Teater, mis avardab noorte vaimset ruumi

Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas: „Noortele sobiva materjali leidmiseks peab pingsalt silmad lahti hoidma, lugema, kuulama.“

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Noorsooteatri 70. aastapäeval on põhjust rääkida teatri kunstilise juhi Mirko Rajasega. Tema koduteatri tegemistest, seda muidugi ka, ent eelkõige sellest, milline potentsiaal peitub teatritegemises noortele. Vahel ongi teater ainus koht, kus noor kuuleb, et ta on päriselt oluline.

Eesti Noorsooteatri tervis tundub olevat tugev. Lakmuspaberiks, ehkki mitte üdini objektiivseks, võiksid olla ka Eesti teatri aastaauhindade nominatsioonid (selle teatri nime võib erisuguses kontekstis kohata tänavu 12 korral). Aga milline on õigupoolest Eestis noore vaataja teatri olukord?

Raske on suuremat pilti adekvaatselt kommenteerida, minu tähelepanu on paratamatult suunatud ikkagi Eesti Noorsooteatrile. Minu tunnetuse kohaselt tehakse noortele praegu rohkem teatrit, kui kümne aasta eest, mil siia teatrisse tööle tulin. Tore, et mitme teatri keskne tegevus ja ülim eesmärk ongi teha teatrit noorele vaatajale. On ka suuremaid teatreid, kes toovad hooaja jooksul või üle hooaja välja ühe või paar lavastust. Minu meelest võiksid teatrid teha noortele vaatajatele, nii väikestele lastele kui ka teismelistele, rohkem lavastusi. See pole etteheide, küll aga võimalus, mis muudaks teatrit mitmekülgsemaks. Selleks peaks olema rohkem lavastajaid, keda just selline lähenemine huvitab.

Üldpilti mõjutab tugevalt, millise materjali teatrid valivad. Noortele tehakse – ja meie teater teeb ka – sageli suuri lugusid tuntud teoste põhjal. Tihti domineerivad suured suvelavastused jms. Selliste valikutega saadakse usalduskrediit aegsasti kätte ja publik tuleb. Aga mis tasandil need lavastused noort kõnetavad? Mulle tundub, et rohkem võiks olla idee- ja mõttepõhiseid, uurimusepõhiseid lavastusi. See oleks ehk viljakam alguspunkt ja puudutaks isiklikumalt. Materjal peab huvitama esmalt truppi ja lavastajat. Kui püüda ikka ja alati noortele meeldida, läheb asi käest.

Mirko Rajas: „Minu meelest võiksid teatrid teha noortele vaatajatele, nii väikestele lastele kui ka teismelistele, rohkem lavastusi.“

Piia Ruber

Vaade sõltub ka sellest, kuidas noor defineerida. Kui näiteks viieteistkümneaastasel inimesel on kõrgendatud teatrihuvi, siis tegelikult saab ta minna ükskõik millisesse teatrisse ja ükskõik millist lavastust vaatama. Ta saab sellega üsna tõenäoliselt mingisuguse kontakti. Meie teatris olen iseseisvalt teatrisse tulnud noori vaatajaid märganud küll. Näiteks „Apelsinitüdruku“ (lavastaja Sander Pukk) ja „Miks me varastasime auto“ (lavastaja Mirko Rajas) etendustel, mille sihtrühm on pigem noor täiskasvanu. Minu meelest on praegu sellist huvi rohkem kui varem.

Aga nende noorte eest, kellel endal huvi pole, teeb otsuse enamasti kooli huvijuht, kirjandusõpetaja, klassijuhataja või lapsevanem. Ka siis võib saada teatrikogemuse, loodetavasti meeldiva.

Millest võib olla tingitud noorte iseseisva huvi tõus?

Mulle tundub, et need lavastused puudutavad praeguseid noori isiklikult. Tegelased laval käsitlevad samasuguseid teemasid, mis on neil hingel. Ja see ei tähenda ainult probleeme. Tekib huvi ja äratundmine. Mulle seostub üks tähtis sündmus lavastusega „Miks me varastasime auto“. Noor inimene kirjutas teatrisse ja tänas. Ta ütles, et keegi pole talle nii ammu öelnud, et ta on oluline. Lavastuses on monoloog, kus Taavi Tõnissoni tegelane räägib sellest, et elul on mõte ja sul on väärtus isegi siis, kui sa veel ei tea, mida sellega peale hakkad või kuidas tervikusse kuulud.

Kui noored ütlevad ise aitäh ja pöörduvad niimoodi … See läks väga korda. On päris hull olukord, kui noor peab kuulma alles teatrilavalt, et ta on tähtis. Aga see on ka märk, mis näitab, et selliseid lavastusi on vaja.

Kuidas leida noori puudutav materjal?

Sobiva materjali leidmiseks peab enamasti pingsalt silmad lahti hoidma, lugema, kuulama. Oleme aeg-ajalt teinud ka õpetajate ja noorte seas küsitlusi, milline materjal neid huvitab, aga ausalt öeldes ei ole sealt kuigi sageli tulnud pakkumisi, mis ka lavale jõuavad. Võib-olla on sellega nii, et kui küsid publikult, siis nende vastus ei ole see, mida nad päriselt tahaksid. Vaja on hoopis nende pakutud materjalidest ja teemadest edasi mõtelda ning omakorda pakkuda neil motiividel edasi mõtlemiseks võimalusi. Me ei saa lõpuni kellegi soove täita, aga noortega suhtlema peab. Eesti Noorsooteatril on õnneks noortestuudio ja meie töötajad õpetavad noori ka teistes kohtades.

Sa ise õpetad Vanalinna hariduskolleegiumis. Annab see avarama pilgu, mis noortele korda läheb?

Kui puutud noortega kokku igal nädalal või suisa iga päev, siis muidugi tajud paremini seda vaimset ruumi, milles nad toimetavad. Üldinimlikud teemad jäävad ajast aega samaks, aga vorm muutub. Teismelisele vaatajale on eelkõige vaja ausust ja siirust. „Miks me varastasime auto“ näitel: see on üsna otsekohene, tegelased laval ei ilusta sündmusi läbi elades midagi, kõnesse ei ole otsitud slängi, nende mõtted on kohati suisa naiivsed ja toored, aga noored saavad aru ja neile läheb korda.

Noori ei tohi kunagi alahinnata. Nad on hästi tundlikud, haprad, avara sisemaailmaga. Seda sõltumata sellest, kui palju nad oma päevast Instagramis või Tiktokis veedavad. Nad janunevad kontakti järele. Teatris on nad juba ainuüksi keskkonna tõttu sunnitud kontsentreeruma.

Muidugi sõltub seegi olukorrast. Näiteks ühiskülastus klassiga pole alati vabatahtlik ning on suur tõenäosus, et kümme noort sellest klassist ei taha üleüldse parajasti teatrisaalis olla, aga peavad. Teater kui kunstivorm ei peagi ju kõigile meeldima. Võib-olla neile kümnele ei meeldi teater, aga meeldib hoopis kujutav kunst, muusika või nad loevad palju ja pole veel teatrini jõudnud.

See, et igas kooliastmes on kombeks teatris käia, on sellegipoolest väga hea. Teater pole haridusasutus samas tähenduses, mis on kool, aga ta avardab vaimset ruumi. Lasteteatri puhul olen mõelnud, et muidugi on tähtis etenduse käigus lapse tähelepanu hoida. Nii on väiksemate laste puhul lavastustes kasutusel näiteks valguse- ja helirütmid. Aga olulisem on see, mis tema sisse sel hetkel istutatakse ja kuidas need teemad pärast edasi arenevad, milliseid maailmu need loovad. Asi on selles, mida ta inimesena kogeb. Mõnd ilusat siserännakut ei pruugi laps osata analüüsida, aga ta saab kogemuse, mis loodetavasti avardab tema hinge.

Õnneks on neid kunstnikke, lavastajaid, kellele on noorele vaatajale mõeldud teater esmane väljendusviis. Need inimesed tahavad töötada just nimelt lastele. Üldjuhul õpitakse seda maailma tundma siiski loomingulise tee ühe osana. Mul on Venemaal tuttav, Polina Stružkova, kes on Eesti Noorsooteatris toonud välja lavastuse „Päike, kuu ja tähed“ ning on ka Tallinna Vene teatris lavastanud. Ta õppis GITISes ja ta tegi teadliku valiku noore vaataja teatri kasuks. See on tema kutsumus ning minu meelest on see lahe ja võluv. Huvitav on temaga rääkida, sest ta oleks igati võimeline täiskasvanutele lavastama, lihtsalt see ongi tema maailm ja tema tee. Eestis on selliseid inimesi vähe.

Mulle tundub peamiselt rahvusvaheliste festivalide näitel, et võimalused, mida noortele lavastamine pakub, on ammendamatud. See on kandikul ette antud võimalus vormimängudeks, huvitavate teatrivahendite kombineerimiseks, kontsentreeritud lähenemiseks jne. Ent ometi on jäänud mulje, et Eestis suhtutakse noore vaataja teatrisse ikka veel kui täiskasvanutele tehtava lihtsamasse versiooni. Kas vaidled vastu?

Ma arvan, see pole tingitud arusaamast, et noore vaataja teater on kehvem või teisejärguline, vaid põhjus on kokkupuudete vähesus. Võin praegu kogemata kellelegi liiga teha, aga minu meelest pole meie teatrikoolides noore vaataja teatriga kuigi palju kokkupuudet. Mina olen õppinud Turu kunstiakadeemias ja seal olid need teemad juba õppes tugevalt sees. Tegime etüüde nii täiskasvanutele kui ka lastele. Tegelesime Pessoaga, aga ka mänguasjade animeerimisega. Kui kooli lõpetasin, oli mulle loomulik, et teen hooaja alguses lastelavastuse, siis aga tegelen näiteks Camus’ga. Sihtgrupi olen alati valinud vastavalt ideele, mitte vastupidi. Ühesõnaga, arvan, et asi ei ole huvipuuduses, vaid sellele lihtsalt ei mõelda kuigi palju.

Paljudele lastelavastuste tegijatele on nende enda lapsed katsepublik. Kas isaks saamine on sinu lavastajateed muutnud?

Minu huvi lastele teatritegemise vastu oli olemas enne seda, kui meie perre lapsed sündisid. Meile anti teatrikoolis see maailm loomulikult kaasa. Minu lapsed on mind pigem muutnud inimesena, mitte niivõrd lavastajana. Eeskätt annavad nad impulsi elutajusse ja see mõjutab kunstnikunatuuri laiemalt.

Käime lastega palju teatris, aga seejuures ei ole minu lapsed kuigi agarad analüüsijad. Professionaalselt ma neid ei pinni ka, ei taha traumat tekitada. Aga võib-olla on neil tulevikus huvitav mõtestada noorust ja kuidas teater on seda mõjutanud. Näiteks praegu kümneaastase Jasperi puhul näen, et teda huvitavad pigem täiskasvanutele mõeldud lavastused. Mingist vanusest hakkabki huvitama endast natuke vanemate inimeste maailm. Ainus lavastus, mida ta on tõeliselt fännanud, on „Vapruse värinad“ (lavastaja Kaili Viidas): ta on käinud seda vaatamas 11 korda.

Mingis vanuses võib teater olla üks lisavõimalus dialoogiks lapse ja vanema vahel. Kui ma ei oska lapsevanemana kodus mõnel teemal rääkida, on selleks siis maailma mõtestamine, ilu otsimine või filosoofilised küsimused, siis võivad lavastused anda teinekord vajaliku toe. Nii on kodus põhjust rääkida muustki kui olmelistest asjadest. Sama kehtib ka koolide puhul. Tean, et osa õpetajaid analüüsib lavastusi pärast lastega ja saame tagasisidet, et see on andnud võimaluse rääkida olulistel teemadel. See on midagi muud kui argivestlus, et kas kodutöö on tehtud või miks sa puudusid.

Kui palju mõeldakse noore vaataja teatrit tehes neile, kes lastega teatris kaasas käivad, see on täiskasvanutele?

Arvestatakse ikka ning kui lavastus on seatud õigetele alustele, leitud ka sobiv väljendusvorm, siis on seal alati midagi, mida on ka täiskasvanutel huvitav vaadata, kuulata ja mõtestada.

Milline on näitleja seisukohalt lastele mängimise eripära?

Laad, kuidas mängida, on teistsugune, aga põhiküsimus „miks“ on sama. Selge, et kasutatakse eri laadi mänguvahendeid, aga lähteülesanne ei tohiks erineda. Ideaalis peaks olema kunstnikul võimalus väljendada end ausalt, mitte kohustuslikus korras. Anne Türnpu tegi Eesti Noorsooteatris hiljuti lavastuse „Repan, sähh, põll“ Särgava ennemuistsete juttude põhjal. Ta lavastab nii täiskasvanutele kui ka lastele ning see, kuidas ta seda teeb, inspireerib alati. Tema looming on aus ja ta võtab näitlejad kaasa.

Laste puhul on oluline kontakti otsimine: neile ei saa midagi peale sundida, peab nendega koos looma hakkama. Erisugune lähenemine ei tähenda, et ekspressiivsuse aste peaks olema tingimata suurem. Suur vahe on selleski, kas mängida sama lavastust hommikul klassidele või õhtul oma vanemaga koos teatrisse tulnud noortele. Mängulaad tuleb tähelepanu juhtimiseks ümber häälestada.

Selgita palun nende publiku­rühmade vahet.

Klassides on ikkagi kambad, kus kehtivad kambareeglid. Igas klassis on dominant, kelle järgi reaktsioon kohaldatakse. Energiatase selle publiku püüdmiseks peab olema üldiselt kõrgem. Kui laps tuleb koos vanematega, siis häälestuvad nad pigem nende järgi, on rahulikumad. Lapsed on selles mõttes koolis ja kodus justkui erisugused inimesed. Ühtki lavastust ei saa mängida nii, et ei keskendu just sellele publikule, kes on parajasti saalis.

See on ka mulle endale huvitav kogemus olnud. Mängin Leino Rei lavastuses „Poiss ja liblik“. See on sõnadeta lavastus, mis ainult tegevuse peale üles ehitatud. Sihtrühm on lapsed kolmandast eluaastast. Näitlejaülesanne, mille olen endale seadnud, on see, et tahan saada publiku etendust vaatama sel moel, nagu näeksid nad seda maailma minu silmadega. Olen lavastaja loal leidnud võimalusi publikuga kontakti saada. Alateadvuses suhtlen ja räägin lastega, et nad oleksid minuga koos, ning seni on see õnnestunud. Lastelavastuste puhul juhtub küll sedagi, et laps on halvas tujus ega saagi reele. Sel juhul minnakse saalist välja.

Eesti Noorsooteatri kunstilise juhina olen tajunud, et nii nagu iga inimene on erisugune ja iga kirjanik on seda ka, nii on ka näitlejad erisugused. Igaühel ei ole seda soont, et lastele mängida, ja seda ei saa vägisi peale sundida. See on õpitav, aga lastele peab tahtma mängida.

Rahvusvahelistel noore vaataja teatrifestivalidel käies on mulle silma jäänud, et on lavastajaid ja truppe, kes mõtlevad erivajadustega lastele. Eestis on teater küll inimestele samm-sammult ligipääsetavam – ratastooliga saab teatrisse ning mõned etendused on kirjeldus- või viipekeeletõlkega –, aga spetsiaalselt erivajadustega lastele ja noortele tehtud lavastusi kohe ei meenugi. Kui palju te Eesti Noorsooteatris selles suunas mõtlete?

Mis seal salata, väga palju ei mõtle. Arvan, et me ei ole Eestis arenguga veel sealmaal. Aga mulle tundub, et need teemad tulevad üha enam päevakorda. Praegu on Eestis teatritöö kuidagi selline, et peaasi on saada lavastused tehtud. Pole lihtsalt piisavalt palju tegijaid, et järgmise sammuni jõuda. Ja et ise maailmas piisavalt ringi käia ja vaadata. Võimalusi oleks tänu kontaktivõrgustikule palju, aga tihti tuleb ette, et fookus tuleb pöörata sellele, mis siin ja praegu toimub. Tuleb mängida etendusi, tuua välja lavastusi … See olukord on natuke sarnane sellega, et Eesti teatrites ei peaks ka noortele teatri tegemine olema eraldi sündmus, vaid normaalsus.

Muide, lavastuse „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ (lavastaja Sander Pukk) peategelaseks on Aspergeri sündroomiga poiss. Sain näitlejana pärast täiesti võõrastelt inimestelt tagasisidet, et nad käisid lavastust vaatamas Aspergeri sündroomiga lapsega, kes elas kaasa ja sai aru. Ei saa muidugi üldistada, see sündroom hõlmab väga laia spektrit.

Pimedatele ja pimedatega on teinud teatrit näiteks Jaanika Juhanson, aga palju rohkem kohe ei meenugi. Meie teatris on võimalus üksjagu katsetada. Aga kus on inimesed, kes seda teeksid? Selliseid asju ei saa kohustuseks panna, ent oleksime palju tugevamad, kui meil oleks rohkem tegijaid, mõtestajaid ja arendajaid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht