Tantsulavastuste auhind Karl Saksale
Nüüdistantsus on aastaga lavale jõudnud häid, kihiliselt põnevaid töid moodsa suuna küpsetelt ülesehitajatelt, aga ka paar silmatorkavat ja lausa üllatavat uut nähtust. Žürii lähtus nominentide ja laureaadi valikul tavapäraselt lavastuse terviklikkusest: seega oli väga oluline nii sisukus-sõnum, viimistletus, vormiline terviklikkus ja valitud stilistikas püsimine. Nüüdistantsu juurde käib projektipõhisus, publik näeb teost tavaliselt kolm kuni kuus korda ning jälg, mis jääb, on sageli vaid töövideo. Nii see on Eestis aastal 2011 ja majanduslik pool niipea muud rada ette ei anna. On tervitatav, et lavastustes võib varasemast rohkem kohata nauditavat koreograafiat ja helgemaid teemasid (rohkem positiivsust); lisaks ka „veini efekti”: on tekkinud tugevad tegijad-isiksused, kes ajavad oma rida ning lähevad ajaga aina paremaks (näiteks ZUGA, Dmitri Harchenko, Sandra Z). Kõige rohkem üllatas tantsumaastiku noor hing ehk Karl Saks. Tema auhinna pälvinud „Tšuud” on tõepoolest šamanistlikku vaimu ja heli kandev graafilise joonega kehakunst. Sellist tervikut, kus on täpselt läbi tunnetatud ja detailideni paigas heli, valgus, tantsu kunstiline ja ka tehniline külg ning kõike seda esitab lavastaja ise, on nauditav vaadata. Saksa väga hea vormi- ja sisuühtsus ning maskuliinne kehalisust ja liikumist vääristav esituslaad on nii noore mehe kohta üllatav.
ZUGA ühendatud tantsijad tulid lavale kokkusaamistahtest sündinud teosega „Kohe näha, et vanad sõbrad”. See lavastus kõneleb soojas kodukohamurdes nostalgiliselt sõpruse vastuolulisusest ning on julge, küps ja inimlikke vastuolusid ületav tervik. Lavastus on kindlasti ka kingitus sellele osale publikust, kes on ZUGA teed tantsumaailmas jälginud algusaegadest peale.
Juba paar aastat julget ja teravat sõnumit edasi andva Sandra Z teos „Autistid/artistid” on sotsiaalselt ärritav, vastandub peavooluga ja konformismiga. Sandra manifest „Kunstnik joonistab vaid higi ja verega” on järjepidev ja jätkusuutlik.
Kaja Lindali ja Mari Mäge lavastuses „Kaks naist köögis, banaanist rääkimata” on jällegi käekirjanäidis Eesti lavadel omale nime teinud tantsutandemilt. S elles teoses lahatakse naist kui sotsiaalset nähtust, tema rolli ja bioloogilist organismi.
Niisiis on aastal 2010 olnud nüüdistantsus kõike: annus sotsiaalkriitikat, naisuurimust, mehelikku kehagraafikat ja äratundmisrõõmu.