Staatus: vaba!

Krõmovi festivalil nägi tema kahe viimase ja nüüd Venemaal keelatud Moskva-lavastuse videosalvestust ning selle lõpetuseks korraldati Vene teatris kohtumine maestro endaga.

JAAK ALLIK

„Krymov Fest“ 7. – 9. IX Tallinnas kinos Artis ja Vene teatris.

Laenasin oma artikli pealkirja Krõmovi festivali ühe korraldaja ja kohtumisõhtu juhi, ajakirjanik Sergei Nikolajevitši raamatukaanelt. Tolles raamatus kirjeldab autor oma kohtumisi Venemaalt viimastel aastatel emigreerunud kunstimeistrite ja nende loomingupartneritega läänes, sealhulgas Dmitri Krõmoviga. Lavastaja 70. sünnipäevale pühendatud minifestivali korraldas ühendus Snami Project eesotsas Vene teatri näitleja Aleksandr Žilenkoga.

Dmitri Krõmovit pole Sirbi lugejaile ilmselt vaja tutvustada. Tuletan vaid meelde, et 2010. aastal oli Tallinna Linnateatri festival „Talveöö unenägu“ tervenisti pühendatud talle ja näha sai koguni viit tema tööd. Mitmed Krõmovi lavastused on Tallinna jõudnud ka festivali „Kuldne mask“ raames, kusjuures viimane neist, romaani „Anna Karenina“ töötlus „Serjoža“, 2019. aastal.

Seekord nägi kinos Artis Krõmovi kahe viimase ja nüüd Venemaal keelatud Moskva-lavastuse videosalvestust: Fomenko-teatri lavastust „Mozarti „Don Giovanni“. Peaproov“ ja Puškini-nimelise draamateatri „Kostikut“. Festivali lõpetuseks korraldati Vene teatri suures saalis kahetunnine kohtumine maestro endaga.

„Don Giovanni“ lavastust ma kahjuks ei näinud, kuulsin vaid meie teatrirahva vaimustatud kommentaare. „Kostik“ on Tšehhovi „Kajaka“ vaba töötlus, kuhu tegelastena on alles jäänud vaid Treplev, Arkadina, Trigorin ja Niina ning nende suhete põhiskeem.

Krõmov ise on meenutanud, et kui ta lavastajatee alguses viis vene avangardse teatri patriarhile Anatoli Vassiljevile oma Tšehhovi teoste ainelise dramatiseeringu, oli Vassiljev lausunud: „Tšehhovi aeg on lõppenud. Talle tuleb anda võimalus puhata ja ka meil tuleb temast puhata. Aga tema tekstidega annab paljutki teha. Näiteks muuta need kaartideks või teatraalseteks pingpongipallideks. Nendega tuleb õppida mängima. Tšehhovi tekstid on selleks väga sobivad. Seal on palju: maailm – elu ja surm.“

Ja just nii ongi Krõmov Tšehhovi, aga ka teiste vene klassikute tekste lavastades toiminud. 2023. aastal võttis ta Klaipėda teatri lavastuse „Fragmendid“ aluseks „Kolme õe“ kolmanda vaatuse alguse tulekahjustseeni ning selle põhjal improviseeriti kogu lavastus. Samamoodi on ta talitanud ka lavastuses „Kostik“, kus tegevus on viidud nüüdisaegse estraaditähe Arkadina Moskva-lähedasse suvilasse. Lavastus algab karikatuurse Nõukogude sõjaveterani („Kajaka“ tegelastest võiks ta ehk meenutada mõisavalitseja Šamrajevit) ülipika monoloogiga, millega ta püüab noort avangardisti Konstantin Treplevit ehk Kostikut ümber kasvatada. Peagi tunneb selles ära Putini allkirjastatud dokumendi „Venemaa riikliku kultuuripoliitika põhialused“ sõnasõnalise (jampsliku) teksti. Treplev ennast ümber kasvatada ei lase ning Niina saabudes otsustab ta oma emale ja tema külalistele siiski kavandatud performance’i ette kanda, vahetades viimasel hetkel Niina kuulsa „inimestest, lõvidest, põldpüüdest ja sarvilistest hirvedest“ rääkiva monoloogi teksti hoopis 2019. aastal valitusevastasest miitingust osavõtu eest arreteeritud Moskva üliõpilase Jegor Žukovi üliterava kohtukõne vastu. Rumala ja andetuna kujutatud Niina paiskab selle patriootlikule estraaditähele ja tema seltskonnale pahaaimamatult näkku. Seega on Krõmov oma lavastuse esimese poole tunni jooksul lasknud kõlada kahel dokumentaaltekstil, mispeale võin vaid imestada, miks seda lavastust Moskvas kohe ära ei keelatud, vaid oodati sellega kuni Krõmovi sunnitud emigratsioonini.

Krõmov on küll alati olnud sotsiaalse närviga, kuid mitte kunagi enne „Kostikut“ nii avameelselt ja lausa plakatlikult poliitiline lavastaja. Võib oletada, millises vaimses seisundis oli ta Moskvas juba 2021. aastal. Lavastus kulgeb edasi küllalt skemaatiliselt ja depressiivsus üha süveneb. Trigorin osutub Arkadinale šlaagreid kirjutavaks andetuks ja kiimaliseks sulesepaks, kelle käte vahele Arkadina ise Niina heidab. Näidendi psühholoogilises tippstseenis, kus Arkadina seob enesetapukatse teinud poja pead, askeldab Arkadina mingi marlikaltsuga ning kõlavad vaid kaks repliiki – „värdjas“ emalt pojale ning selle vastusena emale „müüdav lits“. Esimeses vaatuses käteta invaliidile Kostikule muretseb Arkadina teiseks vaatuseks oma Harkivis (sic!) menukalt möödunud gastrollide honorari eest siiski proteesid. Kuid see ei tee üksikut ja lootusetut noormeest õnnelikumaks ning nähes lõpuks trööbatud Niina piinlikku „show-programmi“ Arkadina suvilas lõbutseva Trigorini akende ees, laseb ta end maha, lausudes enne: „Räägitakse, et ilma teatrita pole võimalik! Pole võimalik ilma teatrita? On küll ja kuidas veel on!!“

Nähes seda Krõmovi Moskvas tehtud viimast ja kõige lootusetumat lavastust, meenus mulle tema isa, legendaarse Anatoli Efrose (Ingo Normeti ja Mladen Kiselovi õpetaja) „Kajakas“, mida nägin 1960. aastate lõpul Moskva Lenkomi teatri külalisetendusena Tallinna ohvitseride maja laval. Seal tegutses sütitav ning jõuliselt traditsioonide ja vana kulunud teatri vastu võitlev Treplev, kellele meie, tolleaegsed noored, kogu hingest kaasa elasime. Olid ju XX sajandi 1960. aastad – lootuste aeg nii Moskvas kui ka Eestis!

24. veebruaril 2022 oli Krõmov Californias „Kirsiaeda“ lavastamas. Ta sai kohe aru, et tagasiteed kodumaale (kuhu jäid maha neli pooleli lavastust ja peaaegu lõpetatud mängufilm) tal pole, sest „looming sõltub ilmastikutingimustest“, nagu ta oma loomingulisel õhtul lausus. See õhtu kujunes huvitavaks foto- ja videomaterjaliga illustreeritud ning hästi komponeeritud kohtumiseks targa lavastajaga, kes jutustas haaravalt oma noorusest, loometeest ning õpilastest ja kolleegidest. USAs on ta New Yorgis La Mama keskuses (kus, muide, etendus 1971. aastal Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“) loonud oma laboratooriumi ja leidnud ühise keele noorte ameeriklastega, kes meenutavad talle paljuski tema kunagisi õpilasi Moskvas.

Ameerika teatrikorralduse kohta kõlasid aga karmid sõnad: „USAs on palju tehtud selleks, et teatrit poleks.“ Rahaallika oma loominguks peab seal iga lavastaja leidma ise, kusjuures näitlejate ametiühing lubab ilma tasuta osaleda kuni viieteistkümnes proovis, pärast seda tuleb lavastajal leida raha ka proovide eest maksmiseks. Etendusi antakse üldjuhul kindel arv ning näitlejad on eelkõige huvitatud enda näitamisest, et pääseda filmi või teleseriaali. Sellist teatrikorraldust võrdles Krõmov lapse kasvatamisega kuni 14. eluaastani selleks, et ta siis tappa.

Oma lavastajakodu on Krõmov praegu leidnud Leedus ja Lätis, kus ta Klaipėdas on toonud välja kaks ja Riias seni ühe lavastuse („Peeter Paan. Sündroom“ Läti Rahvusteatris). 18. septembril esietendus Riias kinopaviljonis LED Unit tema lavastus „Hullumeelsete märkmed“ (Gogoli ainetel) Tšulpan Hamatova ja Maksim Suhhanovi esituses. See on tema esimene venekeelne lavastus välismaal (just sel põhjusel tühistas Läti Rahvusteater lavastuse projektipõhise esitamise lepingu, sest jõuti arvamusele, et nende teatri laval vene keel kõlada ei tohi). Ka Hamatova ja Suhhanov on pärast täiemahulise sõja algust välismaale, vabadusse jäänud kuulsad vene näitlejad. Juba on teada, et lavastust on kutsutud mängima Iisraeli, Gruusiasse, USAsse ja detsembris ka Eestisse.

Loomingulisel õhtul küsiti temalt, kas ta käsitleb oma praegust olekut põgenemise, emigratsiooni või gastrollina. Krõmov vastas, et võtab seda komandeeringuna, mille eesmärk on katsetada, kes lendu saab tõusta ka ilma stardirajata (kodumaata!). See katsetus on kindlasti valulik, kuid soovime meistrile edu. Mis aga peaasi: loodame, et ilmastikuolud tema kodumaal paranevad ja komandeering lõpeb.