Sotsiaalselt tsükliline kasvuhooneefekt

Hendrik Toompere lavastusele „Kasvatushoone“ ei ole midagi ette heita: grotesk nii kontseptsioonis kui ka mänguvõtmes on teostatud meisterlikult.

MADIS KOLK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rakvere teatri „Kasvatushoone“, autor Harold Pinter, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Illimar Vihmar. Mängivad Jaune Kimmel, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Peeter Rästas, Toomas Suuman ja Imre Õunapuu. Esietendus 8. X Rakvere teatri väikeses saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere kiidab „Kasvatushoone“ („The Hothouse“) kavalehel Harold Pinteri 1950. aastate lõpust pärit näidendi sotsiaalset kõnekust tänapäeval. Sellega võib vaid nõustuda, kui rõhutada lavastuses näidendist välja võimendatud ametnikuriiki. Ent mis on teatri puhul üldse sotsiaalne kõnekus?

Meie teatrile heidetakse selle puudumist tihtipeale ette, küsides, mida on tahtnud lavastaja aastal 2021 just selle või teise teksti kaudu tänase päeva kohta öelda. Sageli tuleb tõdeda, et ei midagi uut, õigemini, ei midagi erilist. Teater ei ole ühiskondlikult kiirreageeriv kunstiliik. Selle kaitsjad ütlevad, et ei peagi olema, kuna inimese hinges toimuvad protsessid ongi igavikulised. Kuid sellelgi äratundmisel on mitmeid väljendumisvorme. Võib näiteks taas ja taas pühitseda klassikatekste lihtsalt selle pärast, et tunneme seal ära mingeid meilegi omaseid käitumismudeleid, kuulutame need seeläbi arhetüüpseteks ning asume neid siis nii lavalt kui ka saalist taaskinnistama, nimetades seda veel tagatipuks psühholoogiliseks teatriks.

Mulle endale tundub psühholoogilise teatri apoloogiana toimivam ja olulisem hoiak, et teater aitabki mõtestada – õigem oleks küll öelda tajuda, fiktsionaalselt kogeda – ebaõnnestumiste mehhanismi, seda, mis takistab täiuseni jõudmast. Inimesena, kodanikuna, sotsiaalse olendina tahan muidugi väga, et teater kõneleks aktuaalsetel teemadel, olgu selleks perevägivald või populistliku poliitsõnumiga kaasnevad ohud. Seejuures kahandab aga teatri enda väärtust ja väärikust, kui ta jääb neil teemadel publitsistlikuks sabassörkijaks, võimendades vaid kaja signaalidest, mis muudes kanalites juba kõlama pandud. Eriti arvestades, et need inimesed, kes vastavasisulist äratust või teraapiat vajaksid, tõenäoliselt teatrisaali ei satu.

Isegi kui teater ei pea sõnastama tulevikuvisioone, mida vanasti aitasid kiiremini publikuni kanda poeedid ja tänapäeval võiksid, vähemalt ameti­nimetuse poolest, teha suunamudijad ja arvamusliidrid, saab teater luua keskkonna, kus eelmainitud mõttepärlid ei oleks vaid „sõnad, sõnad, sõnad“, vaid neile oleks laval antud performatiivne kehakaal, ihulis-hingeline gravitatsioonimõju, andmaks inimesele aimu materjali vastupanust oma elu elamisel.

Näitlejad mängivad läbivalt seestpoolt väljapoole neid absurdiimpulsse, mida tavaolukorras märkaksid vaid Pinter ja Toompere, kuid nüüd märkab ka publik. Roote – Toomas Suuman, Gibbs – Peeter Rästas.

Kalev Lilleorg

Kas tagantjäreletarkus tragöödiasüžeede hindamisel on päästnud kedagi tänapäeval ette tulevatest ja inimohvritega lõppevatest irratsionaalsetest lühistest? Tervemõistuslikust vaatepunktist ei käitunud Romeo, Julia ja Oidipus kuigi adekvaatselt, kuid teatris ei taha me ju seda üle kinnitada, samuti ilmselt mitte lõpmatuseni pühitseda seletamatu surmatungi esteetilist olemust, kuigi sel on juba kunstiga rohkem pistmist.

Teater peaks aitama klassikas – samamoodi loomulikult ka nüüdisdramaturgias – kogeda seda, mis on selles tänapäevast ehk teisisõnu igavikulist. Nutitelefoniga Hamleti sõnum aeguks kiiresti, õigupoolest välistaks suuresti juba Shakespeare’i-aegse tragöödiamehhanismi. Seega ei taandu see, mis võiks meid tema kõhklustes praegu kõnetada, välistele ega ideoloogilistele tunnustele.

Kui teater suudaks aidata vaataja performatiivselt sellesse hetke ja vaatepunkti, kus kangelane oma kõhklusi läbi elab, nii et seda kõhklust ei saaks kõrvaltvaatajana arvustada ega lihtsalt esteetiliselt hinnata, võiks ehk rääkida teatri psühholoogilisest toimest selle sõna õilsamas tähenduses. Hendrik Toomperel on olemas selline taju ja töövahendid. Eks seda psühholoogilise teatri mõistetki ole seinast seina venitatud ja kuritarvitatud, laiendades seda nähtustele, kus laval on justkui „inimestevahelised suhted“, kuid reaalset-realistlikku psühholoogilist toimet sellega tegelikult ei kaasne.

Toompere pole kunagi olnud selles mõttes psühholoogiline ega realistlik lavastaja, et aitaks sõnastada lavalise suhtlussituatsiooni sündmuse, põhisündmuse ja põhjuse-tagajärje seosed, mis viivad just laval nähtud lõpplahenduseni. Pigem vastupidi: Toompere lavakeel ja mängumootor on tõhus alandlikkusharjutus, aidates enamasti aru saada sellest, et me ei tea, miks üks või teine asi elus ja maailmas juhtub. Ja just see ongi psühholoogiline ja realistlik. Headus ja kurjus ei jagune näidendites tegelasiti, kuid maailma ei seleta ka üldsõnaline väide, et eks igas heas ole kurja ja igas kurjas head. Täiesti vabalt saab öelda, et mõnes inimeses on headust rohkem kui mõnes teises, kuid seda seletamatumad on need hetked, kus selles heas saavad kõik muutujad nii õnnetul moel ja valel hetkel kokku, et hakkame tema käitumist taas pseudo­ratsionaalselt seletama kui „ebaproportsionaalset ülereageerimist“ vms, mis ei aita meid tegelikult mitte kuidagi edasi. Pigem võimendab see võltspsühholoogilise teatri käibefraase asjade ja sündmuste algpõhjustest, millest me tegelikult midagi ei tea.

Toompere märkab elus asju, mida enamasti tahetakse justkui ebaolulistena kõrvale tõrjuda, kuid mis saadavad meid igal hetkel: võib tunduda, et poeriiulil hakkas mingi elutu asi liigutama ja tahtis öelda, mis on elu mõte, kuid me ei jõudnud teda ära kuulata, kuna järjekord jõudis kätte. Või tunneme end eriliselt õnnelikuna, kuid ühtäkki tulvab argileksikasse ja (vahel koguni nähtamatule) vestluspartnerile ootamatult mingi seletamatu seosteahel, ehkki meil ei ole Tourette’i sündroomi diagnoositud.

Ma ei tea, kas tingimata sellest andest tulenevalt või lihtsalt kokkusattumusena elustab Toompere sel moel just sellised näidenditekstid, kus see elu-error on ootamatu või dramaturgiliselt ära seletamata. Näiteks Kivirähk ja Mrożek kirjutavad argiabsurdi eneseküllaselt lahti, loovad oma süsteemi, mida saab kas vaidlustada või tunnustada ja siis illustreerida. Aga näiteks Kivastik ja Holberg jätavad paljud otsad avatuks, loodud maailm mõjub ehk isegi esmapilgul lihtsamana, kuid tegelikult sisaldab rohkem komistuskohti, sest me ei tea, millise nurga tagant „põhjus“ ja „tagajärg“ meid kummitama hakkavad ja jäävad. Esimesel juhul võib aga tekkida lavaline kasvuhooneefekt. Nimetasin siin vaid mõned autorid, kelle näidendite lavastuste võrdluses minu meelest Toompere loomelaadi eri tahud reljeefsemalt esile tõusevad.

Toompere otsib elus absurdi, kuid kui see on dramaturgil juba liiga selgelt oma maailmaks kirjutatud, siis ei leia ta lavastajana üles neid pehmeid või painduvaid seinu, millega lavaruumi nihestama hakata (lihtsalt meenus, et Toompere lavastustes tihtipeale seinad liiguvad, nii ka „Kasvatushoones“). Kui aga autor on kirjeldanud vaid sündmusi, andmata nende võimaliku kausaalsuse ja terviklikkuse kohta täpsemaid juhiseid, leiab Toompere neile situatsioonidele ootamatud ilmumisvormid.

Alustasin sellest, et teater ei ole justkui kuigi sotsiaalne kunstiliik. Ent see on nii tema tugevus kui ka nõrkus, omamoodi isegi mõõdik. Pinteri kummituslikes tragikomöödiates võib kindlasti kaasa toimida Teise maailmasõja mõju ja palju muudki, kuid tema mudelid ei käsitle otsesõnu „ühiskonna pahupoolt“. Ta lihtsalt ei rahuldu sellega, ta tegeleb suurema tervikuga. Ta ei võitle „süsteemiga“, sest alustuseks ei tea me isegi seda, kas indiviidid loovad süsteemi või vormib süsteem indiviidi. Tema ka ei tea.

Toompere osutab kavalehel ühiskonnaprotsesside tsüklilisusele: kord luuakse midagi pulbitsevate ideede algatusel, seejärel hoitakse peenhäälestades püsti kivinenud süsteemi, kuni see peab ülekuumenemise tagajärjel lõhkema, et siis otsast alustada. Rakvere teatri lavastuses ei näidata, et midagi otsast alustataks. Illustreeritakse küll Pinterit, kes näitab, et samasugune suletud kasvatushoone seisab samal kohal edasi, lihtsalt mõned mutrikesed on minema visatud ja asendatud.

Siin on mingi paradoks. Absurdisuguluse poolest klapivad Pinteri ja Toompere veregrupp ideaalselt, kuid Pinteri maailm on ilmselt Toomperele siiski liiga valmis ja küllane. Tolles kasvatushooneklaasis ei ole auke, millest Toompere kombel sisse ja välja käia, kuid ta ei raatsi ka justkui jääda sellesse üha kasvavasse kuumusesse, et vaadata, kuidas inimene sellises olukorras toimima hakkab. Näiliselt palju lihtsamate ja „realistlikumate“ tekstide puhul teeb ta seda väga tundlikult: kuidas hakkab inimese suunurk tõmblema, kuidas hakkavad sõnakasutuses varieeruma grammatilised tunnused, kuidas näiliselt selgesse struktuuri tööle tulnud inimene hakkab (või siis ei hakka) tajuma seda, mis temaga toimub, millal ta enam iseennastki ära ei tunne. „Kasvatushoones“ on läbiv mänguvõte algusest lõpuni groteskne ja vaatajana tajun seda hinnanguna, mitte võimalusena kogemust jagada.

Ma ei taha öelda, et Pinteri sõjajärgsete mõjutustega „Kasvatushoone“ ei ole tänapäeval sotsiaalselt kõnekas, kuid etenduselamuses jäi domineerima mulje, et lavastaja pole keskendunud mitte tsüklilisuse mehhanismile, vaid konkreetsele tsüklile, mis on tänases päevas Illimar Vihmari stsenografeeritud kasvatushoonekartoteegis oma sahtli ette keeranud. Mitte sellele, kuidas inimene satub pahaaimamatult olukorda, kus nii (näiteks töökuulutustestki teada) „toetav keskkond“, „arenguvõimalused“ kui ka „konkurentsivõimeline palk“ hakkavad oma näilises turvalises rituaalsuses esile tooma inimeses peituvaid seletamatuid tumedaid tunge, vaid sellele, kuidas ametniku­ühiskond ongi meil juba käes. See ei vaja enam hoiatust ega toomperelikku absurdinärvi. Iga päev tarbitav publitsistikagi on juba absurdsem kui Pinteri maailm.

Lavastusele ei ole midagi ette heita: grotesk nii kontseptsioonis kui ka mänguvõtmes on teostatud meisterlikult. Lihtsalt sellesama Pinteri tsüklilisuse tõttu näeb praegu mõneti illustratiivset osutust nähtustele, millest peaks end teadlikuks tegema juba neil hetkil, kui tsükkel näitab positiivset programmi. Näitlejad mängivad läbivalt seestpoolt väljapoole neid absurdiimpulsse, mida tavaolukorras märkaksid vaid Pinter ja Toompere, kuid nüüd märkame juba ka ise. Selleks et neisse olukordadesse enam mitte kunagi sattuda, tahaks sissejuhatusena kogeda turvalist keskkonda, kus märkamatult hakkab miski servadest rebenema.

Loomulikult tekitab see järgmise lavastuse pressitekstide kirjutajates uue sotsiaalsuskiusatuse, mis võib taas olla tsüklinihkes: näiteks võib tuua fookusse vaidluse kliimasoojenemise inimtekkelisuse üle, võrreldes ingliskeelseid mõisteid „greenhouse“ ja „hothouse“. No ja siit ei ole enam kaugel ka terviseameti külmlaod …

Niisiis, tegijate ande poolest niigi kõnekas teater ei peaks tundma lisasurvet olla oma loomingus sotsiaalselt kõnekas. Piisab, kui ollakse tänapäevane ja igavikuline.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht