustele: need on Timofei Kuljabini „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, Tanel Joonase „Meie klass“ ning Taavi Tõnissoni „Plekktrumm“. Seejuures ei salga Maiste, et tegu on väga hästi lavastatud töödega. Probleem on hoopis läänekeskne kurjuse kehastus ehk see, et kõik kolm teost käsitlevad Vene terrori ja kommunismi koleduste asemel juba üksjagu äraleierdatud fašismitonti.

Mis seal salata, mingi tõetera Maiste jutus on: on ikkagi tunne, justkui suured teatriinstitutsioonid kardaksid Vene-Ukraina sõjale otse peale minna, eriti võrreldes nii mõnegi teise, enamasti projektipõhiselt sündinud lavastusega. Ent siiski ei saa nõustuda Maiste sedastusega, et „Vene terrori asemel lõpmatult natsikuritegudest rääkides kõlatakse meie teatris kaasa mälupoliitikaga, mida Venemaa sõjalise jõu toel läbi surub“ (lk 30). Kas pole mitte ülekohtune nõuda kunstnikelt sõjaga tegelemist, kui sõda on niivõrd üheplaaniline, nii selge, nii ühemõtteline? Millist kunstilist üldistust, millist nihestust siin veel vaja on? Mis kasu on kunstist, kui tuleb minna tänavale, kogunemistele, kui tuleb tegutseda, kui on selge, kes on vaenlane? Kas mitte distants ei anna võimalust vaadelda laiemalt, küsida ja kiigata universaalide järele? Ja kas just mitte seda ei paku tegelemine võõra ja kauge minevikuga?

Igatahes: Valle-Sten Maistega võib nõustuda, kaasa noogutada või vaielda, ent tema tekst joonib selgelt alla selle kogumiku peateema ning paneb lugeja mõtte ärksalt tööle, nii et ta on valmis süüvima järgmistesse artiklitesse.

Tragöödia-aasta. Avaloost ja sellele järgnevatest artiklitest moodustubki tervik: temaatiliselt on leitud kokkukõlavad tekstid ja peaaegu igas artiklis leidub mõni kommentaar, tahk või vaatenurk, mis eelnevat teksti täiendab või sellele vastu vaidleb.

Nii mõjub Maiste avaloo järel suurepäraselt ka lavastuse „Macbeth“ vestlusring, kus Ene-Liis Semper sõnab: „Kui me olime jõudnud otsuseni, et teeme tragöödiat, siis oli kohe ka selge, et me ei hakka tegema sotsiaalkriitilist tasandit, vaid see peab olema rituaal. Meie nägemuses oli „Macbeth“ nüüdisaegne tragöödia: ta peab puudutama inimest selles hetkes, kus me praegu oleme“ (Madli Pesti, „Orgaaniliselt ja valusalt sündinud „Macbeth““, lk 33). Ja lisab natuke hiljem: „Oli ka selge, et kui soovime luua rituaali, mitte sotsiaalpoliitilist tasandit, siis ei esita me ekraanil mitte värvilist pilti, vaid mustvalget. Vaja on distantsi“ (samas, lk 40). See vestlusring Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse aastakonverentsilt „Muusikateater ja muusika teatris“ annab võimaluse heita põgus pilk 2023. aasta parimaks lavastuseks valitud teose loomisprotsessi. Arutletakse, kuidas Estonia kontserdisaal sobib sellise rituaalse tragöödia toimumispaigaks ning mil viisil jõudis Lepo Sumera muusika lavastusse.

Vestlusring on omakorda väga hea sissejuhatus Kerri Kotta 2023. aasta muusikateatri ülevaatele. Kotta ei ole piirdunud pelgalt aasta muusikalavastuste kirjeldamisega, vaid jagab lugejale tööriistad, mil viisil tabada muusikateatris ühiskondlikku peegeldust. Dokumentaalse, sümboolse ja transtsendentaalse jutustamisviisi analüüsi kaudu näitab Kotta, et ka esmapilgul ühiskonna meeleoludest ja teemadest kaugetes lavastustes (nt Vanemuise „Julius Caesar“) on keskendutud siiski teatriaasta peateemale – sõjale. „Kui „Kolmanda impeeriumi“ sõnum on ideeline totalitarismikriitika, siis „Julius Caesar“ näitab, et Putin ei ole autonoomne nähtus, vaid hetkel valitseva terviku tasakaalu säilitamise olemuslik kompo­nent ning et Putinist ei saa lahti Putinit hävitades, vaid luues olukorra, kus Putin pole enam terviku tasakaalu säilitamiseks möödapääsmatu („Muusika­teatri õigustuseks“, lk 61).

Sõja kajaks Eesti teatris võib kindlasti pidada ka eelmisel aastal lavalaudadele jõudnud tragöödiate rohkust. Sama tõdeb ka Luule Epner, kelle sulest on kogumikku jõudnud põhjalik ja detailitäpne tekst tragöödia olemusest nüüdisteatris („Tragöödia renessanss nüüdisteatris“). Kahe näite („Macbeth“ ja „Vend Antigone, ema Oidipus“) varal vaatleb Epner lavastuse eri tahke (tekst, muusika, visuaal, mängulaad, publik) ning loob lugejale selge pildi, mil viisil läheneda nüüdisaegsele tragöödiale. Teemad nagu rituaal ja rituaalne ruum ning füüsiline žest läbivad ka teiste kirjutajate tekste, kinnitades veel kord kogumiku terviklikkust.

Koostajate kogenud ja lugejat tunnetav pilk avaldub ka selles, et enne Epneri teatrisemiootilist ja sisutihedat teksti kohtub lugeja lavastuse „Vend Antigone, ema Oidipus“ vestlusringiga, saab rahulikult lavastusse sisse elada, lavastusega kohtuda või taas kohtuda, kuulda näitlejate mõtteid tragöödias mängimisest ning prooviprotsessist.

Omamoodi oponeerib Valle-Sten Maiste avaloole ka Madli Pesti Eesti Draamateatri „Teoreemi“ ja Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“ võrdlev analüüs „Ülestähendusi inimese olemusest“. Pesti on võtnud juhtivaks märksõnaks „ambivalentsuse“ ning sõnab artikli lõpus: „Analüüsitud lavastused on paradoksaalsed, mitmekihilised, iga vaataja võib leida neist just teda kõnetavaid teemasid. Neist elementidest moodustubki ambivalentsuse poeetika, mis viib tõdemuseni, et kunsti ülesanne on enne mõistmist olla mõjus“ (lk 126). Seega, ei mingit otseütlemist, näpuga näitamist ja selget poliitilist sõnumit, mida Maiste näib avaloos ihalevat. Peale oma mõtete on Pesti teksti lisanud ka tema juhendatud Drakadeemia kursantide mõtteid, tähelepanekuid ja kirjeldusi, mis teevad teksti dünaamilisemaks ja huvitavamaks.

Detailitäpsed ülevaated. „Teatrielule“ kohaselt leiab kaante vahelt veel paar ülevaateartiklit. Kristiina Garancis kirjeldab balletikaugele lugejale tänuväärselt üsna üksikasjalikult balletiaasta olulisemaid lavastusi ning ma julgen öelda, et annab ka seeläbi teatava tunnetuse, kuidas balletile läheneda, mil viisil seda teatrisaalis vaadata. Ja taas kõlab sõja kaja: „Balletiaasta 2023 lavalugude suurteks arhetüüpseteks teemadeks kujunesid valgus ja pimedus. Sisevõitlusesse ja väljamõeldud reaalsusesse uppumise viited tulid selgelt esile. [—] Raskete tunnetega toimetulek, depressioon, turvatunde kaotamine, lootusetus, oma ihade ja soovidega võitlemine, hirmudesse hangumine, põgenemine teistesse maailmadesse – seda kõike kohtas ka laval“ („Kirgastumine balletilaval“, lk 127).

Ilmselt juhusliku kokkusattumusena toob ka Kerttu Männiste 2023. aasta lavastuste stsenograafiat kirjeldades välja, et laval domineerivad heledad ja tumedad toonid. Männiste sõnab, et „karged, peaaegu tühjad heledad lavad näivad olevat 2023. aasta lavastuste eelistatumaks fooniks, mis toovad nähtavale tumedad, võimu omamise ja sellest kinnihoidmise tungid“ („Räige aastaringi ilus teater“, lk 187).

Ootamatult mõnusa vahepalana mõjub Raho Aadla kildudest kokku traageldatud tantsuaasta ülevaade „2023. aasta tantsud, mille saatel ….“ Tantsužüriisse kuulunud Aadla mitmete silma jäänud ja mõju avaldanud lavastuste fenomenoloogilised vaatlused on ääretult isuäratavad. Kirjeldused stiilis „Enne seda täitsid ruumi eriilmelised unenäolised helimaastikud, kus miski kasvas, vaibus, krõbises, undas, klõksus, kõlksus, sisises või muudmoodi selliselt kõlas“ (lk 154, jutt on Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini lavastusest „Maastik. Keha. Meeleseisund“ ehk „Body of Dreams“) või „Lõtvunud ja nõrkevad kehad ammutasid januselt taevast langevat nestet, olles ise joana voolavast nektarist juba viimse rakuni läbi imbunud“ (lk 164, Tanel Saare lavastuse „Kabaree. Põrgu“ kirjeldus) ei jäta muud valikut, kui tuleb internetiavarusest kirjeldatud lavastused üles otsida ning loota, et neid pole veel mängukavast maha võetud.

Seda, et loetud tekstid tekitasid soovi käsitletud lavastusi uuesti näha, võib tegelikult öelda kõigi kogumiku autorite kiituseks – pärast iga teksti lugemist tekkib kibelus uuesti teatrisaali astuda. Ja ka siin, kogumiku lõpuosas, on koostajad üllatanud igati meeldiva struktuurivalikuga, sest Aadla poeetilisele ja hektilisele tekstile järgneb Anneli Saro teatriteaduslikult täpne sissevaade füüsilise teatri analüüsimise võimalustesse. Kogumiku koostajad on suutnud hästi siduda kirjeldavad tekstid teoretiseerivatega, nii et need toetavad ja täiendavad üksteist ning, nagu eespool ka mainisin, avavad teatriaasta olulisimad teemad ja lavastused eri tahkudest.

Ärgem unustagem, mäletagem! Kogumiku lõppu, mälu rubriiki, on kokku toodud kaks igati ajakohast teksti. Esiteks annab Kirsten Simmo ülevaate Eesti Teatri Agentuuri kolmekümnest tegevusaastast. Seejuures on tänuväärne, et Simmo on hiljuti kohtunud ja vestelnud mitmete agentuuri arengus olulist rolli mänginud inimestega, kellelt saadud mälukillud ja juhtumised ajaloolist ülevaadet vürtsitavad. Mulle tundub, et tegu on ka ääretult olulise ülekirjutusega just minusugusele, kelle teadvuses on teatriagentuur kogu aeg olemas olnud. Ei ole midagi iseenesestmõistetavat siin päikese all ning on oluline üles täheldada, kust kõik alguse sai, kuidas sai ja tänu kellele sai.

Kogumiku viimase teksti keskmes on kavalehed. Annely Kaldoja teeb ajaloolise ekskursi Eesti teatri kavalehtede pikka traditsiooni (teatri- ja muusikamuuseumi vanimad kavalehed pärinevad aastast 1809), vaatleb nii kavalehtede sisu muutust (lavastajate mõtete lisamine, reklaamid kavalehes jne) kui ka nende esteetilise ilme teisenemist (läbivalt kõlavad kunstnike ohked, kui raske oli Nõukogude ajal kavalehe tarvis head paberit hankida). Oleks tõesti põnev, kui keegi võtaks siit edasi analüüsida kavalehe rolli 2024. aasta teatrielus.

Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks on tunda, et koostajad ei tee seda tööd esimest korda. „Teatrielu 2023“ on igati õnnestunud teatriaasta kokkuvõte, mis annab peale ülevaate kätte vahendid, millega aasta olulisemad lavastused lahti muukida. Kogumikus esile kerkinud teatriaasta peateema „sõja kaja teatris“ on kummitanud ka tänavusel, 2024. teatriaastal. Eesti Draamateatris esietendub õige pea Hendrik Toompere jr käe all Marius Ivaškevičiuse „Totalitaarne romaan“ ja Vanemuises Ringo Ramuli „Päevaraamat“ Ágota Kristófi romaani põhjal. Kindlasti leidub haakuvaid lavastusi veelgi.

Ent selleks, et end algavaks teatrihooajaks valmis seada, on igati soovitav üle lugeda ka 2023. teatriaastal toimunu, omandada sisukas taustteave uute lavastuste, teemade, juhtumiste ja mitte-juhtumiste mõistmiseks.