Suvine teatribuum ei ilmuta vaibumise märke

Suveteatris võis kohata nii õnnestumisi kui ka lavastusi, mille puhul jäädi alusmaterjalile alla või oli ka valitud materjal ise kehv või ei paistnud kuskilt tegijate ind midagi kunstiliselt väärtuslikku korda saata.

TAMBET KAUGEMA

Lõppeval suvel tõid teatrid-trupid välja ligikaudu kuuskümmend uuslavastust. Suvine teatripilt sai kirju ning seejuures ebaühtlase tasemega: oli nii õnnestumisi kui ka lavastusi, mille puhul jäädi materjalile alla või oli ka valitud materjal ise kehv või ei paistnud kuskilt otsast tegijate ind midagi kunstiliselt väärtuslikku korda saata. Mida arvavad teatrisuvest kriitikud ja milliseid lavastusi-rolle esile tõstavad?

1. Millised lavastused ja näitlejate osatäitmised tõusid lõppeval suvel nähtud teatrist kõige rohkem esile?

2. Millised probleemid vaevavad suveteatrit?

Jaak Allik, teatrikriitik

1. Ettearvatult näitas sel suvel meistriklassi Eesti Draamateater lavastustega „Rahamaa“ (lav Hendrik Toompere jun) ja „Üks helevalge tuvi” (lav Mari-Liis Lill ja Priit Põldma), kus lisaks peaosalistele Tõnis Niinemetsale ja Teele Pärnale saab esile tõsta veel teistegi näitlejate oivalist mängu. Ühtlaselt tugeva ja stiilipuhta ansambliga rõõmustasid ka 1teater komöödiaga „Tutvumiskuulutus“ (lav Peeter Tammearu) ja Kuressaare teater hoogsa commedia dell’arte’ga „Kahe isanda teener“ (lav Sander Pukk). Täiesti „minu teater“ oli nii sisult kui ka teostuselt Alatskivi lossiõues mängitud „Öö õigus“ (lav Eili Neuhaus).

Hoopis uut (või unustatud vana?) mängulaadi demonstreeris R.A.A.A.M lavastusega „Pärsia viimase keisri mõrv“ (lav Barzu Abdurazzakov) ning selle peaosalised Riina Maidre ja Jarmo Reha. Suurima näitlejaüllatusena tahan esile tõsta Lauri Kingi kahte väga eriilmelist peaosa lavastustes „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ (lav Peep Maasik) ja „Ottabeth“ (lav Gerda Kordemets). Alo Kõrve andis George’ina lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (lav Andrus Vaarik) sellele keerulisele näidendile uue põneva tõlgendusvõimaluse. Nii naljas kui ka romantikas säranud Reimo Sagor viis üle lati Piibe teatri „Stahli grammatika“ (lav Arlet Palmiste). Ja nagu eelmisel aastal lavastusega „Üksildane lääs“ (lav Ain Saviauk), nii jõudsid harrastusnäitlejad ka sel aastal suveparemikku Elva Lendteatris Katrin Pärna ja Janek Savolaineni targalt komponeeritud ja hoogsalt lavastatud „Suveöö unenäoga“ Karl Bussoviga lausa võrratult mängitud Pucki osas. Kindlalt loodan, et kõik nimetatud esitused rõõmustavad publikut ka järgmisel suvel.

2. Tavaks on saanud kurtmine selle üle, et suvelavastusi on liiga palju. Võin otsustada vaid minu nähtud 24 lavastuse alusel, kuid teatrisuvi on sel aastal olnud eripalgeline ja huvitav, päris altminekuid vaid paar-kolm. Mis aga peaasi – kõikjal, vaatamata piletihindade märgatavale tõusule ning raskele ligipääsetavusele, väga rahvarohke. Kui meie kaks teatrikooli paiskavad igal aastal turule kümme-viisteist uut näitlejat ja viimastel aastatel ka kaks kuni neli lavastajat, siis on ju loomulik, et inimesed tahavad erialast tööd teha, ning kui rahvas soovib neid näha ja maksab, siis milles asi? Edukad on ju olnud ka need projektid, mida kultuurkapital ei ole toetanud, ja selliseid sünnib igal aastal üha rohkem. Interneti ja ühismeedia ajastul on praeguse teatribuumi minu arvates põhjustanud inimeste kasvav vajadus füüsilise kontakti järele nii laval toimuvaga kui ka omavahel, ning see on ju ainult rõõmustav ja ka vaimselt tervistav.

Johanna Rannik, teatrikriitik

1. Suveteatrist mõjus mulle kõige enam Eesti Draamateatri „Rahamaa“ (lav Hendrik Toompere jun), igal juhul ja tahes-tahtmata. Jah, mastaapsus ja rohked ressursid võimaldavadki luua efektset teatrit ning otse silme all sündiv helikujundus on alati elusam. Aga need elemendid üksi ei vastuta hea lavastuse sünni eest – vaja on lugu. Mehis Pihla magnum opus, ütleksin suisa. Väga hea töö tegid ka näitlejad eesotsas Tõnis Niinemetsa ja Gert Raudsepaga, kes said tänu operaatoritööle mängida sissepoole ja ometi suurelt. Loodan, et „Rahamaa“ võetakse kunagi üles ja pannakse telekasse jooksma – nagu tehti kunagi telelavastustega, millega mitu põlvkonda on üles kasvanud.

Ootamatult üllatav kogemus oli „Pink päikesepaistel“ (lav Vilja Nyholm-Palm) Noarootsis. Kuigi suhtun komöödiatesse suure skepsisega, oli lavastus väga armas ja hingega – hea näide sellest, kui palju saavad näitlejad tegelastesse sügavust anda või andmata jätta. Saanuks teha palaganiks, kui oleks tahetud, aga ei tehtud. Väga head osatäitmised Tõnu Ojalt, Kersti Kreismannilt ja Meelis Rämmeldilt.

Kaks lühemat äramärkimist, et jutt liiga pikaks ei kisuks. Esiteks „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (lav Andrus Vaarik) ansamblimäng eesotsas Carita Vaikjärvega. Teiseks taas Eesti Draamateater: „Üks helevalge tuvi“ (lav Mari-Liis Lill ja Priit Põldma), kirjanik Elin Toona lapsepõlvelugu köitis ruumiga ja muidugi ka peategelase endaga (Teele Pärna empaatilises esituses). Ja lõpetuseks ei saa mainimata jätta Tartu Uue teatri kobarfestivali „Hungerburg 2024“, millega olin küll festivaliraamatu toimetajana seotud, ent seda enam tuli ilmsiks, et suveteatergi saab katsetada, uuendada, mängida.

2. Lati alt minek, nõrk dramaturgia – arvatakse, et suviti tahetakse vaadata ainult „midagi kerget“ või et väikeste kohtade publik on juba eos kõige eest tänulik. Kui projektil on sellise mõtlemisega juhid, olgu ta lavastaja või kes tahes muu, ilmneb see ka näitlejate mängust (isegi, kui nähakse kõvasti vaeva). Mulle käib väga vastu suhtumine, et on ülepingutav ja ligipääsmatu kõrgkunst ning selle kõrval ligipääsetav ja üldmõistetav pööblikunst. Olgugi et on suvi, ei tohi latti alla lasta ei teatrid ega kriitikud. Suvel jäi silma tervitatav diskussioon kriitikutööst ja kriitika kvaliteedist, aga see kustus väga ruttu, sest kõik kriitikud paraku kriitikat ei talu. Seetõttu jäid lahendamata kaks põhilist probleemi: esiteks eelmainitud publiku tarbetu lahterdamine (ja seeläbi ka kriitikute kunstlik jaotamine lihtsa inimese kriitikuteks ja eliidikriitikuteks) ning päevalehtede toimetajate apaatsus alustusjärgus kriitikute (aga miks mitte kõigi) tagasisidestamisel ja juhendamisel, mistõttu kogu see kirjandusvorm kaotab järk-järgult tõsiseltvõetavust ja viimaks suisa mandub.

Andrus Karnau, ajakirjanik ja teatrikriitik

1. Selle suve ja ka viimaste aastate kõige tähtsam lavastus on Eesti Draamateatri „Rahamaa“. Mitte keegi pole mitte kunagi rääkinud Eestis nii otsekoheselt ja ausalt suurpankade ja lugupeetud ärimeeste vahendusel käinud rahapesust. „Rahamaa“ autori Mehis Pihla ja lavastaja Hendrik Toompere jun loodu on teravuselt ja säralt võrreldav teatri NO99 „Ühtse Eesti suurkoguga“. „Rahamaa“ näitlejatest tegi suurima rolli pangajuhti mänginud Gert Raudsep: Aivar Rehe traagiline saatus oli kündnud poole vaost ette, aga see ei loe, sest näitlejata ei sünni midagi. Tõnis Niinemets roolis ja rullis.

Keegi kriitik on kuskil kurtnud, et lavastuse autorid pingutasid üle, kui väitsid, et Danske Banki Eesti filiaal päästis Taani riigi. Paraku tuleb tunnistada, et „Rahamaa“ tegijad ei liialdanud. Pigem hoiti laval end tagasi nii suure pildi hinnangutes kui ka laia elu kujutamise detailides. Bände on laval ka varem olnud, aga Maria Faust, tema muusika ja ansambel kasvasid lavastuse lahutamatuks osaks. Muusikud olid enamat kui vaid taust ja meeleolu.

Teine selle suve teatrisündmus oli Leedu Rahvusteatri lavastuse „Vaikivad sireenid“ („Sirenų tyla“) kaks etendust Rakveres „Baltoscandali“ festivalil. Laura Kutkaitė lavastatud loo ühiskondlik kandvus ja meisterlikkus oli võrreldav „Rahamaaga“. Tõsi, tegu on n-ö väikese saali tükiga, millel pole ambitsiooni hullutada ühe õhtuga tuhandet inimest. Lugu võimukate meeste ahistatud naistest on sada korda kuuldud ja et seda sajaesimest korda kuulata, tulebki mängu kunst. Leedu näitlejad kehastasid mehi ja naisi, vägistajaid ja ohvreid intiimselt ja poliitiliselt, kaks joont lõikusid ja jooksid paralleelselt. Eesti teatris midagi sellist pole tehtud, kuigi meilgi leidub sellesarnaseid lugusid.

Teele Pärn mängis unustamatult suureks kirjanik Elin Toona põgenemise ja kodumaale naasmise loo Eesti Draamateatri lavastuses „Üks helevalge tuvi“. Kaie Mihkelson tema kõrval. Nii on ebaõiglane öelda, aga Uuemõisa lossi räämas ja okupantide rikutud kunagises peosaalis lavastatud „Üks helevalge tuvi“ püsis Pärnal ja Mihkelsonil. Ebaõiglane sellepärast, et nad ei ole ju üksi, nii nagu ka Raudsep poleks saanud kujutada ükskõikset töönarkomaani partneriteta.

Theatrumi „Ufo“ Viinistu katlamajas jäi meelde lava- ja valguskujundusega. Ma ei tea, kes mõtles välja, et näitlejad võiksid mängida liival, igaval ja tühjal. Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kalju-Karl Kivi ning video- ja valguskunstnik Léon Allik. Või õigem oleks öelda, et esimesel kohal oli ikkagi Ivan Võrõpajevi näidend. Autori mõtteta ei juhtu midagi.

„Rohelised niidud“ Kiidjärvel oli kõige suurem üllatus. Ma ei oodanud midagi, aga seda suurem oli rõõm nähtu ja kuuldu üle. Eriti selle üle, et naerda sai pööraselt palju. Nii kummaline, kui see ka pole, teeb naljategemisoskus teatris vähikäiku. Parimal juhul võtab muigama, aga „Rohelistes niitudes“ seda muret polnud. Mart Toome kõrvaltegelane oli nii huvitavalt tehtud, et kasvas peaaegu peategelaseks.

2. Kõiki nimetatud lavastusi võiks siseruumides etendada aasta ringi. Suvi on ettekääne, et leida uusi mängupaiku, aga sääse-, parmu- ja puugirikas ning rohkelt lõhnu ja värve pakkuv aastaaeg on selle juures pigem tagaplaanil. Võib-olla suvesoojus kõlbabki vaid kütteta ruumide elustamiseks või publikule murul siidripakkumiseks. Endla proovis, aga suvi jäi püüdmatuks.

Eks ühe mängupaiga produtsendid teavad isegi, et müüsid kuuekümne­euroseid pileteid saali, kus toolid olid nii tihedalt üksteise kõrval, et isegi normaalmõõdus inimesel nappis ruumi.

Pille-Riin Purje, teatrivaatleja

1. Enesesäästlikult vaatasin alla kahekümne suvelavastuse. Subjektiivsed elamused, nägemise järjekorras.

Kümne aasta vältel lemmikuks kujunenud väikese Pärnu Suveteatri südamlikud lood Pärnu jahtklubi purjekakuuris: „Võrratu maailm“, autor-lavastaja Tiit Palu, osades Guido Kangur, Piret Laurimaa ja Sepo Seeman; mõnus koguperemäng „Noore merekaru esimene suurem seiklus“, Saara Nüganeni ja Oskar Seemani duett.

Sõnumiselge ja kujundlik ajapuudutus Alatskivil: Eili Neuhausi lavastus „Öö õigus“ Toomas Suumani näidendist „Viimase öö õigus“.

Rikka partituuriga roll: Alo Kõrve George, Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“, Andrus Vaariku omanäoline psühholoogiline lavastus Jaanihanso siidrivabriku saalis.

Aktuaalse ja igavikulise, koomilise ja traagilise jahmatav kombinatsioon: Sławomir Mrožeki „Võluöö ulgumerel“, Kristjan Üksküla lavastus Esna mõisas.

Mõjuv lõppakord suvele: 27. augustil nähtud Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“, aja- ja mälupeegeldus Elin Toona saatuse ja loomingu kaudu (Eesti Draamateater, Haapsalu Uuemõisa mõisahoones). Hingeliselt läbiraputav. Eluvaprust sisendav. Teele Pärna maksimalismi ja nüansitundlikkust Elini rollis süvendab targalt nappide kontrastidega partnerlus Kaie Mihkelsoni (Vanaema) ja Britta Solliga (Ema). Köidab kogu tervik: kompositsioon, ansamblimäng, ruum, heli, valgus.

2. Liiga palju teatrit! Terad ja sõklad segiläbi. Puhkust vajavad nii tegijad kui ka nägijad. Suveteatri pärisosana toimib inspireeriv kohavaim ja/või andekad algupärandid. Pluss uudsed, sütitavad partnerlused hoolega valitud näitetrupis. Ettevõtmised, mis ei eristu talvehooajast, võiksid olla ka olemata.

Maris Johannes, teatrikriitik ja kultuuriajakirjanik

1. Suvine teatriturism õitseb. Kui otsustada selle järgi, kui palju lavastatakse ja mängitakse, saab teatrisõber kodumaale mitu tiiru peale teha oma palverännakul ühelt etenduselt teisele. Minu palveränduripäevik jäi sel suvel kõhnukeseks ning seetõttu pole põhjust viriseda, et miks iga puu ja põõsa taga tendeerib keegi teatri poole.

Nägin Eesti Draamateatri „Rahamaad“ ja nautisin seda meelelahutust täiel rinnal. Rahapesu tagamaa on lavastaja Hendrik Toompere jr avanud palju mahlakamalt, kui seda lugu ajalehest-raamatust lugedes loota oskasin. Trupp oli tasemel, aga kõige rohkem rõõmustas hea operaatoritöö ja puldirežii, mis pani lavastuse elumahlad liikuma, rääkimata muusikutest ja liikuvast lavakujundusest. Nii et rännak Tallinna näiteseltskonna jälgedes Tartu suurele vaatemängule oli minek täispangale.

Igal suvel on üks mu palverännupunkt olnud Saueaugul. Seekord seal uuslavatust välja ei tulnud, aga eelmise aasta „Kotka tee taeva all“ on eredalt meeles kui viimaste suvede üks täiuslikumaid kammerlavastusi oma lummava mänguelegantsiga, kus näitlejate nelik vahetas rolle kordagi mängufookust kaotamata. See oli dramaturgi ja lavastaja Priit Põldma suur õnnestumine. Sel suvel jätkas ta oma eesti kirjanike epopöad Elin Toonale pühendatud looga „Üks helevalge tuvi“, kaasautoriks MariLiis Lill. Saueaugu koduse intiimsuse asemele on tulnud Uuemõisa mõisa lagunenud tiibhoone kui märk kadunud kodust. Näitlejate ansambel oli taas nauditav, kõnekamad rollid Teele Pärnal ja Kaie Mihkelsonil, aga „Kotka tee“ ilmutuslik mänguilu jäi seekord kogemata. See ei võta ära küll grammigi „Helevalge tuvi“ vajalikkusest ja headusest suvises teatripildis.

Kolmas ränne viis mu Viinistule „Ufot“ vaatama. Meeles on suurejooneline kujundus ja väike inimene üksi universumi keskel. Seetõttu oli näitlejatega kokkusaamine keerulisem. Võrõpajevi omapärast teksti kuulates oleksin tahtnud istuda Theatrumi kodusaalis. Aga ega kõiksusega kokkusaamine peagi mugav olema.

Veel tundsin suvist rõõmu „Baltoscandali“ festivalil. Paras annus etenduskunsti lööb pildi klaariks, ergastab uinunud teatriretseptoreid ja sunnib teistsugust kunstikoodi lugema. Kahju, et mu rännuplaanidesse ei mahtunud „Hungerburgi“ festival, sealne atmosfäär oleks väärinud tundmaõppimist, aga ülejäänud suvistest teatriosistest ei oska puudust tunda.

2. Juba mitmendat aastat ootan majanduskriisi, mis suveteatri õhinast sutsu õhku välja laseks. Aga kui publikut jätkub, turg tiksub, siis probleemi justkui pole – las möllavad. Arvan, et arukas näitleja oskab oma energiat jagada ja suvega ennast tühjaks ei pigista. Publikule soovitan sedasama. Ise olen (aastate eest ja töö tõttu) suvise teatriamokiga ennast paaril korral umbe jooksnud, läinud tigedaks ja küüniliseks. Kui lavastuse idee ei kanna, kujund ei tööta, tekst on nõrk, lavastaja tülpinud ja osalised ogaralt agarad, on tervislikum koju jääda ja raamatut lugeda. Aga kui juhtud mõnd kobarkäkki ehk ebaõnnestunud lavastust nägema, siis on teraapiline omaette ümiseda: „Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine – / turul me oleme vennad ja õed / Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval / üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.“

Andrei Liimets, kultuurikriitik

1. ja 2. Ma ei tea just paljusid, kes sõna „suveteater“ peale rõõmust lakke hüppavad. Teatritele on see võrdlemisi kindla peale minek, sest kassa saab täiendust: kuuldavasti tegi näiteks Tallinna Linnateatri sisuline rongiõnnetus „Kalaranna 28“ tunamullu tasa kogu ülejäänud hooaja miinuse. Näitlejatele on see aga päikeseline vaheldus tavapärasest erinevas keskkonnas, publikule võimalus mööda Eestit seigelda ja seejuures saada kerge kultuurilaks kirja. Püsivama jalajäljega kohalikus teatri- ja kunstiloos on seis olnud muidugi nutusem.

Võib öelda, et äsjane suvehooaeg kõigutas mu küünilisevõitu eelhoiakut, ärgitas mõtlema, mida üldse võiks suveteatrilt paremal juhul publikuga arvestava meelelahutuse, halvemal lihtsalt laisa jandi asemel oodata. Võib isegi öelda, et kolme suvekuu sisse jäi koguni kaks tänavuse kultuuriaasta kõige olulisemat sündmust.

Esmalt loomulikult juunis Tartus esietendunud „Rahamaa“, millele on lauldud kiidulaulu juba määral, mis võib järgmise aasta piletiheitluse võitjad Tigutorniks kõrgunud ootuste koorma all pettuma panna. 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartu programmi raames valminud Eesti Draamateatri suurlavastuse kohta on raske öelda midagi, mida poleks rohketes kaabut kergitavates arvustustes ja vaimustusest üle voolavates ühismeediapostitustes juba öeldud. Võib vaid olla tänulik, et maailmatasemel teatri nägemiseks ei pea alati sõitma Londonisse ega Berliini.

Kui Tallinna esindusteater viis oma raskekahurväe Tartusse, siis Tartu Uus teater kolis omadega hoopis Narva-Jõesuusse, kus viieks päevaks loodud salapärane „Hungerburg 2024“ vältis ka kohapeal kõiki lihtsaid määratlusi. Oli see siis lõpuks kobaretendus, teatrifestival või peene nimega kunstiretriit, igal juhul loodi sedavõrd maagiline ja loominguline ruum, mida on teistel festivalidel keeruline üle trumbata.

Kaks algatust erinesid teineteisest kui öö ja päev, kuid särasid ühtmoodi ambitsioonikuse, Tallinna-välise kohaspetsiifilisuse ja rohkete andekate tegijate ühte ruumi kokkutoomise ning neile oma loomemusklite näitamiseks vajalike vahendite pakkumisega. Paraku jätab see veelgi kahvatumasse valgusesse mitte ainult kitsalt suveprojekte puudutava, vaid kogu Eesti teatrit kimbutava ületootmise produktid.

Ei sel suvel ega kogu teatrikalendris suuda isegi viljakamad kriitikud ja teatrivaatlejad enam tervikpilti haarata. Paraku pole kaelamurdva kvantiteedi tulemuseks rikastav valikurohkus, vaid kvaliteedi laialipuistumine. Toorelt väljendudes: julgelt 90% lavale jõudvast jaguneb teljele keskpärasest lihtsalt kehvani. Ma ei oska öelda, kui kestlikud on eelkirjeldatud mudelid siinses teatrielus, aga nii „Rahamaa“ kui ka „Hungerburg 2024“ tõestasid, et kui teha vähem, aga kõrgemate sihtide ja rohkema ressursiga (nii raha kui ka loomingu mõttes), ei sünni mitte üksnes teatriimed, vaid maamärgid kogu suves ja teatriaastas.