Taasleitud arm Põrgupõhja puhkemajas

„Indrek ja heledad hääled“ on vaimukas visand, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pärnu Suveteatri „Indrek ja heledad hääled“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Oskar Seeman, Terje Pennie, Piret Laurimaa, Lena Barbara Luhse ja Sepo Seeman. Esietendus 9. VI Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi õuel.

Tiit Palu tänavusse suvelavastusse „Indrek ja heledad hääled“ on täiesti võimalik suhtuda nii või naa. Üsna hõlpsasti võib tekkida kiusatus olla kriitiline, isegi natuke nagu pettunud. Tõepoolest, see ei ole Tiit Palu läbikomponeerituim lavatekst ega mõjusaim autorilavastus. Tegu on vaimuka visandiga, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata. Kõik veel veidike ligadi-logadi, just nagu näidendi tegevuspaigas, Põrgupõhja puhkemajas, mis pole päris valmis. Esimene vaatus kulgeb pika ekspositsioonina, kipub lohisema. Teine vaatus on vaheldusrikkam, ehkki tsipake paigaltammuv, kuni saabub lahe puänt.

Ent heatahtlikule vaatajale jääb võimalus tunda rõõmu. Mitte üksnes ilusast ilmast ja Kurgja kohavaimust, seda niikuinii, aga rõõmu kohtumisest tuttavate tegelastega kodusest kirjandusklassikast. Iseäranis kui A. H. Tammsaare juhtub olema lemmikkirjanik – nagu minul ja küllap meil paljudel. Loen Tammsaaret ikka ja jälle, olen aastatega jõudnud arusaamani, et tema looming on ammendamatu, et avastamisrõõm ei lõpe iialgi. Teatrilavastused Tammsaare teostest aina kinnitavad mu usku, süvendavad vaimustust.

Tiit Palu lavaloos ei nimetata Tammsaare nime. Aga tema raamatuid loetakse, teda tsiteeritakse, kutsutakse Klassikuks – erisuguse suhtega, aga tingimata suure algustähega. Huvitav on, kuis Tammsaare loodud tegelased loevad oma autori teoseid. Siit võrsub küsimusi: kuivõrd tunneb keegi loetus ära iseenda, kas ja miks miski meenub, ununeb, äratundmisi äratab? Kõige enam kannab endas mäletamise ja unustamise saladust Indrek, Põrgupõhja puhkemaja noorperemees. Tema esimesed külalised on Kõrboja Anna, Juudit ja Tiksi jutustusest „Kärbes“.

Eesti kirjandusklassika naistegelastest on näitemänge loodud varemgi. Meenub Urmas Vadi „Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)“, Tiit Palu lavastus Vanemuises (2015). Ja Urmas Lennuki autorilavastus „Ükssarvikute farm“ (Rakvere teater, 2017), mis püsib siiani mängukavas.

Oskar Seeman pillab Indrekuna mängu vaimukaid improvisatsioonisädemeid.

Elis Jurkatam

Lavastuse „Indrek ja heledad hääled“ vaheajal arutab publik, et kui sa ei ole A. H. Tammsaare loominguga sina peal, ei pruugi kõike taibata. Ja et just Tiksi olla võõram tegelane. Eks ta ole jah. Mängisin minagi mõttega, kas Tiksi asemel võinuks ilmuda keegi teine: Irma Vainu, Angela, Aino Võsand … Äkki hoopis Põrgupõhja Jürka tütar Riia, kes vahepeal suureks kasvanud. Aga kui pärast suvelavastuse vaatamist tekib kirglik soov „Kärbes“ uuesti läbi lugeda, siis mis sa hing veel tahad.

Miks mitte lugeda taas ka „Kõrboja peremeest“ ja „Tõde ja õigust“. Sest vähemasti üks publikureaktsioon andis aimu, et miski võib olla ununenud. Ahhetati täiesti siiralt, kui Indrek oma esimest armumist meenutades lausus: „Ma põletasin ta kassi ära.“ Indrek küll täpsustas malbelt, et kass oli juba surnud, nii et õigupoolest oli see põletusmatus … Võib-olla on mõnel lugejal ununenud Indreku lapsepõlv „Tõe ja õiguse“ I osas, Oru karjatüdruk Riia ja ta kassiniru Milli, linnupesad ja koerad. Imestasin, et Indrek oma pruute meenutades seejärel kohe nimetas koolidirektori tütart. Aga kuhu jäi Milli (kogemata kombel kassi nimekaim!), kes äratas Indrekus ju poeetilisi tundmusi, esimese ehedama aimduse armastusest.

Iseküsimus, millises ajajärgus viibib see Indrek, keda Oskar Seeman mängib heledana, luuleliselt naeratlevana. Igatahes Karin Vesiroosist ei tea see noormees õnneks (veel?) midagi. Kui Anna ja Juudit näikse olevat teose raamid seljataha jätnud, kumbki küll omal moel, siis Tiksi ja Indrek on otsides ekslemas, armumisvalmis noored hinged.

Vaatasin lavastust „Indrek ja heledad hääled“ kaks korda, esietendust 9. juunil ja eelviimast etendust kümme päeva hiljem. Omamoodi lõbustav kogemus oli viibida Kurgjal päevake pärast Endla „Põrgupõhja uue Wanapagana“ nägemist, siis sai Põrgupõhja puhkemaja lisamõõtme. Eredamalt hakkasid kaasa kumisema mälestused, kuis Sepo Seeman kord mängis Põrgupõhja Jürkat ja Piret Laurimaa tema väikest tütrekest Riiat (Raivo Trassi lavastus Endlas, 2002).

Koloriitsed tegelaskujud

Oskar Seeman sobib natuurilt Indrekuks, ehkki Indreku roll on ikka olnud omajagu tänamatu. Seesinane vaatleja­taak ei lase Indrekul nüüdki piisavalt mõjule pääseda, tema osaks on naeratades kliente ümmardada või ahistavate daamide eest vilkalt plagama panna. Oskar Seeman pillab mängu vaimukaid improvisatsioonisädemeid, aina tugevamaks muutub igatsus peagi näha teda läbivas ja vedavas, keerulises ja nõudlikus rollis. Ega Vanemuise draamajuhil ole kerge noorte näitlejate arengu eest süstemaatiliselt hoolt kanda, kui neid suures näitetrupis on omajagu.

Terje Pennie mängis lavakunstikateedri XI lennu tudengina Ramildat (Mikk Mikiveri lavastus „Armastus ja surm“, 1984), see mälestus loob nüüd toreda teatriloolise silla Indrekuni. Tema Anna on maailma näinud daam, kirglik Klassiku teoste lugeja, kes vaibumatul õhinal valmis rääkima tegelaste hingeelust. Kõrboja Anna mure ligimeste silmade pärast annab võimaluse kirgliselt kirjeldada Katku Villu saatust.

Piret Laurimaa koloriitne Juudit keskendub meestevihkamise (vere)janule. Janu on „Juuditi“ kontekstis mitmetähenduslik. Kahe etenduse võrdluses oli Laurimaa esmamuljes justkui kurjem olend, hiljem lisandus läbiv kelmikas kõrvalpilk, see mõjus mõnusalt. Üks virgutavaid viive lavastuses sünnib, kui Juudit ühtäkki mäletab end Kunksmoorina; seejärel õhkab Juudit Nipernaadi järele, mis muidugi toob meelde Pärnu Suveteatri lavastuse „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ (2018). Ja kui juba Gailit platsis, ootasin viidet Pille Riinile, keda Laurimaa on mänginud Tiit Palu lavastuses „Ekke Moor“ (Endla, 2002). Aga Pille Riin tuli ise ridade vahele juurde luuletada. Just see juurdeluuletamise (l)ootus kuulub mu meelest Palu mängureeglitesse, sihilik lõpetamatus käivitab vaataja kujundiloome. Hea näide on Indreku viide raamatule, mida ta üha loeb – meenub „Tõe ja õiguse“ I osa salapärane raamat saladuslike sõnadega, hoobilt avardub tegelase hingeelu.

Viimase külalisena saabub puhkemajja Tartu bussi pealt oranžide prillidega Tiksi – Lena Barbara Luhse. See roll liikus mu muljes Juuditiga võrreldes vastupidises suunas. Tiksi näis eelviimasel etendusel grotesksem, ka tibake agressiivsem, võluvat naivismi oli millegipärast vähemaks jäänud. Luhse isikupärane koomikusarm pääseb Tiksi rollis siiski mõjule. Indreku lüüriliseks meenutuseks saab A. H. Tammsaare miniatuur „Poiss ja liblik“. Tiksi lugu kirjanik Meriheina kärbsest haakub liblika teemaga natuke pelutavalt: mine võta kinni, kas Indrek teeb õige valiku, kui laseb Tiksil ennast kui liblikat püüda … Aga ei maksa üle analüüsida, see on siiski rõõmus helge suveflirt, korraks võiks unustada Indrek Paasi ja tema naiste rasked saatused.

Mängus on ka viies tegelane: Töömees, keda Anna lugupidavalt kutsub Lugejaks. Äsja oli Sepo Seemanil 50 aasta juubel, naljaga pooleks võib tema osatäitmise kuulutada ideaalseks juubelirolliks. Saab sõnatult üle lava kõndida ja altkulmu Seeman juuniori takseerida; saab jõudumööda puhata, raamat käeulatuses; saab Kalevipoja kombel laudu sinna-tänna tassida.

Isamaakõne kui muhe puänt

Kuni saabub puänt, võtmestseen, mille nimel „Indrek ja heledad hääled“ ongi lavastatud Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis. Nimelt tuleb põrandalaudade alt lagedale vutlar ajaloolise läkitusega, Jakobsoni neljanda isamaalise kõnega. Puhkemaja grill ja tšill jääb sinnapaika. Sepo Seemani seni sõnatu tegelaskuju leiab vutlarist ka C. R. Linnutaja prillid, rullib kõne lahti ja kannab ette – lühendatuna, sest elutark Jakobson on teadnud sedagi, et inimestel pole enam mahti pikki tekste kuulata.

Oo jaa, tänu Tiit Palu suvelavastusele otsisin ja leidsin raamaturiiulist Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet“. Millal neid viimati lugesin, ei mäletagi. Neljandast kõnest saame teada, et maailma päästab vaid armastus. Tõesti, sõnum on lihtne. Klassiku loominguga sügavuti kooskõlas. Uhke on avastus, et biitlite laulule „All you need is love“ andis sõnad Jakobsoni neljas isamaaline kõne. Nimelt niisugust kõnet vajab eesti rahvas praegu, et mitte Juuditi kombel kättemaksu hinges kanda. Eks vae Jakobsoni kolmas isamaa kõne hoiatades nõiaprotsesside ajalugu, kujundlikul kombel haakub see Juuditi needusega.

Sepo Seemanile ainuomase sundimatu usaldusväärsusega mõtestatud ja rütmistatud kõne kujuneb elujaatavaks, väärikaks ja muhedaks finaaliks. Põrgupõhja puhkemaja otsekui kerkiks maast lahti, tegelased akendel naeratavad suvele vastu.

On jälle aeg mäletada Klassiku surematut lauset, mille ta on sõnastanud Indrek Paasi mõttena: „Silmapilk rõõmu on ehk rohkem väärt kui igavik muret.“ („Tõde ja õigus III“, XXVII ptk).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht