Suurkorporatsioonide kauboid Aafrika avarustel

Guinea-prantsuse näitekirjanik Hakim Bah: „Mul on ropult vedanud, sest olen saanud täisealisena pühenduda vaid kirjutamisele.“

GUSTAV KALM

Novembri teisel poolel korraldati Lääne-Aafrikas Guinea pealinnas Conakrys viiendat korda teatrifestival „Sõnade universum“ („Univers des mots“). Teiste seas külastas seda Guinea näite- ja proosakirjanik ning luuletaja Hakim Bah, kelle näidendeid on mängitud teatrites ja festivalidel Belgias, Burkina Fasos, Guineas, Marokos ja ennekõike Prantsusmaal. Conakrys tuli ettekandele Bahi värske näidend „Jaht“ („Traque“), mille on lavastanud Cédric Brossard. Vesterni vormis räägitakse seal Prantsuse tehnoloogia- ja ehitushiiu Bouygues investeerimisprojektidest Aafrikas.

Teater pole Guineas ega üldse Lääne-Aafrikas kuigi tavaline asi. XX sajandist on võtta Les Ballets Africainsi tantsulavastused ning nädalavahetusel käiakse palju traditsioonilisi jante vaatamas, kuid teatri laiast levikust rääkida ei saa. Kuidas jõudis Fouta Djalloni piirkonna Mamou linnast pärit noormees nüüdisteatri ja näitekirjanduseni?

Guineas kohtab näitekirjandust tõesti harva, üleüldse on meil vähe kirjanikke. Ühtlasi tähendab see, et võimalusi on meeletult ja kõik on enda teha. Minu teekond näitekirjanduseni on olnud kõike muud kui sirgjooneline. Olen kaupmeeste perest, kultuurivallas ei tegutse keegi. Teatri juurde viisid mind juhus ja kirg. Esialgu õppisin ülikoolis informaatikat ja mul olid hoopis teistsugused tulevikuplaanid. Ent juba põhikoolist saati meeldis mulle lugeda ning koolipoisina tuulasin hoolega Pita ja Labé, lähikonna kahe suurema linna, raamatukogudes.

Esimesed lühijutud kirjutasin juba ülikooli ajal. Tutvusin Gamalis1 Nigerist pärit bioloogiatudengiga, keda huvitas samuti kirjutamine. Mu sõbral õnnestus sokutada meie kirjatükid Prantsuse-Guinea kultuurikeskuse direktorile, kes luges need läbi ja soovis seejärel meiega kohtuda. Ta julgustas edasi kirjutama ja kutsus osa võtma kirjutamise töötoast, mis peagi Conakrys aset leidis.

See kõik andis julgust ja hakkasime koos sellesama Nigeri sõbraga tõsisemalt kirjutama. Korraldasime nädalavahetustel kirjutamislaagreid: läksime reedel minu vanemate juurde maale ja võtsime sihiks, et pühapäeva õhtuks peab kumbki ühe novelli valmis kirjutama. Paraku arvatakse Guineas, et kui oled kirjanik, siis kirjutad romaane. Meie lugejad ei erista žanre. Ka mina avastasin lühijutud alles lugedes. Esialgu sattusid mulle kätte Maupassanti ja Faulkneri teosed, mis jätsid sügava jälje.

Teatri ja näitekirjanduse avastasin veidi hiljem. Esialgu imiteerisin klassikaliste näidendite ülesehitust, ent mul oli kogu aeg tunne, et tahaks kuidagi teisiti. Mu arusaam sellest, kuidas kirjutada, laienes tänu mitmesugustele töö­tubadele. Minu esimene näidend „Murul“ („Sur la pelouse“) kasvas välja Roland Fichet’ juhatatud töötoast. François Rancillac, kes lavastas minu näidendi Conakry esimesel „Sõnade universumi“ festivalil, kutsus mu pärast auhinna võitmist Prantsusmaale oma teatrisse L’Aquarium, kus olin kaks kuud residentuuris. Sealt edasi pakkus Prantsuse instituut mulle La Rochelle’i ülikoolis residentuuri jne. Nende residentuuride kaudu ja tänu mitmele auhinnale on sündinud minu tähtsamad näidendid: „Miraaž“ („Mirage“), „Ticha-Ticha“, „Omadega läbi“ („À bout de sueurs“), „Laip silmas“ („Le Cadavre dans l’œil“). Mul on ropult vedanud, sest olen saanud täisealisena pühenduda vaid kirjutamisele.

Hakim Bah: „Raskeid teemasid ei saa käsitleda liiga suure paatosega.“

Gustav Kalm

Kas hakkasid kirjutama kohe prantsuse keeles või kaalusid ka oma emakeeles ehk pulari keeles kirjutamist?2 Kas keelevalik oli sulle üldse tähtis?

Alustasin kohe prantsuse keeles. Olen küll peul,3 kuid ma ei oska oma emakeeles kirjutada. Ausalt öelda ma isegi ei proovinud pulari keeles kirjutada.4

Kas see häirib sind?

Ei, üldsegi mitte. Kogu mu haridustee on olnud prantsuskeelne ja selles keeles kirjutamine tundus loomulik valik. Võib-olla kedagi teist häiriks, aga mind ei häiri. See küsimus ei tõstatunudki, sest ma ei oska pulari keeles kirjutada. Prantsuse keel on osa Guinea ajaloost ja seetõttu ka meie keel. Kirjutamine ja eriti kõnelemine nihutab keelt: minu prantsuse keel erineb paratamatult ja õnneks sellest, mida räägitakse Prantsusmaal. Mind paelub, kuidas lausutud sõna muudab keelt.

Kas jagad seega Achille Mbembe arvamust, et prantsuse keelt tuleks ennekõike käsitleda kui maailmakeelt?5

Keeruline öelda. Institutsioonid muutuvad aeglaselt, aga keel elava organismina kogu aeg. Ta muundub, väänleb ja keerleb ning meie, kirjanikud, nopime selle vääniku üles, kasutame oma huvides ja keerame seega veel vinti peale. Prantsuse keelt kaitsvad ametkonnad, näiteks Rahvusvaheline Frankofoonia Organisatsioon, kipuvad seevastu arvama, et prantsuse keel on kuidagi nende ainuvalduses ning kammitsevad vorme, mis erinevad väljakujunenud standarditest. Tagatipuks on neidki, kes arvavad, et prantsuse keele kasutamine piirdubki Prantsusmaaga.

Õnneks on seda kõike tänapäeval vaidlustatud ning prantsuse keele üleilmset haaret mõistetakse ka Prantsusmaal üha paremini. Kui Conakry festivalil kohtuvad prantsuskeelsed autorid Burkina Fasost, Guineast, Kongost, Malist, Prantsusmaalt, Šveitsist ja Togost, siis pole keel mingi küsimus. On selge, et kõik me oleme ühtmoodi prantsuskeelsed autorid, kuid selle keele kasutajaid on Kanadas, Šveitsis, Aafrikas ja mujal, mitte ainult Prantsusmaal.

Milline roll on kolonialismil sinu vesternis „Jaht“?

Selle näidendi puhul huvitas mind, mida tähendab Aafrikas valge olla. Mitut pidi meenutab tänapäeva Aafrikas valgete suhe kohalikega valgete ja indiaanlaste vahelist läbikäimist XIX sajandi Metsikus Läänes. Hiinlased on samuti mõlemal juhul kohal olnud, olgugi et nende roll praeguses Aafrikas on märksa tähtsam kui üle saja aasta tagasi Ameerikas. Üritasin näidendis mängida praeguse reaalse olukorraga, kus ärimehed ja avantüristid tulevad üle ilma Aafrikasse kokku, et pirukast osa saada.6 Vallutamine on tänapäeva Aafrikas üsna samalaadne vesternides kujutatuga. Loomulikult tehakse seda nüüd teisiti, suurkorporatsioonide ja tehnoloogiahiidude, mitte koltide ja tähniliste täkkude abil.

Jaht“ etendus festivalil „Sõnade universum“. Mulle avaldas muljet, et räägid seal imperialismist, vägivallast ja keerulistest rassisuhetest ega ole seejuures moraliseeriv või kuiv. Lavastus haaras kaasa nagu hea seiklusfilm. Kuidas „Jaht“ valmis?

Selle näidendi tellis minult lavastaja Cédric Brossard. Ta soovis, et kirjutaksin Prantsuse suurfirmast Bouygues vesterni. Mõte paelus mind. Muuseas, Bouygues ei ole mitte ainult telefonioperaator, vaid ka üks maailma suuremaid ehitusfirmasid. Alustasin sellest, et vaatasin ära terve hulga vesterne ning uurisin, milles vestern õigupoolest seisneb: millised on karakterid, kuidas narratiiv üles on ehitatud jne. Vesternis on kõigel tähendus: pikk sirge tänav, mille ääres on ärid, šerif, saloon, surnuaed. Vesternide ülesehitus on üsna ühene ega erine filmiti kuigivõrd.

Jahi“ puhul oli mõte kirjutada vestern Prantsuse töösturitest, kes tulevad Aafrikat vallutama. Peale vesterni kui žanriga tutvumise pidin lugema üksjagu Bouygues’i ajaloo kohta. Ehkki nad on börsil noteeritud, on siiani tegemist ennekõike perefirmaga. Ma ei oleks osanud seda ette aimata, aga mulle tundub nüüd, et vestern ongi kõige loomulikum žanr Bouygues’i Aafrika seikade vahendamiseks. Firma teine juht Martin Bouygues nimetab ise ka ennast kauboiks ning peaaegu kõik Bouygues’i ajaloost kirjutatud raamatud meenutavad seiklusromaane.

Bouygues’i lugu ongi mitut pidi üks suur bisneswestern. Näiteks see, kuidas nad 1980. aastatel Prantsuse telekanali TF1 erastada said, on paras eepos. Tegemist oli suure avaliku telekanaliga, mille erastamine oli esimene selletaoline ettevõtmine Prantsusmaal ning Bouygues’i juhid olid esimesed erastamiskauboid, kes midagi sellist ette võtsid. Loomulikult on firmas olnud ka pärimisskandaale: vennad võitlesid omavahel, kes võtab perefirma üle – õhk oli pingest paks. Kõik see on juba iseenesest teatraalne, loomalik ja toores ning sobib väga hästi vesterniks.

Aafrika riikides, kus riigivõimu ja avalikke teenuseid õigupoolest polegi, peavad inimesed ise hakkama saama selle vähesega, mis neil on. Paljud, kes kolivad maalt linna, ehitavad oma hurtsikud tühjadele kruntidele linna serval. Paarikümne aasta pärast saabuvad aga järsku sandarmid, peksavad inimesed laiali ja ütlevad, et see maa kuulub riigile, ning kuulutavad kõik sealsed elanikud illegaalseteks hõivajateks. Internetis ringleb video, kus Guinea politseinikud peksavad Conakry linnaosa Kapporo Railsi elanikud oma kodudest välja. Selles klipis näidatav vägivald rabas mind. Samasuguseid juhtumeid leiab Aafrikas loomulikult mitmel pool. Näiteks Kinshasas pidid inimesed surnuaiale kolima, sest neil polnud kuskil mujal elada.

Minu näidendi aluseks on rida selliseid tõestisündinud lugusid. Mul kulus kaks aastat, et materjali koguda ja see läbi seedida, enne kui kirjutama asusin. Edasi tuli luua kõigest sellest faabula. Mulle tundus kõige loogilisem, et sündmused võiksid leida aset kahes läänes korraga: Euroopa ja Aafrika läänes. Ehitasin loo üles kahest kohast lähtuvalt: ühelt poolt firma peakontor uhkes Pariisi eeslinnas Yvelines’is ning teiselt poolt mitmed ehitustandrid Lääne-Aafrikas.

Selles lavastuses on küll palju vägivalda, kuid see mõjub kuidagi argiselt. Vägivald on su näidendites tihti tähtsal kohal, kuid ei kunagi esiplaanil. Miks nii?

Minu arust käivad naer ja vägivald alati käsikäes – mõlemad on osa inimloomusest. Vägivalla ja naeru ühteviimine aitab näidata elu küünilisust. Inimestel on tihti kombeks naerda teiste viletsuse üle ja nõnda saab naeru kaudu uurida ka oma loomust. Vesternides ka inimesed muudkui joovad, sest elu on raske, ning surnuaed on tavaliselt kohe saloon’i kõrval, et teekond kõrtsist matustele poleks liiga pikk.

Teatri üks olulisi rolle on liigutada kehi, mitte ainult elavaid, vaid ka surnud kehi. Vägivald on samuti suunatud kehale. Matusebüroo omanik olla pole iseenesest naljaasi, aga kui hoida vaadeldava objektiga teatavat distantsi, võib see paista naljakana. Mäletan, kui Pariisi terrorirünnakute ajal kõneles telesaates ühe ohvri pereliige. Ta itkes kaamera ees nii ohjeldamatult, et tema lein ei tundunud paradoksaalselt enam usutav. Ehkki inimene oli siiras ning tema lein oli tõeline ja mõistetav, oli tema väljendusviis ometi nii paisutatud, et see ajas ennemini naerma, kui tekitas kaastunnet. Raskeid teemasid ei saa käsitleda liiga suure paatosega. Kummaline, aga kerguse abil saame tihti rasketele teemadele paremini ligi.

1 Guineas on kombeks kutsuda Conakry Gamal Abdel Nasseri nimelist tehnikaülikooli lihtsalt Gamaliks. Ülikoolilinnak on vapustav: 1960. aastatel Nõukogude Liidu toetusel ehitatud modernistlikud õppehooned (meenutavad TTÜd) on troopikasse maandunud justkui taevast.

2 Peaaegu kõigis Sahara-taguse Aafrika riikides, mis olid Prantsuse kolooniad, on kooliharidus endiselt prantsuskeelne. Ehkki linnade kõrgklassile on prantsuse keel tänapäeval tihti ka emakeel, kõneleb enamik nende riikide elanikke mitmes muus Aafrika keeles. Koolitee algus ei tähenda nende riikide lastele seega mitte ainult lugema, kirjutama ja arvutama õppimist, vaid seda kõike ka uues keeles.

3 Prantsuskeelne termin fulbede kohta, mis on omakorda tuletatud volofi keelsest nimest fulbede kohta.

4 Ehkki valdavalt on tegemist kõnekeelega, on pulari keeles kirjutamiseks mitmeid võimalusi. XIX sajandil hakati islami levikuga seoses kirjutama seda araabia tähtedega (araabia tähtedega kirjutatud muid keeli nimetatakse tihti adžaamiks, mis tähendab araabia keeles “võõrast”). Selle kirja pruukimist soosis ka Prantsuse koloniaalrežiim, kes kasutas monoteistlikku islamit oma poliitilise haarde tugevdamiseks. Pärast iseseisvumist loodi Guinea sotsialistliku riigipea Sékou Touré juhtimisel Guinea kolmele põhilisele keelele (pular, malinke ja susu) ladina tähestikuga kirjasüsteem, milles aastatel 1966–1984 anti ka pularikeelset kooliharidust. Mõlemad pulari kirjasüsteemid on tänapäevaks aga peaaegu varjusurmas ning näiteks Facebookis ja SMSides kasutavad Guinea fulbed peaasjalikult või üksnes prantsuse keelt.

5 Kameruni päritolu, kuid kaua USAs õpetanud ja nüüd LAVis õppejõuna tegutsev ajaloolane ja vahest kõige kuulsam Aafrika päritolu postkolonialismi teoreetik Achille Mbembe on propageerinud prantsuse keele Prantsusmaast lahutamist. Selles mõnda aega kestnud debatis on osalenud ka teised prantsuskeelsed Aafrika intellektuaalid, nagu Souleyman Bachir Diagne ja Alain Mabanckou. Eriti terava kriitika all on olnud Rahvusvaheline Frankofoonia Organisatsioon, mille keelepoliitikas nähakse tihti Prantsusmaa kolonialismi jätku ning muude maade prantsuse keele kõnelejaskonna esiletõusu tasalülitamist.

6 Näitliku tõigana olgu ära toodud, et toksin seda intervjuud ümber Conakry kesklinna kohvikus, mis kuulub türklastele ning kus selle paari tunni jooksul on teistes laudades istet võtnud India, Liibanoni, Türgi, Prantsuse, Vene ja Korea ärimehed ning seiklejad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht