Tänalugu

Marius Ivaškevičiuse kuraatoriprogramm Vabal Laval on ehk esimene selle asutuse ajaloos, kui on selgelt esil esteetiline huvikese – dokumentaalteater.

OTT KARULIN

Vaba Lava „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“, autor Svetlana Aleksijevitš, lavastaja Nikita Kobelev, kunstnik Irina Korina, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Kersti Kreismann, Simeoni Sundja, Laura Peterson ja Klaudia Tiitsmaa. Esietendus 8. II Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses.

Vaba Lava „Üleminekuaja inimesed“, lavastaja Mihhail Patlassov, dramaturg Alina Škljarskaja, kunstnik Alina Tihhonova, videokujundajad Mihhail Ivanov ja Evi Pärn, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Dan Jeršov, Karl Andreas Kalmet, Liis Lindmaa, Ingrid Margus, Gert Raudsep ja Liina Tennosaar. Esietendus 29. I Narva Vaba Lava teatrikeskuses.

Eks see üksjagu priiskamine ole, kirjutada korraga kahest lavastusest, kui järgmisi esietendusi peab ilmselt kuid ootama. Põhjust vaadelda lavastusi „Üleminekuaja inimesed“ ja „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ rööbiti on siiski üksjagu.

Marius Ivaškevičiuse kuraatoriprogramm Vabal Laval on ehk esimene selle asutuse lühikeses ajaloos, kui peale teema­valiku on selgelt esil ka esteetiline huvikese – dokumentaalteater (olgu see siis teadlik valik või lihtsalt nii kujunenud). Kuigi Vikerraadio teatrivahid on arvanud (14. III saates), et valitud vorm kipub tüütult lavastusest lavastusse korduma, ei tasu seda kuigivõrd tõsiselt võtta, sest enamikus meie teatrite lavastustest on esindatud psühholoogilisel kehastumisel ja kaasaelamisel põhinev lähenemine, dokumentaalteater on aga repertuaaris pigem harv külaline. Selles osas võib küll kolleegidega nõustuda, et dokumentaalteatrit kui lähenemisviisi (ja mitte vormi, nagu kiputakse väitma) käsitletakse Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastustes vähe ning järgitakse pigem tavapärast valikujada ehk just nimelt vormi.

Üsna selgepiiriline on Ivaškevičiuse kuraatoriprogramm ka temaatiliselt, kandes pealkirja „Murranguaja inimesed“ ning keskendudes viimasele kahekümnele aastale Eestis ja meie saatusekaaslaste juures (jah, sealhulgas ka Venemaal, kelle elanike murrangute järelnoodid sama kurva kõlaga). Sellegipoolest võimaldab seegi teemavalik eriilmelisi lahenduskäike, nagu tõestavad need kaks lavastust, aga ka Juri Kvjatkovski lavastatud „Lõhe“, kuraatoriprogrammi esimene teos, ning haakumisi eelmiste kuraatorite valikusse kuulunud Julia Augi „Minu Eesti vanaema“. Ühiskondlik murrang ja eriti selle mõju üksikisikule ei hooli rahvusest, east ega ametist.

Kolmandaks olgu ka viidatud, et nende lavastuste trupid on meeldivalt tavapäratud, lubades nautida laval ainukordse ansamblitunnetusega kooslusi, kes algavad ja lõpevad ühe lavastusega. Kogenenumale vaatajale toob see meelde suveteatri algusaja, kui võimalus näha koos mängimas näitlejaid, kes muidu laval kokku ei satu, oli sageli lavastuse meeldejäävuse pant.

Möödaniku tämber. Eriti tabasin end sellelt mõttelt, vaadates Nikita Kobelevi lavastust „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“, kus kohtuvad Kersti Kreismann Eesti Draamateatrist, Laura Peterson ja Klaudia Tiitsmaa Ugalast ning varem teatri NO99 truppi kuulunud Simeoni Sundja.

Kreismanni harukordne tämber, laulev ja unistav, aga seejuures asjalik ja veidi kõrkki, maalib rajoonikomitee III sekretäri vaataja silme ette nägematagi. Jah, see kujutluspilt on ehk stereotüüpne, kuid sellel on ka mingi inimlik alatoon, mis lubab näha tüübist läbi. Petersonigi hääles on intrigeerivat vastuolulisust. See on kahtlev-jõuline ja külm-kirglik, asetudes kuhugi vahealale, nagu ka tema esitatud armeenia põgenik, kes on läinud paremat elu otsides Bakuusse, et siis kristlasena sellest moslemiriigist tagakiusamise eest Venemaale pageda – ja sealgi võõraks jääda.

Tiitsmaa, kes olnud mõnda aega rõõmsal mängupausil, üllatab ehk enim, sest varasemaga võrreldes on tema olekusse ja tämbrisse lisandunud täis­kasvanulikkust selle sõna kõige sala­pärasemas tähenduses. Ka nüüd mängib ta tütarlast, kelle saatust juhivad pigem teised, kuid tema kõnes on algusest peale tajuda kalkuleerivat, peaaegu küünilist kõrvalpilku, mida varasemast ei mäleta. Ka kohtumine Sundjaga kui argiselt entusiastliku ärimehega on nagu uus tutvumine, ja seda mitte vaid seetõttu, et sel korral kannab tema rolli ennekõike sõna. Tõsi, kehaliselt läbi­tunnetatud, füüsiline akt on tema kõnelemine ka selles lavastuses.

Eelnev peegeldus põhineb lavastuse „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ esimesel vaatusel, kus näitlejal on kanda läbivalt üks roll. Teine vaatus, kus hüpatakse ajas tagasi ja edasi, lahustab etendajad mitme rolli vahel ja toob säravalt esile, kui kerge on dokumentaalteatris mängida rohkem kui vaja.

Julgen väita, et dokumentaalteater on sõnateater selle kõige vahetumas tähenduses: elu sünnib ja ka paratamatult sureb sõnas ning lugu, kui selle on ka hiljem toimetanud keegi võõras, olgu siis romaani autor, lavastaja või näitleja, mõjub just tänu oma kujundikeele, sündmuspöörete ja kõlavärvingute ebaloogilisusele. Näitleja olemuses on aga luua põhjendatud sündmuskee, mistõttu võib dokumentaalsel materjalil põhineva materjali puhul tekkida kiusatus tupikud ja ümbersõidud n-ö täis mängida. Tulemuseks on halvemal juhul karikatuur või väheusutav tegelane.

„Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ karikatuure õnneks ei paku, kuigi lavastaja valik pidevalt tegelaskõnet illustreerida (esimeses vaatuses tõstetakse turuletile järjest esemeid, mida mainitakse, teises vaatuses on tegevuspaigaks ilmselt kujundina kavatsetud lastetuba) segab intervjueeritutega (just nimelt nende ja mitte tegelastega) kaasa mõtlemast (ja mitte tingimata kaasa elamast). Sellegipoolest on vähemalt esimese vaatuse ajal ja kohati teisegi puhul saalis oluline olla, sest neid lugusid tõepoolest peab jagama. Nagu öeldud, ajalugu ei hooli rahvusest, east või ametist – ja ka ajast mitte ehk miski pole kunagi päriselt minevikku jäänud.

Taustal müra. Ei teagi, kas asi on teemas, lähenemisviisis või pelgalt turundusvõimekuses, aga publikut pidanuks Vaba Lava etendustel olema märksa rohkem. Ka Mihhail Patlassovi „Üleminekuaja inimesed“, mis küll ei põhine Nobeli kirjandusauhinna laureaadi teosel, vaid „kõigest“ meie kunstnike intervjuudel, võiks olla oma ekspositsioonilt ligitõmbav. Murrangud ei jätagi ju sageli füüsilist jälge, nagu näeb seda lavastuses „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“, vaid on aimatavad, justkui taustamüra, mida ei oskagi igapäevast eristada, kuid mida ei saa ka välja lülitada.

Patlassovi kavatsus on selge: jutustada sõna kõrval ka intervjueeritute loomingu kaudu. Nii, dokumentaalsusele veel ühe kihi lisandudes, sünnib vahealakirjeldus, mis võib mõjuda ehk enesekeskselt, ülbeltki (edevalt niikuinii), kuid on just seetõttu ausamgi kui mis tahes diskreetne, (teesklevalt) mõistev tõlgendus. Seda lähenemist toetab ka näitlejate mäng, kus just nimelt ei ole rakendatud verbatim-tehnikat ehk püütud võimalikult täpselt intervjueeritute räägitut taasesitada. Õigemini seda küll mingil määral tehakse, aga et lähteisiku ja näitleja sugu, vanus jms alati ei kattu, sunnitakse vaataja olukorda, kus ta peab pidevalt kahtlema, kas autentsus on peidetud, et seeläbi esile tulla, või lihtsalt paroodiasse uputatud. Tänu sellele on publiku ees mitu äärmiselt mõnusat (selle sõna sadistlikus, korraga selgust ja ahastust tekitavas tähenduses) rolli­lahendust (näiteks Liina Tennosaar Ene-Liis Semperina ja Liis Lindmaa Raoul Kurvitzana), kuid otse välja öeldes sellest ei piisa, et „Üleminekuaja inimesi“ tõsiselt võtta.

Ei meenugi ühtki teist lavastust, kus kulminatsioonistseen tühistab varem loodu sellise maitselageduse ja ebaeetilisuse laviiniga, et tahaks lihtsalt saalist välja jalutada. Rahulikult analüüsides võib ju tõdeda, et kuigi absoluutselt mitte miski ei põhjenda lavastuse teema­käänakut metsade lageraie kritiseerimisele, on siiski mõistetav püüd näidata, millised on tänapäeva murrangud, mis mõjutavad kunstniku loomingut ja elu.

Sellegipoolest on peaaegu võimatu leppida trupi valikuga anda esteetiline lõppsõna suunamudijast juutuuberile, kui valida võinuks midagi Eesti viimase paarikümne aasta olulisemate autorite loomingulisest portfellist. Sõbrad teatri­vahid tõlgendasid seda humoorika osutusena (või mõnitava näpuganäitamisena) kunstnike edevusele. See on kindlasti rahustavam võimalus kui nending, et valikuprintsiip lähtus eraelulisest lähedusest. Olgu, jätan siinkohal lahti võimaluse, et dokumentaalteater eeldab isiklikkust ka dokumentaalse materjali esitajalt …

Madli Pesti on oma doktoritöös „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“ tõdenud: „Dokumentaalteatri eesmärk on mõtestada ajalugu ja tänapäeva. See on üks olulisemaid ja levinumaid funktsioone, millel on kaks võrdselt olulist poolust: ajaloo taasmõtestamine ning tänapäevaste probleemküsimustega tegelemine. Need kaks poolust on omavahel seotud: ajalugu mõtestatakse alati tänapäeva perspektiivist ning tänapäevaga tegelemine on alati mõjutatud ajaloolisest kogemusest“ (2016, lk 84).

„Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ on ankurdatud pigem ajalukku, lootes vaataja tahtele murda möödaniku kogemuse kiired peegli(sse vaatamise) abil tänapäeva. „Üleminekuaja inimesed“ kulmineerub aga tänapäevas jõulisusega, mis paneb publiku ajaloo peaaegu unustama. Lähenemisviise on mitmeid (vorme niikuinii), aga kui tohib paluda, siis leidkem dokumentaalteater üles ka siis, kui Ivaškevičius enam Eestis ei kureeri.