Sõpruse pindmised melanhoolsed keerdkäigud

Lavastuse tegijate sõnul põhineb „tsau mis teed?“ kaks suve ja ühe talve kestnud koostööl, mille jooksul uuriti sõpruse tekkemehhanisme.

KÄRT KELDER

elektron.art’i „tsau mis teed?“, lavastajad ja etendajad Nele Tiidelepp, Henri Särekanno ja Siim Preiman, stsenograaf Johannes Säre, valguskunstnik Léon Allik, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, videokujundaja Tom Tristan Kidron. Esietendus 10. IX elektron.art’i kunstisaalis.

Kas sõpradeks saadakse või hakatakse? See küsimus saatis mind terve päeva, enne kui sisenesin elektron.art’i kunstisaali uksest, et näha Nele Tiidelepa, Henri Särekanno ja Siim Preimani lavastust „tsau mis teed?“. Esietendus toimus rahvusvahelisel suitsiidipäeval, mis oli omamoodi märgiline aeg, et mõtiskleda lähisuhte üle iseenda ja teistega.

Lavastuse tegijate sõnul põhineb nende töö kaks suve ja ühe talve kestnud koostööl, mille jooksul uuriti sõpruse tekkemehhanisme. Teema on igati ajakohane aina üksildasemate ühiskonnas, kus varjutakse nutiseadmetesse ja makstakse pool palgast terapeutidele, kui nende juurde üldse jõutaksegi. Olen kursis pere- ja paariteraapiaga, näinud artikleid viiest kuni kümnest soovitusest, kuidas leida endale partner kogu eluks, ning ka ise kirjutanud, mil viisil vanematega uuesti tutvuda. Vähem olen aga märganud arutelu sõpruse üle.

Kuulasin mõni aeg tagasi belgia-ameerika psühhoterapeudi Esther Pereli taskuhäälingut, kus ta vestles mitme paariga nende suhtetüüpidest. Õhtusöögilaua ääres peetud arutelus tõdes Perel, et mõnikord unustatakse ära, kuivõrd väärtuslik on sõprus. Sellest räägitakse ühiskonnas liiga vähe. Esile tõstetakse pere- ja partnerlussuhted, võtmata arvesse, et tihtilugu moodustavad sõbrad nn valitud pere ja on toeks teemade puhul, mida igaüks oma partneriga rääkida ei saa. Sõprusest võib saada partnerlussuhe, aga vastupidi juhtub harvem.

Kuivõrd tingimusi seadmata astume kellegagi suhtesse? Kui rääkida meelelisest partnerlusest, siis on justkui loomulik, et selle toimimise nimel peab pingutama, aga kui jutt käib platoonilisest sõprusest, siis kas halb tunne on selles üldse lubatud ning kui ei ole loomulikult hea olla, kas siis tasub üldse vaeva näha? „tsau mis teed“ kannab mõningast melanhooliat, püüet ja soovi leida keegi, kes mõistab suuremate selgitusteta, kuid selle saavutamine on pikk teekond.

Laval paiknevad kolm suurt valget ekraani nagu tühjad lehed, mille ette etendajad etenduse alguses astuvad. Nad teevad lühiülevaate oma poolteist aastat kestnud projektist ning esitavad publikule seejärel küsimusi, mis suunavad mõtlema sõprusega seotud tunnetest – näiteks „kas üks inimene kolmest on alati välja jäetud?“ või „kui on nii hea olla, siis miks üldse olla halb?“. Nii mõnigi vastus näis peituvat laval etendatud stseenides: Preiman patjadel vähkremas, kui Tiidelepp ja Särekanno ekraani vahendusel teineteist kallistavad, või kui Särekanno räägib, kuidas ta teisi alt vedas ning lõi mõra kolmiku vahele.

Ekraan omandab pihitoolivormi. Mida ei söandata näkku öelda, seda on lihtsam teisel pool kuvarit väljendada. Esile kerkib võimetus alati leida tunnete väljendamiseks ja teineteise mõistmiseks sõnu. Preiman meenutab, et residentuuri ajal Prantsusmaal külastas ta salaja teiste tube ning tahtis tunda lähedust. Tiidelepp väljendab soovi jääda hetkeolukorda, mil kõik suhtes toimib. Sõprus peaks pakkuma pääsetee, mitte suunama tegelema endas esile kerkivate küsimuste, segaduse ja lahkhelidega.

Võib-olla ei ole etendajad tahtnud oma sõpruseotsingutega tekitada pealtvaatajas habrast olekut, kuid melanhooliale aitavad kaasa mõrumagusad ambient’likud helivoolud, mida kolmik instrumentide ja häälega esile kutsub. Ka valguskujundus toetab kirjeldatud meeleolu. Lavastuse lõpupoole hakkavad kuvarid värvuma heledast tumedamaks roosaks, kuni tõmbuvad tagasi valgeks ning seejärel kustuvad. Nagu ka tunded kellegi vastu: need võivad sees hõõguda, saavutada tingimusteta kuju või üldse lakata olemast.

Kuigi tegemist on kolme kunstniku koostööga, leidub lavastuses palju sarnast Tiidelepa varem tehtuga nagu „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“ (2022) ja „sometimes in life not dancing is not an option“ (2024): vahetu argieluline mono- ja dialoog, kaameraga hetke kunstiline manipuleerimine, pehme värvigammaga valgus ning mõtteid uitama kutsuv unelev helikujundus. Sarnasuse nägemine võib peituda ka tõsiasjas, et Särekanno ja Preimani lavaline käekiri ei ole veel nii tuttavaks saanud.

Nähtu põhjal võib Tiideleppa pidada tundlikuks loojaks. „Lause lõppu jõudes …“ ning „sometimes in life …“ peegeldasid kunstniku oskust siduda poeetilised mõtted tervikuks. Ka lavastuses „tsau mis teed?“ on stseenid kenasti põimitud, nähtu paelub, aga ei poe siiski lõpuni naha alla. Peaaegu poolteist aastat kestnud koostöö osised esinevad lavastuses fragmentidena ega suuna vaatajat lähemale sellele, kuidas sõprus selle aja jooksul arenes. Kas sõbraks saadi loomulikult või hakati ühiste projektide kaudu? Kas kogetu tugevdas või nõrgendas omavahelist sidet? Kui lavastuses „sometimes in life …“ toetas koreograafia lühietenduse kontseptsiooni, siis „tsau mis teed?“ puhul jäi see eraldiseisvaks, kuigi olemuselt meenutas kehast välja pressivaid kontrollimatuid tundeid.

Lavastusega „tsau mis teed?“ on seejuures võimalik samastuda. Nähtu peegeldab valu ja melanhooliat, mis tulenevad mõttetasandile kinni jäänud vastamata tunnetest ja lähedusepüüdlustest. Isegi kui tunnetest rääkimine pole tavapärane, mõjutab vaikimine meie suhtumist iseendasse ja teistesse. Seejuures tasub meelde tuletada süvahängi imelisust. Mida vähem seada ootusi, seda rohkem saame, kuid allahindlusi ei tasu lõpmatult teha.