Suveöö unenägu

Lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema.

IIRIS VIIRPALU

BodyCartography Projecti „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“), autor, lavastaja ja etendaja Olive Bieringa, lavastaja ja etendaja Otto Ramstad. Etendajad Eline Selgis, Daniel Persson, Helina Karvak, Joanna Kalm, Laura Kvelstein, Nele Suisalu ja Uma Ramstad. Esietendus 25. V Merimetsa kaitsealal.

Rahvusvahelise lavastajate duo BodyCartography Project (Olive Bieringa ja Otto Ramstad) loodud ning maikuus Merimetsas ja Stroomi rannas nii eesti kui ka välismaa tantsijate etendatud kohaspetsiifilises lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema. Teosena, mis on pigem rännak või jalutuskäik kui lavastus, suunaski see publiku ümbritsevaga otsesuhtesse: julgustati ise avastama ja looduses imet märkama ning anti mõjus ja keskkonnakriisidele mõtlema panev elamuslik etendus.

Passiivse vaatamise asemel rändajana pärani silmi, empaatiaga ja looduse iseolemist arvestavalt keskkonda sukeldumine tõi meelde lapsepõlve, kui samamoodi täie kohalolu ja tähelepanuga looduses käisin ja seda uudistasin. Tundus, et seekord oli elamus võrdeline sellega, kuivõrd lähedale publik laskis toimuval endale tulla ning kuivõrd sügavale rännaku koesse suutis siseneda ja lõdvestuda. Lavastuse tegijad on loonud pasliku struktuuri, et saada kujutluse toel ja ümbritsevat jälgides osa linnuhäältest, krabinatest, sambliku tekstuurist, taimede õielõhnast. Ollakse kohal: on ainult praegune, päriselt aistitav mitmemõõtmeline maailm, kus ei ole kohta ekraanidel ja vahendatusel. Keset võsa ja mööda samblasse tallatud radu joostakse etendaja justkui paani järel otse suveöö unenäkku.

Keskkonnahoiu ja ökokriisi teadvustamine on selles lavastuses leidnud siinsel tantsumaastikul küllaltki eksperimentaalsena mõjuva vormi, mis eristab seda lavastust enamikust viimastel aastatel välja tulnud töödest. Kohaspetsiifilisus ei ole seekord pelgalt dekoratsiooni või efektitsemise teenistuses: paik võimendab teemat ning lavastuses annab tooni inimeste vahetu, kuigi etendajate suunatud looduskogemus. Kogu tegevus on pigem kaasav ja praktiline kui distantsilt näitlikustav.

Lavastus jääb oma intiimse tonaalsuse ja isiklikkusega meelde. Intiimsus avaldub etendaja ja vaataja suhtes, selles, kuidas publik juhitakse tundlikult ja austavalt Merimetsa maastiku, liikide ja loodusega suhestuma ja suhtlema. Teisalt aga taolise looduskogemuse intiimsusena, kus publikut suunatakse loodust kogema aktiivselt, ent väga isiklikult.

Näiteks minul palus etendaja Stroomi rannas kasvavale puule, mille peal olime istet võtnud ning mille vormi oma kehaga tajunud, sõnumi jätta. Sõnumi isiklikkus – mina jätan puule omaenda kui tahes emotsionaalse või privaatse sõnumi – osutas minu lähedusele teiste liikide ja organismidega, joonides sealjuures alla ka inimese koha ökosüsteemi sees ja keskel. Etendaja soovitas sõnumi kas nähtamatult sõrmega tüvele joonistada või puule sosistada.

Etendusel jäi mulje, et empaatiliselt ja aupaklikult suhtutakse nii publikusse (kuigi siinkohal on õigem lavastuse taotlust ja olemust arvestades öelda „kaasteelistesse“) kui ka kogu liigilisse kooslusesse ja maastikku, mis kujundas lavastuse meeleolu ja lava. Nõnda haakub see lavastus norra filosoofi Arne Naessi süvaökoloogia¹ kontseptsiooniga, mille kohaselt on kõik looduses leiduvad organismid ja liigid iseväärtuslikud ning liikide ja organismide suhted lahutamatud. See arusaam on aluseks eetikapõhisele looduskäsitusele, mille puhul nähakse kõike looduses subjektide, mitte objektidena.

Sümpaatsena mõjus, et teemale oli lähenetud eelkõige tajupõhiselt, mitte akadeemiliselt ja kontseptuaalselt. Inimene on maailmas ja looduses olemas eelkõige kehalise olendina. Oma igapäevaelus oleme küll kohati ülejäänud liikidest irdunud ning tehiskeskkonna tingimustega harjunud ja tuimestatudki, kuid meie sügav olemus on totaalne kehalisus. Me oleme üdini (!) orgaanika, täpselt nagu teised liigid, ning koosneme lõppkokkuvõttes samadest keemilistest elementidest. Lavastus rõhutab inimese lahutamatut seotust keskkonnaga ning teravdab uinunud taju just looduse aistimise ja keha ruumis paiknemise kaudu.

Nõnda kujunes lavastusest pigem taktiilne ja heliline lõhnarännak. Kogu loodus on tegelikult taies, mida imetleda ja austada. See tundus olevat lavastuse mõte, mis tuli just tajulisuse võimendamise tõttu ka lavastuslikes võtetes ja erilises aegruumis esile. Omaette mikrokosmose, avastamist tulvil paiga kureerimine näis olevat lavastuse tegijate peamine panus: nad käitusid pigem kui tantsivad giidid, mitte etendajad, ja sulandusid ka ise loomulikult keskkonda. Puulehtede varjud, päikesemustrid metsaradadel ja varesed olid olemas ka etendajaist sõltumata ning võtsidki mitut puhku pearolli.

Kõige kontseptuaalsemalt ja kureeritumalt mõjus lõpuosa, kus ökoloogilisest mõttest kantuna kirjeldati üksikasjalikult kehaga kliinilise surma ning orgaanilise lagunemine ajal toimuvaid keemilis-füüsikalisi protsesse. Surm, lagunemine ja kõdunemine on looduses kõige loomulikum, ometi pelgab surma ja vananemist kogu inimkond. Tõenäoliselt on seegi üks põhjusi, miks pole ökoloogilise katastroofi täit ulatust ja tagajärgi veel teadvustatud. Kes tahaks kujutleda, et sureb põua ja veepuuduse tõttu? Või külmub äärmusliku kliima pärast surnuks? Täpne kirjeldus lõi huvitava ja vajaliku distantsi: just detailsuse tõttu oli võimalik kujutleda oma keha lagunemist pigem loodusliku paratamatuse kui isikliku, inimliku tragöödiana.

Looduse kestmine ka pärast inimese kui liigi kadumist võiks ju praegusel ajal olla isegi pisut zen’ilikult rahustav mõte, et toime tulla ökoärevuse ja nukraks tegevate uudistega. Loodus on suurem ja vanem kui inimene.

„Aga ometi on selle puu koorealusesse õhukesse elusasse silindrisse susatud saladus. Tema rakud kuuletuvad iidsele vormelile: Püsi tasa. Oota. Miski selles ainsas ellujääjas teab, et isegi Praeguse kaljukindlat võimu on võimalik üle elada. [—] Või nagu kirjutab surnud Uniooni põetaja: Olgu kindel te hing ja rahulik ka miljoni universumi ees. Nagu puit.“²

1 Originaalis „deep ecology“ (1973).

2 Richard Powers, Ilmapuu. Tõlkinud Triin Tael. Varrak, 2021, lk 17.