Tähenduste mullapõuest pressivad end välja mõned lilleõied

Kui tõlgendus ja tähendus on suhtelised ning ainult meie endi luua, ei lasu tähendusloome vastutust tegelikult kellelgi.

MARIE PULLERITS

Pushing Daisies“ („Karikakarde väetis“), autor ja esitaja Sigrid Savi, kunstilised teostajad Hanna Kritten Tangsoo, Marko Odar ja Ivar Piterskihh, helikujundaja Jon Konkol. Esietendus 7. II Kanuti gildi saalis.

Me elame lugude maailmas: kultuuriruum on täis osutavaid märke ja tähendusvälju loovat sümboolikat, mille kihilisus, viidete tundmine ja nende vahel seoste loomine võimaldab anda elule põimitud tähendusi ja mängulisust. Kui mängureegleid ei tunne või neid nimme eirata, võib jääda kood lahti murdmata ja ise selle tähenduskontekstist välja, isolatsiooni.

Noor koreograaf-etenduskunstnik Sigrid Savi on võtnud oma teise soololavastuse „Pushing Daisies“ aluseks märgisüsteemide kommunikatsioonimehhanismid. Nii jätkab ta osaliselt oma eduka debüütlavastuse „Imagine There Is a Fish“ („Kujutle, et seal on kala“, Sõltumatu Tantsu Lava, 2017) temaatikat ja esteetikat, ent uuslavastus on (ilmselt tahtliku) tahumatuse ja juhuslikkuse tõttu väiksema üldistusjõuga.

Nüüdisteatris ja etenduskunstides on üha levinum eneseanalüüs: uuritakse teatrikunsti osiseid, tähendust ja mõju, võetakse selle vahendid ja toimemehhanismid tükkideks. Publikuga manipuleerimise võtetelt eemaldatakse maagiline saladusloor, et näidata, mis sünnib tegelikult. Lõpuks on laval etendaja ja saalis või tema ümber publik, kellele edastatakse teatrivahendite metafooriprisma kaudu mingisugune sõnum või luuakse mulje, atmosfäär, kogemus.

Mängureeglid võivad seejuures tublisti varieeruda, sest kõik toimuv on viimaks ju etendusruumis viibijate omavaheline kokkulepe, mis võib olla vägagi tinglik. Siinsel teatriväljal on selle meeldejäävamad näited olnud viimasel paaril aastal (küll erisuguse teema­asetusega) Mart Kangro, Eero Epneri ja Juhan Ulfsaki „Workshop“ („Õpituba“, Kanuti gildi saal, 2018), Paide teatri „Kaitseala“ (2018, lav Jan Teevet) ja Kinoteatri „Gesamtkunstwerk“ („Ühendkunstiteos“, 2019, lav Paavo Piik). Savi jätkab seda teemaliini, ent ei võta tingimata etenduskunste süvitsi analüüsivat või märgisüsteemide manipuleerimismehhanismide suhtes kriitilist positsiooni.

Oma esimese lavastusega sisenes Savi siinsele etenduskunstide väljale paljulubava noore kunstnikuna, kes lammutas nüüdisteatri illusiooni intelligentselt ja vaimukalt ning lõi liikumisele uue konteksti. Seekord on autor astunud justkui sammu eemale: ta ei lammuta mehhanisme, vaid lihtsalt osutab laval nähtustele ja asjadele, nii nagu need võiksid olla. Just nimelt võiksid, sest kuigi palju uut füüsilist reaalsust või tähendusi Savi selles lavastuses sihilikult ei loo. Ta osutab sõnadega, kuidas miski võiks olla, kuid suurem osa sellest jääb lavaruumis nägemata. Ta räägib, mida ta võiks publiku ees teha, et vastata etenduskunstide kirjapanemata reeglitele, kuid ei vii sellest kaugeltki kõike ellu.

Noor koreograaf-etenduskunstnik Sigrid Savi on võtnud oma teise soololavastuse „Pushing Daisies“ aluseks märgisüsteemide kommunikatsioonimehhanismid.

Gabriela Liivamägi

Publikule pistetakse saali sisenemise eel pihku nostalgiliselt 1990. aastaid meenutav vee baasil toimiv tätoveeringukleeps: soovi korral võib end juba ise eelmärgistada. Selle märgi rippuva suurendusega kohtub vaataja uuesti saalis. Lavaruum on etenduskunstide kaanonile vastates minimalistlik ja alasti, vähesed objektid laval on kindla eesmärgi teenistuses.

Autor siseneb napile ja kaunistamata lavale, kommenteerides, mida seal on või ei ole ja miks, mida ta on mõelnud teha ning milliseid võimalusi veel oleks. Ta on jätnud mitmed kunstilised valikud tegemata, sest need võivad saata välja vale signaali, tekitada vale ootuse. Alati on õhus väärtõlgendamise oht. Kindlasti peaks laval sündima midagi valusat ja efektset, et vaatajaid köita, aga nende üllatamiseks peab ka ise üllatuma – kui ka ise reeglid kehtestada, peab oma kogemus olema ehe. Pane lavale paar esmapilgul juhuslikku objekti, lisa kõlapildiks muusika, etendaja kohalolu, objektidega (mitte)suhestuv füüsiline tegevus ja selle kommentaar – ja kohe tekibki mühinal kihiline tähendusväli. Nii lihtne see ongi. Aga kui ei teki?

Lavastuse ingliskeelne pealkiri viitab surmale: viimses unes kasvatatakse kalmust lilleõisi ehk grotesksemalt öeldes ollakse lilledele toiduks. Savi lavaline tegevus viitab tähenduste kaduvusele ja aja mööduvusele, ent seda ilma suurema traagikata. Värvilistes bokserites etendaja viskub mullaga täidetud õhukesele penoplastikuubikule ja hetkega tekib lavale kääbas. Sümbolite keel ja mäng ajalise kestusega jäävad siiski pisut hõredaks, et näha selles autori kriitilist kommentaari nüüdisajale või et tekkinud pilt jõuaks end kehtestada.

Tõsised teemad saavad pigem naeru­vääristava märgi. See võib olla viide nüüdisaja eklektikale ja pinnapealsete infokildude lühiajalisele mõjule, ent jääb liiga vaoshoituks, et mõjuda tugeva kriitika või hüsteerilise peegeldusena. Pigem on tegemist leebe kõrvaltvaataja kommentaariga, mille tugevus võib seisneda paradoksaalselt just seigas, et autor ei võta kohe kõige suhtes seisukohta ning kõik lavale toodu ja seal toimuv on varjamatult poolik.

Savi kehtestab etendajana vaieldamatult oma lavadust (nähtus, mille kinnistumist võis siinsel teatriväljal täheldama hakata paari aasta eest).1 Ta ei hooli heale maitsele ja ootustele vastamisest, ent kinnitab seda ootust eirates ometi just nüüdisteatri kaanoneid. Julgus kommunikeerida oma kommunikeerimatust ning olla laval peaaegu relvitu annab etendajale nimme tugevama kehtestusjõu.

Mingis mõttes mõjubki Savi etendajana oma siiruse ja rõhutatud naiivsusega, ent peab vaatama, et ta sellesse kinni ei jääks ning et sellest ei tekiks omakorda mask. Lavaline olek on etenduskunstide olulisemaid komponente, aga ainult selle peale ei saa panust teha, eriti juhul, kui laval otseselt midagi kuigivõrd ei toimu. Hendrik Kaljujärv on mõne aasta eest sõnastanud selle tabavalt: „Sa võtad vastutuse ja mitte ainult selle kitsa lõigu eest, kui sa ise lavale astud, vaid terve teose eest [—] Kujund peab kõnelema palju laiemast kontekstist kui kitsalt narratiiv või tegelane.“2

Viimane mõte tekitabki kõnealuse lavastuse puhul küsimusi. Lavale tuuakse kokku erisugused sümbolid, aga neist ei teki avaramat tähenduslikku konteksti – kõik on pillutatult kõrvuti ja eklektiline. Kas ka tähenduste omistamine on tegelikult üsna juhuslik ja põhineb meie ebaratsionaalsetel, impulsiivsetel emotsioonidel? Savi tahab sümbolitelt maagia ära võtta, näidates meie loodud tähendusvälja kihilisust, aga paradoksaalselt kaovad need kihid sealt siis hoopiski. Vajaka jääb just laiemast üldistusest. Ta justkui tahaks lükata toimuva üle võlli, aga selleks jääb tegevuse intensiivsusest puudu. Võimalik, et olukord erineb etendusiti: aeg, mille vältel mingi tegevuse juures püsitakse, võib taju tohutult mõjutada, andes just nii edasi sümbolite ja piltide mõju varieeruvust.

Savi demüstifitseerib kogu oma tegevuse ning võtab lava- ja kultuurimärkidelt nende ikoonilisuse. Ka markeerivalt liikumiselt on võetud tähenduslikkus, pakkumata sellele tingimata ka uut konteksti: tantsiv inimene on ühtaegu „korrapäratu, narratiiv, kollektiiv ja kompromiss“ – kõik ja ei midagi ühtaegu? Ta osutab möödaminevalt, milliste naeruväärselt lihtsate mehhanismide abil saab publikuga manipuleerida, seda ise tingimata täide viimata.

Kui tõlgendus ja tähendus on suhtelised ning ainult meie endi luua, ei lasu tähendusloome vastutust tegelikult kellelgi. Pigem viskas Savi tugeva etendajana õhku ootuse oma järgmisteks teemaotsinguteks. See ootus jääb lavale toodud paberist torpeedona horisondi kohale lõbusalt rippuma. Kujund on plahvatusohtlik, aga milline on selle reaalne mõjujõud?

1 Marie Pullerits, Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis. – Teater. Muusika. Kino, nr 5, 2017.

2 Hendrik Kaljujärv, Kultuuri mõte. Mr Beani fenomen. – Postimees 11. VIII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht