Tantsu vahetu mõju ajalooline utoopia

Tantsijast, koreograafist ja pedagoogist Rudolf von Labanist alates tähendab tantsutehnika eelkõige oma keha ja selle liikumisloogika mõistmist.

MARIE PULLERITS

Konverents „Rudolf von Laban 140. Ettekanded, töötoad, film, näitus“ 1. II Tallinna ülikoolis.

Ajaloofaktide olemasolu üksi ei tee ajalugu veel tajutavaks. Läbi uurimata ajaloost ei ole tulevastel põlvkondadel võtta midagi tähenduslikku. Olnul on sisulist väärtust vaid siis, kui see on omaaegses kontekstis lahti mõtestatud ning seeläbi selgunud selle tähendus ja mõju tänapäeval.

Eesti tantsu ajalugu on veel suures osas läbi uurimata, mistõttu on enamjaolt teadmata siinse tantsuloo roll Eesti, aga ka Euroopa kultuuriloos. 1. veebruaril andis olukorra parandamisse kopsaka panuse Tallinna ülikoolis korraldatud tantsuajaloo konverents „Rudolf von Laban 140. Ettekanded, töötoad, film, näitus“, mille tegid teoks Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühendus koos Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi ning Sõltumatu Tantsu Lavaga.

Moderntantsu üks rajajaid. Austria-Ungari päritolu tantsijat, koreograafi ja pedagoogi Rudolf von Labanit (1879–1958) peetakse Euroopa moderntantsu üheks rajajaks, kelle pärand on mänginud suurt rolli nüüdistantsu ja selle kontseptualiseerumise väljakujunemisel. Ta pani aluse tantsuanalüüsile ehk koreoloogiale ning Labani labanotatsioon on väheseid tantsu noteerimiseks loodud metoodikaid.

Labani eesmärk ei olnud aga tantsuteooria väljakujundamine, vaid ta oli sügavalt huvitatud liikumiskunstist kui inimlikust fenomenist: tants on inimlik, kuivõrd füüsiline keha on inim­eksistentsi lahutamatu osis. Ta rõhutas tantsu iseseisvust, sõltumatust teistest kunstiliikidest. Laban ja teised ekspressionistliku tantsu esindajad olid veendunud, et tantsu kaudu saab ellu viia vahetu kommunikatsiooni utoopia. Liikuv keha oli nende veendumuse kohaselt ainus autentselt ja spontaanselt tähendust loov meedium. Kuna XX sajandi algul olid Labani loometegevusse otseselt kaasatud ka eesti tantsukunstnikud, saab rääkida nii Labani mõjust Eesti kultuuriloole kui ka vastupidi, Eesti rollist Euroopa kultuuriloo kujunemisel.

Tantsu kui kehalis-kogemuslikku kunsti ja selle ajalugu tuleb paratamatult käsitleda kehade liikumise kaudu. Ükski kirjeldus ei vahenda täielikult liikumisel saadud füüsilist kogemust, mistõttu saabki koreograafilise materjali kehalist loogikat edasi anda vaid praktikult praktikule, liikumis­kogemuse jagamise kaudu. Konverentsi suulised ettekanded sisaldasid kahtlemata väärtuslikku uut infot, mille toel mõtestada saja aasta eest olnut, ent loeng-töötubades sai Labani liikumis­teooria tänapäevaseid käsitlusi ka kogeda.

Koreograaf Teet Kase loeng-töötoa „Keha teadlikkus ja Rudolf von Laban“ praktilised ülesanded andsid Labani liikumise aja-, ruumi- ja jõukäsitlusele väljundi keha teadlikkuse tõstmiseks ning selle rakendamiseks tantsulises väljenduses.

Mart Laul

Ruum loob liikumisele konteksti. Konverentsipäev algas muusika- ja teatri­akadeemia kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistriprogrammi professori Ana Sánchez-Colbergi loeng-töötoaga „Rudolf von Labani liiku­mise ja ruumi analüüs“. 1992. aastal Labani keskuses (nüüd Trinity Laban Conservatoire of Music and Dance) doktorikraadi kaitsnud õppejõu, koreograafi ja tantsu-uurijana on Sánchez-Colberg töötanud ka koos Labani kaasaegsete ja tema õpilastega.

Laban oli esimesi, kes mõtestas keha kolmemõõtmelises ruumis: liikumine lähtub tema arvates eelkõige ruumis olevast kehast. Ruum loob liikumisele konteksti, selmet liikumine on loodud millegi muu illustreerimiseks. See on Labani ja tema õpilaste loomingu ning Euroopa tantsupärandi ühenduslüli, näiteks hakkasid tõenäoliselt Labani liikumisanalüüsist tuletatud ristpinnalise liikumise mõjul tantsijad oma keha liikudes ka puudutama. Need olid tüüpilised ekspressiivsed žestid toonases väljendustantsus (Ausdruckstanz), mille mõju võib tänapäeval näha näiteks Pina Bauschi kompanii tegemistes (selle juured ulatuvad omakorda otseselt Labani õpilase Kurt Joossini). Sellise tantsu puhul oli kaasatud liikumisse kogu keha ning see tõi kaasa täiesti uue arusaama liikumise virtuoossusest.

Labanist alates tähendab tantsutehnika eelkõige oma keha ja selle liikumisloogika mõistmist. Seesugune arusaam oli tantsu kui kunstiliigi tõlgendamisel murranguline, kuna selline vaatepunkt erines senisest suuresti vormile allutatud balletiesteetikast. Ka seal peitub oma liikumisloogika, ent selle rõhk on eelkõige välisel, keha ja liikumise esteetilisel vormil. Laban pani aluse mõttevoolule, kus tantsutehnikat vaadeldakse kui võimalust keha mõista, ruumi organiseerida ning anda seeläbi liikumisele vorm.

Labani liikumispõhimõtted on tänapäeval tantsupraktikute seas laialt kasutusel just tema tantsuteooria kõike­hõlmavuse ning liikumise analüüsi alustalade esiletoomise tõttu. Tema liikumisteooriat on järginud ka eesti koreograafid ja tantsupedagoogid nii sajand tagasi kui ka tänapäeval. Tantsupedagoog Anne Tamm-Kivimets ja koreograaf Jaan Ulst kirjeldasid oma ettekandes Labani liikumisteooria rakendamist oma igapäevatöös. Labani liikumiskäsitlus annab nii noortele algajatele tantsijatele kui ka professionaalidele sõnavara oma liikumise avastamiseks ja mõtestamiseks.

Neli Eestist pärit tantsijannat. Anne-Liis Maripuu ettekanne, kus ta toetus suuresti oma „Teatrielus“ ilmunud artiklile,1 on seni ehk kõige põhjalikum käsitlus eestlaste kohast XX sajandi uue tantsu tekkeloos. Vähestele on teada, et Labani õpilaste hulka kuulus aastatel 1921–1924 neli Eestist pärit tantsijannat: Gerd Neggo, Helmi Nurk, Ida Urjan ja Aino Siimola. Kõik neli tantsisid ühtlasi tema tantsutrupis Tanzbühne Laban kuni selle lagunemiseni 1924. aastal.2 Maripuu on toonud päevavalgele, kuivõrd olulised kaasteelised olid Labani teooria väljakujundamisel tegelikult ka eesti tantsukunstnikud, kes olid toonase uue tantsu kaanoni lahutamatu osa, andsid sellesse oma panuse. Gerd Neggo õpilaste, nt Ida Urbeli ning omakorda tema õpilase Ülo Vilimaa kaudu on Labani pärandi jälg tajutav Eesti omanäolises tantsuloos.

Ajaloolist sissevaadet jätkas konverentsil tantsu-uurija Heili Einasto, kes rõhutas Labani rolli innustaja ja õpetajana. Kuna Labani kirjutamisviis jäi pigem tunnetuslikule ja kujundlikule tasandile, on tema teoreetilised kirjutised koondanud ja arusaadavamaks sõnastanud tema õpilased. Laban oli aga visionäär ja utopist, kelle nägemuses ei kuulunud tants sugugi ainult lavale, vaid see oli viis inimesi harida. Tema kaasaegse Freudi psyche-käsitlused olid avanud seni suletud ukse, misjärel hakkas seksuaalsus vabanema ühiskondliku tabu pitserist. Uus liikumiskunst oli selle vabaduse väljendamise vahend, avaldudes meeste-naiste paljajalu tantsimises keset vaba loodust sageli napis rõivastuses või üldse ilma selleta. Tänu Labanile väljus tants muu hulgas professionaalse ja seltskondliku tegevuse raamidest ning sellest sai varjatud olemuse, eelkõige oma sensuaalse ja erootilise külje avastamise ning väljendamise vahend.

Koreograaf Teet Kase loeng-töötoa „Keha teadlikkus ja Rudolf von Laban“ praktilised ülesanded andsid Labani liikumise aja-, ruumi- ja jõukäsitlusele väljundi keha teadlikkuse tõstmiseks ning selle rakendamiseks tantsulises väljenduses. See võimaldab arvestada iga liikuja füüsilise omapära ja talle ainuomase liikumisdünaamikaga ning laiendab liikumise mõistmist professionaalselt tantsuväljalt kaugemalegi, mis oli ka Labani peamisi eesmärke.

Intensiivne kulminatsioon. Töö­tubade-loengute vahepeal sai Tallinna ülikooli vastavatud Vita õppehoone koridorides tutvuda Heili Einasto, Anne-Liis Maripuu ning teatri- ja muusikamuuseumi koostatud näitusega „Tantsides vabaks“, mis tutvustab Eesti plastilise tantsu algusaega 1920. aastatel. Näitus on vähe uuritud teema puhul tänuväärne lisandus ning seni avaldamata fotod annavad selgema ettekujutuse toonase uue tantsu tekkeloost. Esmakordselt teatri- ja muusikamuuseumis 2018. aastal eksponeeritud näitus oli kahjuks taas vaadata vaid kõnealuse konverentsi raames, ent vääriks uuesti laiema publikuni jõudmist.

Päevakavva kuulunud dokumentaalfilmiga „Taasluues Rudolf von Labani lavastust „Õõtsuv tempel“ (1922)“ jõudis vaataja tantsuloo juurteni. Labani 1922. aastal esietendunud lavastuses tantsisid teiste seas ka Gerd Neggo, Ida Urjan ja Helmi Nurk. Ehkki eesti tantsijate liikumise kohta videodokumentatsiooni säilinud pole, laseb film aimata, millise tehnikaga toonased eesti tantsukunstnikud töötasid ning milline pärand võis kanduda eesti tantsukoolidesse ja edaspidi teatritesse. Dokumentaalfilm kajastab lavastuse taasloomist 2012. aastal Labani õpilase ja pärandi uurija dr Valerie Preston-Dunlopi juhtimisel.

Intensiivse päeva lõpetas veel intensiivsem Jüri Naela töötuba, kus vaadeldi Labani liikumisteooriate loomingulisi rakendusvõimalusi kehadramaturgilise töövahendina. Päeva lõpetuseks suunati nii pilk tulevikku, kuna Nael käsitles Labani pärandi taasmõtestaja-briko­löörina tema mõju just nüüdisteatri loomemeetoditele. Labani loodud, nüüdseks klassikaline aja, ruumi, liikumise suuna ja voolavusega mängimine pakub lõputuid võimalusi etendaja fantaasia ja füüsise stimuleerimiseks. Lõputul mänguväljal lakkamatus vastasmõjus arenevad mõtteline kujutelm ja füüsiline tegevus käivitavad pidevaid uusi psühhofüüsilisi protsesse. Teinekord tagab füüsiline kehatöö etendajale ligipääsu meelelistele ja emotsionaalsetele seisunditele kiiremini kui kujutluspildid. See sisemine töö ei ole publikule alati näha, ent võib sedavõrd rohkem puudutada.

Tants ei haihtu. Tants kaob füüsilisest aegruumist samal hetkel, kui ta sünnib. Ometi see ei haihtu: tants jätab jälje liikuvatesse inimestesse, igaühe enda ja kollektiivsesse kehamällu. Seega on möödanik ka praegu kohal ning mõjutab nüüdisaja kultuurikonteksti ja ühiskondlikke hoovusi.

Iga põlvkond võib ise oma jalgratta leiutada, senised leiutised lammutada või ümber ehitada. Materjali algupärast peab aga teadlik olema, et tajutaks, kust me tuleme või mis on meie kujunemist mõjutanud, olgu individuaalsete kunstnikena, oma kultuuriruumi liikmetena või rahvusvahelisel tantsuväljal. Virtuaalse info ajastul tasub seetõttu mõelda, kuidas vormida praegusest füüsilisest olevikust minevik, millest ka tuleviku uurijad meie kehalise ja ometi kaduva pärandi mõtestamiseks osa saaksid. Kuidas ilmneb ajalugu kunstis ja tantsus?

1 Anne-Liis Maripuu. Gerd Neggo, Helmi Nurk, Aino Siimola ja Ida Urjan – Rudolf von Labani õpilased aastatel 1921–1924 Saksamaal. Rmt: Teatrielu 2018. Koostanud Madli Pesti ja Marie Pullerits. Eesti Teatriliit, 2019, lk 297–327.

2 Samas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht