Täiskasvanute maailma piirilt

J?n Rooste

Alati jääb see aususeküsimus  

 

“Karaoke”. Lavastaja Jaak Prints (NO99), kunstnik Marion Undusk, video Maarja Pärsim. Räägivad Taavi Eilat, Ketter Habakukk, Birgit Hallist, Kadri Kalda,Lauri Kalle, Hardi Keerutaja, Jarmo Murumaa, Siim Sutt, Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Linda Vaher ja Kerttu Veske. Nukuteatri noortestuudio. Esietendus 28. I teatri ovaalsaalis.

 

On muidugi neid, kes suudavad jääda ausaks enese vastu, teatavas mõttes lapsemeelseks; suudavad mäletada pisiseiku ja meeleolusid, nendega elada. Paljud aga sulgevad selle kõik – kõige all mõtlen ma siin lapsepõlve, teismeiga, suhteid vanematega ja oma tollast ilmapilti – kuskile sügavale. Eks see enese elluäratamine, oma sisemiste armide ja keldriuste lahtikiskumine on sageli see põhjus, miks noorte inimeste pihtimuslikud kunstiteosed nii palju huvi äratavad.

Nukuteatri juures tegutsev noortestuudio on iseenesest juba sotsiaalne projekt, nagu seda on igasugune inspireeriv ja sisukam noortega tegelemine tänases vabariigis. Kuigi “Karaokesse” oleks nagu sisse kirjutatud too vabandus, et kui ka untsu peaks minema, siis see ongi ju säherdune mäng (Jaak Prints pressitekstis: “/—/ Ja kuigi mu tuba oli kolmandal korrusel, lubasid küprokseinad mindki lahkelt kuulata õhtusi ülesastumisi. Ma ei pea end teab mis laulumeheks, aga kui keegi mööda laulis, sain aru, et noodid jäid esitajal tabamata. Hommikuseks prooviks välja puhata püüdes imetlesin aga nende inimeste julgust olla oma kuulajate ees küündimatu, saamatu, haavatav. Sarnane imetlus valdab mind, kui kuulan neid noori inimesi kõnelemas neid puudutavatel teemadel.”), kus olulisim too pealispindne kohmakus, teatraalne kobamine pihtimuslikus ruumis, ei ole see ehk see, mida ses tükis märgata, millel end ekstra raputada lasta.

“Etendus” või jututund jaguneb kolmeks osaks, esimeses räägivad noored iseäranis oma suhtest teatriga ja oma stuudioga, oma unistustest. Naljalt keegi neist tosinast ei öelnud, et EI TAHA näitlejaks saada. Omamoodi koorus sest ka mingi ilus-naiivne teatriteooria, aususe ja lavasära otsing. Teise osa moodustab video, kus igaüks räägib paari sõnaga iseendast, oma perest, kes ja kas on isa/ema/õed-vennad jne. Pigem selline suhteliselt kiretu ja taustateavet täpsustav osa, mis venib ehk pisut pikale. Kolmanda osaga algavad vaataja piinad: siin kistakse tõesti valusaid haavu lahti, igaüks räägib oma suhetest vanematega. Ei-ei, see polnud kõik sugugi teismelise maailmavalu, puberteetlik seksuaalne ja mässumeelne äng. Pigem vastupidi. Esiteks on lood osavalt põimitud nii, et liiga palju masendavat järjest ei tule, on helgeid pilte, kuigi terveid peresid tundub Eestis väga vähe olevat. Ning needki, kes olid õnnetumad/kurjemad/kriitilisemad, püüdsid vaadata asju mitte niivõrd egoistlikust vaatepunktist, vaid mingi mõistmise, analüüsiga, kirjeldades noid detaile ja situatsioone, mis neid muserdavad ja puudutavad. See oligi see, mis mind rabas: lapse vaatepunktist nähtud vanemad: realistlikult, eluliselt. See, mida ise enam ei mäleta/ei taha mäletada. Veidi hirmutav inimesele, kel ka endal on lapsed, kes kunagi ehk mõtlevad, näevad asju nii.

Muidugi: jääb aususeküsimus. Luuletajale tuttav teema. Noored teatraalid räägivad ju ennemalt kirja pandud teksti põhjal. See on vajalik, et luua tihedam mõtete kontsentratsioon ning asi ka läbi lavastada, kavaks kokku seada. Samas – eesmärk on ausus, siiras kõnelemisviis. Ent too piir on õbluke püsima. Ettevalmistatud tekst hakkab tahes-tahtmata domineerima. Ka kohaliku kõrtsi mölakastist vanatoi kordab sama väljamõeldist uuesti ja uuesti, kasutades vestes neid nippe, häälevigureid ja intonatsioonipause, mida ta juba pruukinud on, tundes nende publikumenu. Nõnda on vahepeal ka teatris, kõrtsist veel tinglikumas ruumis, tunda esialgse teksti mõjulepääsu, tolle “õige” sõnastuse otsimist ja meenutamist. Noh, see iseenesest on ju küll “karaoke”. Samas meenutab situatsioon (algse teksti ja lavaversiooni suhe) ka aususe tinglikkust. Milline enesetsensuur on igat neist pidurdanud? Mis on see, millest nad siiski ei taha rääkida või ei tule selle peale, et see võiks mulle kui vaatajale olla oluline, et seda maailma mõista? Kui palju piirab ettevalmistatud tekst võimalust spontaanselt juurde rääkida seda, mis sulle laval pähe turkab? Ja see meie ausus, see on ju alati keeles kinni, keel ent ei paindu ütlema kõike seda, mida me tunneme; ta on mõnikord nii vilets tööriist.

Mida selline aususetest, lavaproov, võib tähendada noortele autoritele endile? Ma olen kindel, et see on omalaadne initsiatsiooniriitus – neid on tänapäeval ju väheseks jäänud, nende tähtsus on kuidagi vähenenud ning nii lällutabki ühiskonnas (ka poliitilises ja ärilises ladvikus) mentaalne infantilism. Ainukesed korralikud initsiatsiooniriitused ongi need, mis annavad märku kuulumisest mingisse gruppi, uue identiteedi saavutamisest, loomisest. Noortestuudio omad on jõudnud siirdefaasi, see ei anna kellelegi neist veel garantiid või kinnitust, et neist saavad näitlejad, aga samas ei ole ka palju enam puudu: tinglik ruum on juba sama, teatraalne maailm; publiku omaksvõtt, suhtumine nagu “päris teatrisse”. Jah, siin ei tahakski mingit hinnaalandust teha. Võrreldes näiteks sõjaväega, on too teatriinitsiatsiooni tee muidugi keerukam ja pikem, füüsiliselt ja vaimselt koormavam, sellesse müsteeriumisse tuleb sisse elada ja mängida läbi erinevate institutsioonide. Ning väga raske on öelda, kel neist see õnnestub, kes tolle kadalipu läbib ja vastu peab. Aga riituse esimene osa on alanud, mulle iseenesest see meeldib, et näitlejahakatisi ära ei peideta, kuni nad “valmis” on. Jah, tolsamal põhjusel, millest alul juba kõnelesin. Veidi vanemate, haritumate, kogenumate näitlejatega oleks sellise tüki tegemine peaaegu võimatu olnud.

Omamoodi too lavastus, just noorte lugu, vapustas mind. Suurema jao publikust moodustasid noored, publikuridadega sarnaselt asetatud toolirividel (minimalistlikul laval) istuvate näitlejate eakaaslased. Ometi on mul tunne, et sel oleks täiskasvanud inimestele, noile “emadele” ja “isadele”, päris palju rääkida, meelde tuletada ja selgitada. Ja noorte endi vanemad paistsid vähemasti sel korral, esietendusel, tükki pelgavat, eemale hoidvat. Asjata, see väike häbi, mida tunned, kui su elust avalikult ja ausalt räägitakse, pole midagi mõistmise kõrval, mis võib tulla, kui näed oma elu sellises teatraalses valguses, tinglikus ruumis, nagu mingil katsetandril. Kas elu kannatab selle  välja, peab tollele proovilepanekule vastu, või tuleb endaga midagi teha, enese juures miskit muuta? Vaat, see on küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht