Süda laulab, süda muretseb

VAT-teatri „Südame sosin“ on Margo Tedre ja Lauri Saatpalu kolmas koostöö ning kasvava omavahelise usalduse uus samm.

AURI JÜRNA

VAT-teatri „Südame sosin“, autor Jevgeni Griškovets, tõlkija Toomas Kall, lavastaja Margo Teder, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Triin Hook, muusikaline kujundaja Paul Daniel. Mängib Lauri Saatpalu. Esietendus 28. XI 2018 rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Kui on olemas teatrivorm, mille vastuvõttu vaataja elukogemus ja teadmised kõige rohkem mõjutavad, siis ongi see tõenäoliselt monolavastus. Üldjuhul kutsub igasugune kunst, eriti elav teater igas publikuliikmes esile mingisuguse reaktsiooni – kui mitte äratundmisrõõmu ja üllatuse, siis kas või vastuhaku ja eituse. Erinevalt suurema trupi ja kirevama tegevusega lavateostest, mille puhul on rohkem, mida vaadata ja neid, kellega samastuda, eeldavad monolavastused oma vaesuses, väiksuses ja intiimsuses tavalisest kindlamate vaadetega publikut. Sihtgrupp on kitsam, sõnum konkreetsem ja lähtepunkt selgem.

VAT-teatri uus monolavastus „Südame sosin“ on esmapilgul üsna ootamatu vaatenurgaga teos: vene kirjanik, lavastaja ja näitleja Jevgeni Griškovets on andnud oma näidendis sõna Südamele (Lauri Saatpalu) – antropomorfsele organile, kes pärast pikka vaikset kannatamist kõnetab oma inimest ja selgitab talle südame soove. Griškovetsi tekst on Toomas Kalli tõlkes leidlik ja lihtne, kõnekeelnegi, kuid kaalukamad nüansid annab sellele eelkõige Saatpalu irooniline ja südamlik sarm.

Kuidas mängida südant? Esimese hooga kõlab see nagu õpetliku lastelavastuse, eksperimentaalse sümbolismi või teatrikooli sisseastumiskatsete dilemma, ent Saatpalu on leidnud sellele rahulikult humoorika ja murelikult sooja lahenduse. Saatpalu Süda on äravaevatud ja vaikselt plahvatusohtlik, kuid ustav kaaslane oma inimesele, kes temaga hoolimatult käitub. Süda püüab edutult oma inimest mõista ja temaga sammu pidada, kuid on jõudmas kannatlikkuse viimse piirini. Viimases hädas püüab ta oma inimest kõnetada, panna mõistma, sundida rahunema, kohati ka ähvardada või meelitada. Muidugi tulemuseta. Pigem saab Süda ise südamelt ära rääkida, muud ei midagi.

Ühel tasandil on „Südame sosin“ teatraalne tervishoiuloeng. Põhjalik ja dramatiseeritud hoiatus sellest, mis kardiovaskulaarset tervist hoiab ja mis kahjustab. Sellisena on sellel lavastusel väga konkreetne sihtgrupp: meditsiinihuviga inimesed või need, kes mõnel isiklikul põhjusel pööravad südamele suurt tähelepanu. Seega, keskealine ja vanem vanusegrupp. Kusjuures sellisel tasandil toimib lavastus ülihästi: lavastaja ja kunstnik on taandunud tagaplaanile ning hoidunud liigsest ülemõtlemisest, muusika ja valgus teevad kõik selleks, et Süda oleks kogu aeg fookuses, ning Saatpalu on tõsine, hell ja takti­tundeline.

Jevgeni Griškovets on andnud oma näidendis sõna Südamele (Lauri Saatpalu) – antropomorfsele organile, kes pärast pikka vaikset kannatamist kõnetab oma inimest ja selgitab talle südame soove.

Rait Avestik

Teisalt tekkis just publiku seas mõte, et preventsiooni mõttes oleks kasulik sihtida seda lavastust ka nooremale töönarkomaanidest publikule, kes veel ei mõtle oma tervisele, ent juba peaks. Miks mitte koguni lastele, kellel ehk jääks mõni nõuanne huumori ja Südame trennipalli otsas hüplemise abil meelde. Keiu Virro: „Esimese hooga tundub „Südame sosin“ ühemõttelise (keskealisele valgele mehele) südametunnistusele koputamisena. Süda küsib, miks teda kurnatakse. Aga see ei ole terviseteemaline loeng. Vähemasti mitte ainult. [—] Keskmisest sarkastilisema oleku poolest tuntud Saatpalu sobib irooniast ja mustast huumorist tulvil hoiatusetendusse suurepäraselt.“*

Kunstilisel tasandil on „Südame sosin“ veidi monotoonne, sest dramaturgiliselt on tekst liiga vähe liigendatud ja sündmusteta, veidi ühetooniliselt mõtisklev monoloog-etteheide, mida kaks laulu oluliselt muutmata vaid värvivad. Korraks jääb mulje, et eelkõige on see lugemise, mitte esitamise lugu, kuid hiljem teksti lugedes jäi just vajaka Saatpalu ilmekast miimikast. Ometi hoiavad nii lünklik tekst kui ka hellalt irooniline Saatpalu tähelepanu pidevalt endal ning tõstavad väikeste vihjete kaudu esile nüüdisühiskonna karid. Oma edutu rahuigatsuse käigus joonib Süda selgelt alla mitmeid äratuntavaid klišeesid, kuidas tema inimene end ise ärritab ja kulutab. Muidugi on selles valguses loogiline, et lavastus on selline ühepoolne vestlus, veidi nagu rahulik tuksumine, sest šokiteatrit Süda kindlasti ei salliks.

Üsna segaseks jääb lavastuse sõnum ja sihtgrupp kava lugedes, kus peale tavapärase info osatäitjate, autori ja lavastaja kontseptsiooni kohta on ka üks isiklik infarkti lugu ja veel peotäis nupukesi Epikurosest, Dunningi-Krugeri efektist ja espressokannust. Kui need olid vihjed mingile lavastusse kavalalt peidetud kunstilisele allhoovusele, siis mulle jäi see tabamatuks. Kui ei, siis tekib küsimus rohkem kui paari lehekülje pikkuse kava vajalikkusest.

Muu hulgas torgatas pähe tore paralleel veel mõne aasta eest VAT-teatri laval elanud lavastusega „Masohhisti pihtimus” (2014–2016, lavastajaks Christian Römer), milles provokatiivse visuaali ja absurdi kaudu jooniti samuti alla nüüdisaja kiirustav ja masohhistlik elustiil. Omamoodi kunstilise mõttemänguna võiks ju mõelda, et Härra M (Raivo E. Tamm Römeri lavastuses) ongi Südame inimene, kes on oma tormamisega nii enda kui ka oma sisemise mootori nii ära vaevanud, et see on sunnitud talle moraali lugema.

„Südame sosin“ on Margo Tedre ja Lauri Saatpalu kolmas koostöö ning nagu lavastaja kavalehel viitab, siis kasvava omavahelise usalduse uus samm. Teder kirjeldab koostööd Saatpaluga kui bändi, kes teeb aeg-ajalt ikka uue loo. Esimene lavastus „Rekvisiitori tähetund“ (esietendus VAT-teatris 2012) „oli põnev tegemine, sest mina ei usaldanud näitlejana Laurit ja tema ei usaldanud lavastajana mind. Aga tegime selles usaldamatuses siis proove ja peagi hakkasin mina mõistma, et sel mehel on looduse poolt imepärane näitlejaanne antud ja veel rohkemgi. Tähendab, saab teatrit teha küll. Ja mingil hetkel hakkas ka Lauri aina rohkem noogutama, kui minult märkusi ja soovitusi kuulis.“

Tundub, et nende koostöö sujub ja omavaheline usaldus kasvab, sest võrreldes „Rekvisiitoriga” on Saatpalu ümber rohkem õhku, aega ja vaikust. Teder on usaldanud Saatpalu tekstivalikut ja võimet olla publikuga omavahel. Kui tõesti selline hoiatusehõnguline, tervise­teemaline lugu hakkab kuidagi teatrina toimima, siis ainult intiimse, õrna ja usaldusliku õhustiku kaudu. Moraali­lugemine siin ei toimiks ja publik kaotaks õige kiiresti huvi, kuid kuna Saatpalu hoiab neljanda seina algusest lõpuni maas ning püsib siin ja praegu, siis publik kuulab. Ja loodetavasti mäletab.

* Keiu Virro, Kolm teatrisoovitust jõuludeks, aga mitte jõuludest, vaid südamest, südametunnistusest ja lendamisest. – Eesti Päevaleht 21. XII 2018.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht