Teater teatri vastu

Henrik Kalmeti naljadel on teraapiline mõju: Kinoteater aitas Toidupanka toidu hankimisel ja andis annetajatele vastu heatahtliku enesevaatluse vahendid.

MEELIS OIDSALU

Kinoteatri „Eriolukord ruudus“. Mängib Henrik Kalmet. Esietendus 18. IV veebis.

Heategevusetendust kritiseerida on rumal. Kui poetasin vahel enne kaubanduspinnad inimesist tühjendanud epideemiat kaupluses Toidupanga annetuste kärusse konserve või tatart, siis ma ju ei eeldanud, et sümpaatne vabatahtlik käru kõrval võiks vastutasuks koomuskit teha. Õigupoolest peaks selle arvustuse asemel olema Toidupanga, mitte Kinoteatri tegevust tutvustav tekst. Nii et soovitan ajaleht kohe käest panna, minna toidupank.ee kodulehele ja leida endale sobiv võimalus selle võrratu ettevõtmise toetamiseks ajaga, s.o alustada vabatahtliku toidupankuri karjääri, või rahaga.

Kinoteater leidis mooduse kehastuda virtuaalseks Toidupanga annetuskäruks ning seekord sai annetuskorvi juures boonusena ka korralikult pulli. Üheainsa laupäevaga saavutatud külastajate hulk (4444 pileti ostnut pluss nendega koos kodus ekraanide ees istunut, kokku umbes 6000 vaatajat) oli sama suur, kui Tallinna Linnateatri ühe lavastuse minimaalne vaatajaskond kolme hooaja peale. Ühe päevaga. Pole paha. Kinoteater pani selle ettevõtmisega proovile nii oma ühiskondliku närvi, tehnilise suutlikkuse kui ka brändi ning saadi oivaline tulemus. Kasuks tuli neile ka epideemia ajal teatriväljal valitsev piinlikuvõitu vaikus.

Julgustan teatreid edendama kriisi ajal vaimset heaolu. Pole väga midagi kuulda olnud meie armastatud näitlejatest, surnud näitlejad on praegu rohkem eetris (nt ERRi kultuuriportaali koroonateatri rubriigis) kui elavad, ja ma ei ole kindel, kas see tõik räägib rohkem surnutest või elavatest. Kriis on aus aeg: kõik on näha. Tallinna Linnateater oli üks esimesi epideemiaolukorraga kohanejaid: oma reaktsiooni koroonatsensuurile jagasid nad 19. märtsi Facebooki postituses, kus kutsuti saama osa teatri korraldatud happening’ist … kalmistul. Kui teatri enesekuvand soosib selliseid happening’e, siis miks mitte seda ka korralikumalt brändida? „Tallinna Linnateater – surnutelt surnutele,“ vaimutses üks koomik mu telefonis.

Eesti teatri kõige vintskemateks tegelasteks osutusid Piip ja Tuut, kes tegid oma telekanali ja annavad seal sama rõõmsalt etendusi edasi. Loomingulise platvormi e–lektron katse end virtuaalteatrifestivaliga kuidagi lansseerida (Kõheda Vastasmõju festival) oli ehk liiga esoteeriline ettevõtmine ning ma ei usu, et selle ürituse vaib oli kõige sobilikum moondunud argieluga kohanemiseks. Nukuteatri näitlejad annavad eetrisse sümpaatseid raamatusoovitusi (neid saab ju kogu aeg anda, miks oli vaja epideemiat oodata) ja mõnda esikaaneveterani ei võta ilmselt ka ebola.

Eero Epner ja kaaslased korraldasid armastatud näitlejate videoüleskutse püsida kodus. Nii mõnegi meelest on see läbikukkumine, sest paljudel (ja eriti vaesematel) inimestel pole suurt valikut ega ka võimalust tööd tegemata kodusel režiimil lihtsalt palka välja võtta. Selle klipi siiski veidi mölisev toon (see pole ilmselgelt taotluslik, kukkus lihtsalt nii välja) on paras moraalne reha. Miks selle kallal nii pikalt tänitada? Äkki seetõttu, et eestlased on teatrihull rahvas, teater eelisrahastatud kultuurivaldkond ning eestlastele oleks just teater hea rahustav meedium. Ka Kinoteatri lavastuse „Eriolukord ruudus“ muljeist kuulsin paljudelt, et Henrik Kalmeti naljad uue veidra (ja loodetavasti ajutise) reaalsusrežiimi pihta on karantiinidepressiooni talumisel abiks.

Ka püstijalakomödiandid on läbi kukkunud, kadunud nagu Kalmet Tallinna Linnateatrist. Ainult Mattias Naan ja Kristel Aaslaid viitsivad ühismeediasse lohutavalt naljakaid klippe pritsida ning hoogsalt jätkab ka lugejakiri.ee. Kui Kalmet poleks viitsinud ronida Kultuurikatla lavale head teraapilist koroonahuumorit tegema, siis oleks rindehumoristi Mari Möldre mantlipärijat pidanud Kolmanda maailmasõjani (ptüi-ptüi-ptüi) ootama.

Kinoteater valis riskantse tee: teatrilähedase videokoosoleku korraldamine eeldab teatri siin ja praegu atmosfääri nüansitundlikku tõlkimist. Siin ja praegu tunnet tekitati mitmel viisil: etendaja kuulis oma kõrvaklapist mõne etenduse juhi valitud online-vaataja mikrofoniheli, nii et kui koomik viskas nalja, siis oli nalja põrkamise helist kuulda, kas pall läks täiesti mööda, tabas lubavalt korviäärt või tegi puhta võrgusopsu.

Viiendal etendusel hakkas tagasiside toimima, sest üks paar elas eriti elavalt Kalmetile kaasa. Kui nad said teadlikuks, et nende reaktsioon jõuab etendajani, hakkasid nad Kalmeti naljade vahele kommentaare pillama. Kalmeti reaktsioon oli hea: täitsa ropp saavutus, et ta sai nii algelise meetodiga püstijalakomöödiale iseloomulikult episoodilise publikukaasamise ka veebikonverentsina käima. Ma ei jõudnud uurida, kas sellist püstijalakomöödiat viljeleb maailmas sama edukalt veel keegi, aga ainuüksi selle saavutusega läheb Kinoteatri lavastus eesti teatri ajalukku.

Siin ja praegu tunnet üritati tekitada ka saali sisse seatud „publikutribüüniga“, kuhu sätitud mõnekümne tahvel­arvuti ekraanil särasid vaatajate näod. Kalmet tegi seda tribüüni tutvustades nalja, et hakkab tulevikus Ipadide jalutajaks ja kosjasobitajaks (ta näitas kätega, kuidas paneb kaks Ipadi vastastikku, et neil olevad näod saaksid üksteist justkui suudelda).

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas kaasvaatajad (keda sai ekraani paremal äärel väiksemate videopiltide ribalt vaadata, justnagu ooperiteatris enne etendust vaadatakse vastasloožis istujaid) olid riietatud ning mismoodi nad seda ettevõtmist ise võtsid, kas etendusolukorrana või pigem teleotsesaatena.

Kultuuriajakirjanduse uuriva suuna esindajana kerisin professionaalsest huvist seda vaatajakaamerapiltide riba ja pidin tunnistama, et maika väel või hommikumantliga polnud keegi teatrisse tulnud. Üks minu etendusel osalenud paarike istus ekraani taga siiski päris üleslöödult: mehel oli seljas ülikond ja naisel kleit. Etendusejärgse suhtluse käigus selgus, et see paar polnud näinud vaeva ainult riietusega (vanglaks kujunenud kodusse taheti vähegi sündmuslikkust tuua), vaid tegi ka omalaadset vaatajateatrit. See paar oli lavastanud oma teatriõhtusse mitmeid sündmusi, mida praegu epideemiapiirangute tõttu endale lubada ei saa. Kodu oli kujundatud käepäraste vahenditega kohvikuks. Tund aega enne etenduse algust väljus paar pidulikult riietatuna päikeselisele kesklinna tänavale, tegi tiiru ümber kvartali ja naasis „kohvikusse“ (ruumitaju nihestati mh sellega, et „kohvikuks“ muudetud korterisse sisenedes pandi küll varna üleriided, aga kingad jäeti jalga).

Kuna avalikud kogunemised on keelatud, siis olid tänaval kohatud lau­päevasel jalutuskäigul inimesed vaadanud neid kaht pidulikult riietunut imelikult. Kõndijad olid aga tundnud end justkui normirikkujatena ja lootnud, et ükski politseinik neid ei märka ega uuri, millisele koosviibimisele suundutakse. Veerand tundi enne etendust väljuti „kohvikust“: jälle tiir ümber kvartali ja tagasi, seekord siis „teatrisse“. Seejärel naasti pärast järjekordset lühikest jalutuskäiku „kohvikusse“, kust lahkuti koju, seda pärast tekkinud arusaamatust ühe ettekandjaga.

Uurisin paari käest, kuidas nad võrdlevad tavalist teatriskäiku nüüd kogetuga, ja nad ütlesid, et vahet tegelikult pole, sest ruumireeglite ja vähese atribuutikaga (mängiti ka valguse ja helitaustaga) muudeti ruumi nii, et see mõjuski iga kord eri kohana. Pealegi oli seda moonutatud eri tegevuspaiku tähistava taustaheliga (Youtube’ist leiab neid igaks olukorraks).

Nii sellelt paarilt kui mõnelt teiseltki vaatajalt kostis ainsa kriitikanoodina, et pooletunnine etendus oleks võinud olla pikem, aga see pole ju tegelikult kriitika, vaid kompliment. Ja teiseks oleks sama hea öelda Toidupanga käru juures seisva vabatahtliku kohta, et too võiks olla pikem. Kalmet pilas soojalt kõiki viirusest tulenevaid tegelikkusemoondusi: juttu tuli intiimsustaju ja -kommete muutumisest (suudluse asendumine lehvitamisega), kooli- ja kontorikombestiku lagunemisest koduse kaugtöö tingimustes, tavapärase nädalarütmi segipaiskumisest (reede õhtu, puhkus ja koolivaheaeg kaotavad kodukarantiinis tähenduse), kriisiaegsest ühiskondlikust tunnelnägemisest jpm.

Kalmeti naljadel on teraapiline mõju: Kinoteater aitas Toidupanka toidu hankimisel ja andis annetajatele vastu heatahtliku enesevaatluse vahendid (selleks nali ju oma parimal kujul mõeldud on). Kui veidigi naerda oma kimbatuse üle, võib see vaimset heaolu vägagi toetada. Aitäh Kinoteatrile! Südamest.