Tantsija nähtav ja nähtamatu jälg

15 aastat San Francisco Balletis tantsinud Tiit Helimets: „Minu sõnum noortele tantsijatele: ole isiksus, mitte kellegi koopia, inspireeri sellega, et lähed ja teed teistmoodi!“

HEILI EINASTO

Tänapäeva balletitrupp on rahvusvaheline. Kui tantsijal on soovi ja võimalust jääda ühe kompanii juurde kauemaks kui hooaeg või kaks ning kui trupp on talle enamat kui vaid hüppelaud lõpp-punkti jõudmiseks, siis saavad kasu kõik osapooled: tantsija ise, kes innustab koreograafe oma isikupäraga, trupp ja kohapealne tantsukultuur.

Osa tantsija mõjust on silmaga näha: impulss uueks koreograafiaks, uued tahud partnerite tantsus, publiku suurem huvi tantsukunsti vastu. Osa mõjust, mis puudutab rollile lähenemist, töössesuhtumist ja teatrieetikat, on aga hoopis raskem märgata. Viimase kuue aasta jooksul regulaarselt San Francisco Balletti väisanuna on mind huvitanud meie mehe Tiit Helimetsa mõju sealsele balletikultuurile, mille kujundamisel on ta osalenud nüüdseks 15 aastat.1

Klassikaliste rollide sisuline viimistlus. Helimets: „Minu sõnum noortele tantsijatele: ole isiksus, mitte kellegi koopia, inspireeri sellega, et lähed ja teed teistmoodi! Ma olen kuulsusi näinud, nad innustavad olema isiksus.“2

Esimene etendus, mida ma San Franciscos Helimetsaga nägin, oli Helgi Tomassoni lavastatud klassikaline „Giselle“. Mind vaimustas ja rabas Albrechti viimse detailini välja töötatud roll.3 Helimets: „Albrechti rolliga töötasin kuu aega iga päev. Kogu aeg küsisin endalt: miks, miks? Miks ta läheb paremale, vasakule? Miks ta vaatab seda inimest? Kui vastust ei leidnud, siis küsisin niikaua, kuni sain selle kätte. Kõige naljakam või kummalisem oli see, et Albrechtina pidin ma end füüsiliselt tegema rohkem talupojaks, ma ei tohtinud välja näha nagu prints. Olin alati tantsinud nagu prints ega olnud sellele mõelnud, et kui ma Albrechtina teiste poole pöördun, siis ma olen nii hästi maskeerunud, et nad ei kahtle minus. See oli kõige raskem selle rolli puhul. Pidin ise midagi leidma. Kust ma tulen, mida ma enne seda tegin, kui ma lavale jõudsin? Mida ma tegin, kui ma lava taga olin? Kõige raskem oli leida need väikesed nüansid. Aga see oli ka kõige huvitavam.“4

Kuigi Helimets võitis koos Giselle’i tantsinud Mathilde Froustyga 2016. aastal paarina maineka Duncani tantsu­­­au­hinna ehk Izzie, jääb Ameerika kriitikat lugedes mulje, et rolli sisuline tõlgendus ja rõhuasetused on jäänud kirjutajail tehnilise külje varju. Albrechtist enam on tähelepanu pälvinud balleti nimiosaline. Kõige pikema lõigu leidsin Carla Escodalt: „Froustey partnerina oli hiilgav Tiit Helimetsa eemale hoidev ja enesessetõmbunud aristokraat, kellele külatüdrukutega flirtimine oli omamoodi sport. On imekspandav, et külarahvas teda kohe algusest peale läbi ei näinud. Helimetsa imetlusväärses, puhtas allegro­tehnikas ja kaunites liinides ei olnud Karapetjani [Albrechti teine osatäitja – toim] tahumatut emotsionaalset ründavust. Kui Giselle Albrechtilt aru pärib pärast seda, kui Hilarion ta petisena paljastab [—] pöördub Helimets lihtsalt Frousteyst ja publikust ära, nii et me ei saa tema näolt sel dramaatiliselt hetkel tundeid lugeda. II vaatuses välkus Helimetsa entrechats six’de jada [hüpped, kus üks jalg lööb vastu teist – toim] kergelt ja säravalt …“5

Järgmisel, 2016. aastal õnnestus mul näha Helimetsa prints Siegfriedina Tomassoni lavastatud „Luikede järves“ – roll, mida Helimets on tantsinud oma lavategevuse esimesest aastast peale, juba Estonias. Ka selle rolli puhul oli näha viimistletud sisulist tööd,6 mis jäi arvustajatel märkamata. „Helimets on tõeline danseur noble, kelle Siegfriedis on nooruslikku haavatavust, kusjuures tema liikumine demonstreerib jõudu ja tugevust.“7 „Helimets ei vasta Ottilie meeletusele. Tema Siegfried näib mitte aru saavat, et teda võrgutatakse ja tahetakse hävitada, kuni Odette’i vangistatud kuju ilmub trepiotsale. Alles siis tuleb reetmine ilmsiks,“ kirjutab Ann Murphy.8 Gilly Lloyd rõhutab aga Helimetsa tugevust partnerina: „Helimets prints Siegfriedina demonstreeris jälle oma tugevat lavalist kohalolu. Pikk, tugev ja elegantne, muljetavaldava tehnikaga, on ta galantne, tähelepanelik ja innukas partner.“9

Helimets: „„Luikede järve“ mulle meeldib teha, sest seda saab tõlgendada mitut moodi. Igaüks valmistab oma rolli ise ette ja kui teed õigeid grimasse õigel ajal, siis lavastajale see meeldib ning midagi rohkemat sult ei oodatagi. Siis saadki aru, et tõelisest näitlemiskultuurist kõik ei saagi aru.“10

Kui kriitikud ja osa lavastajaid ei oska Helimetsa näitlejatööd tähele panna, siis kolleegid, isegi kui nad on vajanud ainult tehnilist abi, saavad tuge sisulise analüüsi kaudu. Nii rääkis ta ühes eravestluses,11 et üks kolleeg palus temalt tantsutehnilises küsimuses „Pariisi leekide“ variatsiooni puhul nõu. Helimets tundis huvi, kas too teab, mida see variatsioon väljendab, ja sai eitava vastuse. Helimets selgitas siis, et tegemist on revolutsioonilise üleskutsega: tantsija kihutab rahvamasse rõhujate vastu astuma ja sellest kasvab välja 1789. aasta revolutsioon. Kolleeg sai selle teadmise valgel variatsiooni lahenduse kätte ning tehnilised raskused hõlpsamini ületatud.

San Francisco Balletti kõige pikema staažiga tantsija (aastast 1968) ja repetiitori Anita Paciotti arvates on Helimets „lahke teiste tantsijate vastu, alati valmis kõiges aitama. Talle meeldib aidata – Tiit on inimene, kellele meeldib teisi aidata. Ta on inimene, kellele võib toetuda. Ta annab alati oma parima, on alati väga viisakas, väga tänulik.“12

Teatrieetika ja tähelepanelikkus. San Francisco Balleti pikaaegne tantsija, repetiitor ja kunstilise juhi abi Riccardo Bustamante, kes on trupis aastast 1980, toonitab: „Tiit on tõeline aare ning me oleme õnnega koos, et meil on trupis selline tantsija. Ta on toonud tohutult kogemusi, ta on väga pühendunud ning temaga on tõeline nauding koos tööd teha. Ta mitte üksnes ei suhtu töösse tõsiselt, vaid ta ka naudib tööd. Ta on enda kui kunstniku suhtes väga aus: ennast kunstnikuna luua ei ole kerge, kuid tema on seda edukalt teinud. Tundub, et paljugi tuleneb tema taustast: professionaalsus, suurepärane kool. Meil on vedanud, et ta on truppi toonud euroopalikku üllust, oma Estonia teatris ja Birminghami Kuninglikus Balletis saadud töökogemuse. Ta on palju reisinud, kogenud ja seetõttu ideaalne töötaja.“13

Helimets: „Tehnikat saab arendada, ükskõik kui kaua sa tantsid. Kuni oled aktiivne, su tehnika areneb: kui saad aru, kuidas su lihased ja keha töötavad, kuni venitad end normaalselt, sa arened, lähed paremaks. Siis oskad välja tuua asja tuuma, selle kõige olulisema, ei pane enam sadat protsenti kõikidesse liigutustesse ühtmoodi.“14

Teatrieetikas on tahke, mida väljaspool teatrimaja ei märgata, kuid trupis töötades, eriti nii pingeliselt, nagu seda tehakse San Francisco Balletis, on see ülimalt tähtis. San Francisco Balleti hooaeg kodupublikule algab detsembri keskel „Pähklipurejaga“, mida mängitakse kuu lõpuni. Jaanuari lõpust mai keskpaigani antakse etendusi kodulinnas, ikka kolmenädalaste tsüklitena. Nende vahepeal tuleb suvel selgeks õpitud balletid meelde tuletada.

Hooaeg tähendab kahte-kolme balletti, mis täidavad kogu õhtu ja millest igaühte tantsitakse paar nädalat järjest. Nende vahele (ikka väikese vaheaja järel) põimitakse tavaliselt kaks lühiballettidest koosnevat programmi, mida esitatakse vaheldumisi ning hooaja vältel on neli kuni kuus. Suvel on lühike puhkus, seejärel hakatakse järgmist hooaega ette valmistama ning tehakse ringreise kas USAs või välismaal. Sellise koormuse juures on tööle pühendumine ja abivalmidus tähtsad omadused – ja kui need on olemas esitantsijal, siis ärgitavad ka järgima.

Juba aastaid annab Helimets noortele balletitunde ning käib külalisena esinemas teistes San Francisco lahe piirkonna balletitruppides, näiteks San José Balletis. Nii ei anna ta edasi üksnes oma tantsutehnilisi teadmisi, vaid ka lähenemist tantsutehnikale, rollikujundust ja teatrieetikat. Anita Paciotti iseloomustab Helimetsa kaljukindla ja tasakaalukana ning Riccardo Bustamante lisab: „Repetiitorina on temaga hea töötada: ta on alati tunnis ja pühendunud, räägib hea meelega oma tööst, on avatud uutele ideedele ja katsetama uusi asju.“ Busamante toonitab, et Helimetsal on potentsiaali saada heaks õpetajaks ja mõne trupi kunstiliseks juhiks, kuna ta on hea analüüsija.

Anita Paciotti mainib siiski, et kui Helimets truppi tuli, oli ta üsna reserveeritud ning mitte kuigi väljendusrikas. Alles töö John Neumeieriga balletis „Merineitsi“ tegi temast emotsionaalselt elava tantsija, kuna koreograaf ei olnud rolli sisulise küljega rahul.15

Kõik, kellega Helimetsast juttu tuli, tõid esile, et ta on suurepärane partner. „Tiit on üks parimaid partnereid, keda kohanud olen,“ kinnitab Val Caniparoli (trupi liige aastast 1973, rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf), „ja teda iseloomustab teatav üllas maneer, mida Ameerika tantsijate juures ei kohta.“16

Helimets on ise esile tõstnud Viktor Fedortšenko, õpetaja, kes tegi talle selgeks partnerluse alused ja tõstetehnika. „Helimets on toonud teadmise partnerlusest siia truppi,“ rõhutab Bustamante, „ta toetab partnerit alati, olgu tegu kogenud baleriini või algajaga.“ Teadmine, kuidas naistantsijat õigesti toetada, mismoodi kätega partnerit suunata ning millised on head tõstevõtted, toetavad koreograafe nende loomingus, sest siis julgevad naistantsijad rohkem katsetada. „Neil on siis tunne, et neil on kindel tugi olemas – see hõlbustab loomeprotsessi,“ nendib Val Caniparoli,17 kes on loonud koos Helimetsaga mitu tantsuteost.

Innustav kaastöötaja koreograafidele. Kuigi Helimets särab klassikalistes rollides ja viimastel aastatel vanade ballettide karakterosades (Rothbart „Luikede järves“, Drosselmeyer „Pähkli­purejas“), ei läinud ta San Franciscosse mitte klassikat tantsima, vaid selleks, et tantsida midagi uut.

Helimets: „Igal aastal tuuakse välja vähemalt kolm uut balletti, kolm esietendust, mida pole enne nähtud. Tantsijakarjäär on hästi lühike ja ma tahan töötada koos koreograafiga välja midagi uut, anda uutesse ballettidesse oma panuse. Nii jätan oma pärandi tantsumaailmale.“

2018. aasta oli trupis erakordne, kuna telliti 18 uut lavastust, mis kanti ette kuuel õhtul festivali „Piiranguteta“ („Unbound“) raames. Tantsijad jaotati töö koordineerimiseks rühmadesse, sest võimatu olnuks üheaegselt osaleda kõigis loomeprotsessides. Edwaard Liang lavastas „Lõputu ookeani“, mis tänavu kevadel uuesti ette kanti ning mille üks selle duette oli loodud just Sofiane Sylve ja Tiit Helimetsa omadusi silmas pidades: partnerite suhtlus on koreograafi sõnul „pehme, vaimne ja romantiline“.18

Bustamante toob välja Helimetsa omadused (vaieldamatult innustavad need eeskujuga teisigi trupi tantsijaid): „Ta ühendab erilisel viisil sammud nii, et need on nagu tähendusrikkasse lausesse seotud sõnad. Osa tantsijaid kaldub olema üksnes tehniline. Kuigi Tiit on tehniline, ei ole ta iial mehaaniline. Nii et ta paneb igaühe mõistma, mida tantsimine tähendab. Ta on kunstnik, kes suudab oma puudused enda kasuks tööle panna. Ta on avatud ning nüüdisaegses koreograafias väga plastiline.“

Pildi, kuidas koreograaf ja Helimets koos töötavad, sain Val Caniparolilt, kes kirjeldas oma viimast koostööd tantsijaga läinud aasta lõpul ühe teose kallal. Kahjuks ei õnnestunud mul seda kevadel näha, kuid ehk saab seda vaadata veebi vahendusel. Pandeemia tõttu kannab San Francisco Ballett internetis igal nädalal üle mõne lavastuse oma repertuaarist.19

2019. aasta lõpus paluti Val Caniparolil luua balletigalaks number (mitte pikem kui kuus-seitse minutit) Tiit Helimetsale, Jennifer Stahlile ja Yuan Yuan Tanile. Caniparoli võttis ettepaneku rõõmuga vastu, sest oli nendega varemgi koos töötanud, kuigi algul puudus selge arusaamine, mida edastada. Nii mindigi proovisaali lihtsalt liikumisega katsetama, kuni leiti muusika – Ludovico Einaudi „Choros“, mille rütmiline pulss on väga mõjuv.

„Ma ei tahtnud teha abstraktset lugu ja näidata üksnes tantsijate virtuoossust, vaja oli mingit süžeed,“ tunnistab Caniparoli. Kirjandusteostest lugusid otsides meenus talle „Anna Karenina“ Vronski, Anna ja Kitty kolmnurk. Muusika pulseerimine samastus rongi liikumisega – on ju rong romaanis läbiv teema. See andis teosele kindlama suuna. „Siis tuli Jim French [San Francisco Balleti peavalgustaja – toim] rongi möödumise plaaniga. Ta polnud seda varem teinud, kuid tahtis proovida – ja kõik läks paika. Mõtlesin küll, et on hullumeelsus suruda „Anna Karenina“ kuude ja poolde minutisse, aga … ma olen juba nii vana, et võin teha, mida tahan,“ naeris Caniparoli loomeprotsessi meenutades.

Julgust andsid tantsijad. „Ma olen Tiiduga nii palju koos töötanud ja tean, et võin tema peale kindel olla. Ta on proovis alati sada protsenti kohal, pakub välja, kuidas minu antud liigutusi teisendada. Ja ta on ju tark, loeb raamatuid,“ muheleb Caniparoli. Vahepeal oli periood, mil ta oli San Franciscost eemal, Yuan Yuan Tan sai vigastuse (asendajaks tuli Elizabeth Powell). „Pakkusin tantsijatele välja, et nad võiksid neile juba loodud liikumisega iseseisvalt töötada, improviseerida.

Neil oli luba teha minu liikumisega, mida ise tahavad – ma ei tee seda sageli, aga neid tantsijaid ma usaldasin. Nad tegid videod ja saatsid mulle, nii et kui uuesti kokku saime, siis kõik sujus, kuigi algul olin üsna kõhklev. Publiku soe vastuvõtt üllatas meid – see oli tõelina ahaa-elamus,“ räägib Caniparoli rahulolevalt.

„Eelaimdus“ on arvustaja Janice Bermani kirjelduse kohaselt „Caniparoli Ludovico Einaudi muusikale ja „Anna Karenina“ ainetel loodud kaalukas pas de trois, kus Anna (Jennifer Stahl), Vronski (Tiit Helimets) ja Kitty (Elizabeth Powell) armukolmnurk on täis pingestatud emotsionaalset jõudu, mida toonitab Jim Frenchi hallile ja valgele üles ehitatud valgusrežii. Vronski ängiga haakub kahe naise oma: kolme keha painduvad ja põimuvad pinged kulmineeruvad Kitty vulkaanina purskuvas plahvatuses. Kuid Tolstoi maailmas on rong see, mis kõik lõpetab: valgus ei paista mitte tunneli lõpus, vaid pimestab meid siin, enne kui lava pimeneb.“20 Jaime Robles kirjeldab balletti kui triot, mis „sarnaneb Tolstoi romaaniga vähe [—], kuid on elegantselt lavastatud. [—] Ballett kulgeb soolost duetti ja tagasi, tantsijate muusikaga sünkroonis ja sellest välja liikuvad sammujadad väljendavad pööraseid tundeid.“21

„Tiidule meeldib lugusid rääkida, ette kujutada, unistada – ja see teeb keerulise tantsu lihtsaks, sest siis oled tegelaskujus, keskendud sellele ja mitte koreograafia raskustele. Oleks suurepärane, kui ta annaks oma rikkalikud teadmised edasi järgmistele tantsijapõlvkondadele,“ mõtiskleb Riccardo Bustamante.

Karantiiniaja koreograafiline ahelkiri.. Karantiiniaeg on löönud etenduskunste valusalt, kuid eriti haavatavad on niigi lühikese karjääriga balletitantsijad, kelle loomingut kodus töötamise piirang eriti kitsendab: seal enda heas füüsilises ja vaimses toonuses hoidmine on keeruline.

Paljud balletitrupid terves maailmas näitavad koduseid treeningtunde veebis ja jagavad etenduste salvestisi. Tiit Helimets algatas koreograafilise ahelkirja „Sequentia“, mida võib jälgida nii trupi kodulehel (https://www.sfballet.org/sequentia/) kui ka Youtube’is. Ajakirjanik Andrew Chamings toetab ettevõtmist: „See on suurepärane näide, kuidas koroonaviirushaigus on ärgitanud loovisiksusi oma paletti avardama. Teisipäeval esitas trupi kümme tantsijat oma kodus või ümbruskonna parkides ja tänavail seotud tantsu: iga tantsija lõpupoosi jätkab järgmine osaleja.“22

Helimets: „Hinda iseennast, ole isiksus, mine lavale ja jaga seda, mida ainult sina saad anda. Ükski artist pole kunagi perfektne, aga tantsija ettevalmistus, haridus ja haritus on näha – see ongi see, mida tal on lavalt pakkuda. Sama kehtib ka koreograafide ja truppide kohta: tuleb olla isikupärane, mitte just another international company.“23

Näinud Helimetsa laval ja lava kõrval ning kuulnud kolleegide arvamusi, julgen väita, et peale nähtava jälje jääb temast kindlasti San Francisco Balletti ka nähtamatu jälg, see, mida Eesti balleti­traditsioonis on hinnatud kõige enam: haridus ja haritus, sisukus vormis, koostöövõime ja vastutulelikkus ning valmisolek olla koreograafi loometeel aktiivne kaasamõtleja, mitte üksnes tema inspireerija ja alluv. Nii on ühes rahvusvahelises tantsukompaniis oma osa ka meie kultuurile omasel näol ja teol.

PS Kui elu taas oma roopasse jookseb, saab Marina Kesleri täispikas variandis „Anna Kareninat“ loodetavasti näha septembris Estonias ning Val Caniparoli uut balletti „Jekyll ja Hyde“ novembris Soome Rahvusballetis. Uudis on ka see, et Tiit Helimets kaitses äsja San Francisco kunstiakadeemias (San Francisco Academy of Art University) 3D-animatsiooni alal magistrikraadi.24

1 Olen täiesti teadlik, et pilt on ühekülgne, kuid ei hakanud eraldi negatiivset otsima.

2 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 23. I 2017.

3 Heili Einasto, Armastus ei ole tunne, vaid tegu. – Postimees 25. II 2015.

4 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 2. IV 2015.

5 Carla Escoda, Thrills and Chills: San Francisco Ballet in Giselle. – Huffington Post 28. I 2014.

6 Heili Einasto, Hukutav kiindumus – Postimees 15. IV 2016; Heili Einasto ja Evelin Lagle, „Luikede järv“ kui visuaalselt veetlev vaatemäng. – Teater. Muusika. Kino 2016, nr 7-8, lk 53–62.

7 J. B. Rosario, White swan, black swan, love and death at S.F. Ballet. – San Francisco Examiner 22. II 2016.

8 Ann Murphy, Only occasionally did San Francisco Ballet’s ‘Swan Lake’ add true feeling to technical virtuosity at Friday’s opening. – Mercury News 20. II 2016.

9 Gilly Lloyd, San Francisco Ballet’s „Swan Lake“ – an elegant production. – Examiner II 2016.

10 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 2. IV 2015.

11 2016. aasta kevadel.

12 Anita Paciotti siin ja edaspidi intervjuus loo autorile 4. V 2018. Paciottit, Bustamantet ja Val Caniparolit intervjueerisin seoses San Francisco Balleti ajaloo ja loomeprotsessiga, mitte Helimetsa panuse uurimiseks.

13 Riccardo Bustamante siin ja edaspidi telefoni­intervjuus loo autorile 29. IV 2016.

14 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 2. IV 2015.

15 Helimets räägib oma tööst selles balletis, vt https://sfballet.blog/2019/tiit-helimets-principal-dancer-on-the-little-mermaid/

16 Val Caniparoli intervjuus loo autorile 26. II 2018.

17 Val Caniparoli siin ja edaspidi (kui pole teisiti märgitud) veebiintervjuus loo autorile 16. IV 2020.

18 Cheryl A. Ossola, Classical (Re)Vision/ Dance Innovations. Programs 02/03, 2020 Season, San Francisco Ballett, 2020, nr 24.

19 Vt https://www.sfballet.org/sf-ballet-home/

20 Janice Berman, SF Ballet Reveals Some Hard Edges With Sandpier, 20. II 2016. Vt https://www.sfcv.org/reviews/san-francisco-ballet/sf-ballet-reveals-some-hard-edges-with-sandpaper

21 Jaime Robles, Visions of Classical (Re)Vision in San Francisco. Vt https://bachtrack.com/review-classical-re-vision-bespoke-sandpaper-san-francisco-ballet-february-2020

22 Andrew Chamings, SF Ballet Creates Mesmerizing Dance Chain, 15. IV 2020.Vt https://www.sfgate.com/living-in-sf/article/SF-Ballet-creates-mesmerizing-dance-chain-15202740.php

23 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 23. I 2017.

24 Tema lõputööd „Ennui“ saab vaadata siit: https://vimeo.com/417819699?fbclid=IwAR043SJrT2MCpsIeAIwr4-k1gsII3fEdx6Uhuym4_qZa95kl2c61Mik6j5k

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht