„Tallinn Treff” – maailma lavade uus põlvkond Tallinnas

Margot Visnap

Festivalist võtab osa ligi 900 noort kümnetest riikidest üle maailma. Homme, laupäeval avab uksed rahvusvaheline teatrifestival „Tallinn Treff”, sedakorda juba kolmandat aastat järjest. Esimene festival (2007) tõi Tallinna nukumaailma tipud, eelmise aasta festivaliteema oli „Beebiga teatrisse”. Mis on tänavuse festivali peateema? Meelis Pai (festivali peakorraldaja): Aastaid tagasi festivalile nime mõeldes osutus „Treff” valituks just seetõttu, et soovisime Tallinnasse  trehvama kutsuda mitmete kunstiliikide tippe üle maailma. Iseäranis parimaid nukuteatreid, et seda Eestis vähe tuntud, kuid põnevat ja eripärast teatrižanri siinsele publikule lähemalt tutvustada. Vahur Keller (festivali kunstiline juht): Sel aastal toome rahvusvahelises põhiprogrammis Eesti publikuni maailma tuntumate nukukunstiõppega koolide lavastused. 30. maist 6. juunini toimuva festivali „Tallinn Treff” juhtlauseks  on „Maailma lavade uus põlvkond”. Koostöös vanalinnapäevadega korraldatud festivalist võtab osa ligi 900 noort näitlejat, tantsijat, filmirežissööri, kunstnikku ja muusikut, sealhulgas Brasiiliast, Iisraelist, Saksamaalt, Ukrainast, Inglismaalt jm.  

Reeda, oled festivali ühe alafestivali „Noor vaim” kuraator. Miks pead oluliseks sellise alafestivali korraldamist suure festivali sees?

Reeda Toots („Noore vaimu” juht): Kolme aasta jooksul on „Noor vaim” tõestanud, kui vajalik on teatri-, tantsu-, filmi-, kunsti- ja muusikaharidust püüdlevate noorte iga-aastane ühine kokkusaamine ja üksteise loomingu nägemine.  Nii on tänaseks mitmed koolid lülitanud „Tallinn Trefil” osalemise õppeprogrammi ning eksamitööde esitamine käib festivali raames.     

Majanduskriis mõjutab kõikide teatrite töid-tegemisi. Kuidas, mis allikaist finantseeritakse  festivali ja kas majandussurutise tõttu pidite festivali korraldamisel mingeid „kärpeid” tegema?

Meelis Pai: Festivali eelarve on ca 2,4 miljonit krooni. Loomulikult on majanduskriis mõjutanud ka „Treffi”. Õnneks on meil head toetajad: SA Tallinn 2011, kes on valinud „Trefi” kultuuripealinnaaasta suviseks suursündmuseks. Lisaks hea partner vanalinnapäevad ehk kesklinna valitsus, samuti eelnevalt kirjutatud ja  Euroopa Liidu toetuse saanud projektid. Loomulikult on toetajaid ka erasektorist, nagu näiteks Tallinna Karastusjoogid, St. Olav Hotell, Salvest,TV 3 jt.     

Kes on seekordse festivali külalised ja kuidas tegite valiku?

Vahur Keller: Esialgu kavandasime rahvusvahelise nukukunstikoolide programmi kokkupaneku kunstilist valikut lavastuste vahel tegemata. Soovisime, et festival oleks üks suur sulatuskatel, kus nõrgemad näevad ja õpivad tugevamatelt ja koolide tase võiks tervikuna veelgi tõusta. Seoses majanduslangusega pidime tegema  kärpeid. Arvan aga, et lõppkokkuvõttes tulid need hoopis kasuks. Praeguse seisuga on festivali programm palju tihedam kui esialgu plaanitud. Kui algselt plaanisime Eestisse kutsuda nukuteatritudengid võimalikult paljudest, kokku 40 koolist üle maailma, siis kärpe tõttu saime kutsuda kümme kooli. Valituks osutusid kõige tugevamad ja paremad, eksootilisemad neist Brasiiliast ja Iisraelist. Põhiprogrammi üheks osaks on ka nukuteatritudengite  hullumeelsete lavaideede esitlused, mis koondatud ühisnimetaja „Pupputopia” alla. Siin saavad teoks mõtted, mida on reaalsuses võimatu teostada kas vastuolude, liiga suure eelarve või muude füüsikaseaduste tõttu.

Meelis Pai: Oluline on märkida, et lisaks saabub „Trefile” igast osalevast riigist ajakirjanik, kes kajastab festivali omas riigis. Väga tähtsaks pean ka festivali raames toimuvat osalevate  kõrgkoolide juhte ühendavat ümarlauda, mille eestvedajaks on EMTA lavakunstikooli juhataja prof Ingo Normet. Siit võib välja kasvada mitmeid olulisi koostöid. Lisaks põhiprogrammile ja „Noorele vaimule” pakub festival publikule palju muudki. Lasteprogrammis saab näha nukulavastusi rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuse harrastusnukuteatritelt Viljandist, Jõhvist, Hiiumaalt Kehrast ja Tallinnast. 

„Trefi” tulevikuplaanides on oluline osa tänavateatril. Sel aastal saab alguse Euroopa Liidu projekt „Teater tänavatele”, mille eesmärgiks on „Trefi” festivaliruumi laiendada ja tuua teater Tallinna tänavatele. Mul on hea meel, et sel aastal on festival laienenud ka Hiiumaale Kärdlasse, kus koostöös Pühalepa vallaga toimub ühepäevane alafestival „Hiiumaa Treff”. Teiste seas astuvad siin lavale ka „Tallinn Trefil” osalevad nukukunstikoolide  tudengid – seeläbi saavad väliskülalised tutvuda Eestimaaga ka laiemalt. Lisaksin veel, et olulist rolli mängib ka Von Krahli teatris asuv festivali klubi, kus saab päeval näha tudengifilme ning õhtul astuvad üles Otsa kooli muusikud ja noortebändid. Klubil on välja pakkuda ka huvitavaid üllatusi. Näiteks astub bändiga üles nii Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor kui Rakvere linnapea.       

Kes on seekordse „Noore vaimu” esinejad?

Reeda Toots: Sellest aastast peale on ka „Noor vaim” rahvusvaheline: osalevad Läti, Leedu ja kahe Eesti teatrikooli üliõpilased, lisaks kahe Eesti ja ühe Läti tantsukooli üliõpilased. Niisamuti astuvad üles kooliteatrite konkursi võitja ja „Noortebänd 2009” finalistid. Lisaks  esinevad teatristuudiod Endla teatrist, Võru linnateatrist, nuku- ja noorsooteatrist, vanalinna hariduskolleegiumist ja Tallinna 32. keskkoolist. Näha saab Eesti kunstiakadeemia ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia stsenograafia erialade kunstitudengite töid. Tulevikus hakkavad ju nemad kujundama Eesti lavasid ja loodetavasti saavad nad festivalil tuttavaks nendega, kelle lavaloomingut nad kunagi hakkavad kujundama. Sel aastal on väga palju  performance’eid, mida teevad nii noored näitlejad kui kunstnikud. Sel aastal mängib „Trefil” ka Tartu üliõpilasteater. Osaleb teatristuudio Soomest Lapimaalt, näha saab nende Kiviräha „Rehepapi” versiooni.     

Kas varasemate aastatega võrreldes on midagi ka uut, teisiti ehk siis, kuidas, mis suunas on „Noor vaim” arenemas, liikumas?

Reeda Toots: „Noor vaim” võiks olla üha rohkem koht, kuhu Balti mere ümbruse teatri- ja tantsutudengitel oleks soov koguneda. „Noorest vaimust” on saamas tsentrum, kus kõik see, mis hakkab homme lavadel toimuma, on  peo peal näha. Unistan ajast, kui noortel tekib „Trefil” osaledes koostöökontakte ja sünteesiideid. Kõigepealt Eesti-siseselt, et noored saaksid teada ja näeksid, kes nende kõrval õpivad ja mis teistes lavakoolides tehakse. Lisaks soovin, et „Noor vaim” tutvustaks, mida tehakse Baltimaade, tulevikus ka Skandinaavia maade lavakoolides. Tegemist on ju meie lähiümbrusega, mis on kilomeetrites nii lähedal – võiksime teada, mis seal toimub.     

Kui oluliseks pead noorte inimeste eneseteadvustamist teatri-muusika kaudu – osalevad ju „Noorel vaimul” ka need noored, kes alles gümnaasiumieas?

Reeda Toots: Pean gümnaasiuminoorte osalemist „Noorel vaimul” neile väga oluliseks  võimaluseks. Arvan, et noori, kes võiksid lavakunstikõrgkoolides õppida, on hoopis rohkem, kui neid seal õpib. Mida laiem on lavakooliga inimeste pind, seda tugevam on teater. Lisaks on tänu teatriharrastusega gümnaasiuminoortele hoopis lihtsam lavakooli eksamitel valikut teha. Tänu teatrikogemusele on noor inimene lavakooli minnes erialaselt tunduvalt haritum. Arvan, et juba praegu arvestatakse lavakoolides sellega: noored ei alusta enam  päris nullist, mingi baas on olemas. Kuna tee kunstis on väga pikk, siis mida varem alustada, seda parem.   

Millise festivalil esineva nukukunstikooli üle oled eriti uhke, et saite nad siia kutsutud?  Või on see kohatu küsimus?

Vahur Keller: Just vastupidi, see on vägagi kohane küsimus. Olen väga uhke lausa mitme kooli üle. Näiteks juba teist korda „Trefil” osalev Peterburi teatriakadeemia nukuteatrikunsti õppetool, mis on maailmas väga tuntud ja väga tugeva tasemega. Sel aastal mängivad nad tänavateatri žanris nukulavastust „Petruška vallatused”. Samuti olen äärmiselt uhke Ernst Buschi nimelise Berliini lavakunstikõrgkooli  üle, mis on kusjuures osaliselt seotud ka eesti teatrikunsti ajalooga. Just selles koolis käidi Eesti esimese vabariigi ajal end teatrikunstialaselt täiendamas.   

Meil ju Eestis ametlikku nukukunstikooli pole. Kas meil oleks niisugust kooli vaja või  saaksime ka teatritöö käigus ennast koolitatudarendatud?

Meelis Pai: Paraku ei ole siiani võimalik Eestis omandada nukunäitleja ega -lavastaja kõrgharidust. Samuti puudub Tartu ülikooli teatriteaduse eriala õppeprogrammis nukuteatrikunsti ajaloo kursus. Nukukunstikooli vajadus on olnud kõik need peaaegu 60 aastat, kui Eesti Riiklik Nukuteater on tegutsenud. Ükski selle teatri näitleja  pole saanud nukuteatrialast kõrgharidust, kõik on ise õppinud. Siiski on näha muutusi: aastatel 2007–2011 õpib tänu riigi, Tallinna linna ja Eesti nuku- ja noorsooteatri toele esmakordselt Soomes Turu kunstiakadeemias nukuteatrikunsti erialal kuus Eesti üliõpilast Eesti-Soome ühiskursusel. Neist saavad esimesed diplomeeritud Eesti nukunäitlejad. Samas on kõik tingimused nukukunstialaseks õppeks Tallinnas olemas. Järgmisel aastal  avatakse nuku- ja noorsooteatri kõrvalhoones nukukunsti keskus, mis ühendab endas nukumuuseumi, nukukunstialase teaduskeskuse, nukutöökojad ja nukuteatri. Lisaks on olnud mõtteid luua Eesti kunstiakadeemiasse koostöös EMTA lavakunstikooliga visuaalse teatri õppesuund. Kui vaadata Eesti nuku- ja noorsooteatri viimase aja arengusuunda – nukulavastuste aina kõrgem nukutehniline tase ja aina kaalukamad festivali auhinnad –, ei ole see sugugi võimatu, et ühel päeval on kõik asjaosalised sellise õppesuuna loomiseks valmis.     

Kas tänavuse festivaliprogrammi raames saab välja tuua mingeid uuendusi, üllatusi, tendentse, suundumusi nukuteatri osas?  Kindlasti mitte ei ole ju kõik lavastused sirmitükid.

Vahur Keller: Nukuteater tähendab juba mitu aastakümmet hoopis enamat kui sirmilavastused, hõlmates ka visuaalset ja objektiteatrit. 1960ndatel tegi nukukunst läbi samasuguse revolutsiooni nagu draamažanrgi. Nukuteatris leitakse äärmiselt põnevaid visuaalseid lahendusi kunstiliste ideede väljendamiseks. Näiteks võib tuua „Trefil” osaleva Iisraeli visuaalse teatri kooli nukunäitlejatudengite lavastuse „Inimloomus”, kus kasutatakse inimese keha visuaalse objektina. Selles lavastuses pole ühtegi traditsioonilises mõttes nukku. Kõik lähtub inimese kehast: kehaosad hakkavad eraldi elama, suhtlema ja tegutsema.     

Millest „Noor vaim” või siis tänased noored  räägivad? Kas tegu on vaid nn etenduskunsti viljelemisega või on noortel ka oma sõnum – endale, kaaslastele, vaatajatele?

Reeda Toots: Kui küsida, milleks seda kõike vaja on, siis festival „Noor vaim” ongi sellele küsimusele vastamine. „Noores vaimus” on näha, mis noori tegelikult paelub, kuidas nad suhestuvad maailmaga. 

Festivali ajal toimuvad ka diskussioonid. Millest räägitakse ja kus neid kuulda saaks?

Vahur Keller: Esmakordselt on põhiprogrammi üheks osaks nukukunstialased vestlusringid, mida juhivad rahvusvaheliselt tuntud nukukunstiteoreetikud  ja -praktikud: Anna Ivanova Brašinskaja (Soome), Marek Waszkiel (Poola), Rosita Raud (Eesti) ja Rene Baker (Inglismaa). Diskussioonides osalevad ka teiste distsipliinide esindajad, näiteks kirjanik Jan Kaus ja kunstiteadlane Anders Härm, lisaks räägivad kaasa osalevate väliskõrgkoolide nukukunsti professorid. Mul on väga hea meel, et nimetatud osalejad olid nõus „Trefil” nukukunsti üle diskuteerima, sest siit võib välja kooruda  midagi täiesti ülemaailmset.     

Mis, kus ja millal hakkab olema „Fight Club”? 

Vahur Keller: „Fight Club” toimub festivali klubis igal õhtul pärast viimast etendust. Tegemist on organiseeritud võitlusega noorte osalejate ja vaatajate vahel päeval nähtud lavastuste ja muude kunstiliste küsimuste üle. 

Miks väljamaa trupid Tallinnasse trehvama  tulevad?

Vahur Keller: Arvan, et nukukunstikoolidel üle maailma on vajadus sellise kokkutulemise järele: saada omavahel kokku, vahetada kogemusi ja näha üksteise loomingut. On küll olnud spetsiaalselt nukukunstikoolidele mõeldud festivale, näiteks Poolas Białystokis, kuid sellestki on tänaseks välja kasvanud pigem professionaalsete teatrite festival. Meie eesmärk on täita see tühimik. 

Meelis Pai: Eesti ja Tallinna asukoht on sellise suurfestivali jaoks ideaalne: paikneme Euroopa äärealal, ida ja lääne piiril, ning tunneme ühelt poolt endise Nõukogude Liidu kultuuri, teiselt poolt aga Euroopa pikaaegseid festivale. Meie sooviks on luua siinses regioonis uus nukukunstialane festivalitraditsioon, kuivõrd Tallinnas on kõik tingimused selleks loodud – alates peagi avatavast nukukunsti keskusest kuni plaanitava rahvusvahelise nukukunstiõppeni välja. 

Küsimused esitanud Margot Visnap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht