Teater vajab ellujäämiseks värsket dramaturgiat

Eva-Liisa Linder

Jane Rasch: kui teater ei puutu kokku heade tekstide ja nende autoritega, siis kaob ta mõne aja pärast.        10. – 14. VIII toimus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias draamakirjutuskursus „Ideedest näidendi stsenaariumini”, mille õppejõud oli taani teatriteadlane, dramaturg ja kriitik Jane Rasch (MA teatriteaduses ja dramaturgias). Raschi erihuvi on teatritekstide loomine, improvisatsioonitehnikad ja teatriontoloogia. Ta on Taani teatriliidu algatatud Näitekirjanike Kasvulava (Dramatiker Væksthus) sisuline juht ja arendaja ning töötab ka õppejõuna nii Taani, Norra kui Rootsi kõrgkoolides. Eestis viibis ta teist korda, esimesel korral juhendas ta samalaadset seminari ASSITEJ Eesti Keskuse kutsel täpselt kümme aastat tagasi Võrumaal Järvekülas.       

Kümme aastat tagasi olite esimest korda Eestis. Kuidas võrdlete oma kaht kursust?

Jane Rasch: Praegu püüan juurutada teatrikeskset mõtteviisi, et ühineks näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku lähenemine. Püüan seda anda edasi oma harjutuste kaudu. Vahepealse kümne aasta jooksul olen avastanud, et paljud andekad inimesed, kellest võiksid saada näitekirjanikud, ei mõtle füüsiliselt. Seepärast nuputangi, kuidas panna neid füüsilisemalt kirjutama, et autor tajuks loo olukorda ja tegelaste omavahelist käitumist, inimsuhteid. Et ta oleks võimeline tajuma lõhnu, helisid, materjale, tegelaste riietust. Et ta näeks situatsiooni võimalikult täpselt. Kui kirjutad romaani või novelli, siis oled  ise n-ö keskkond – ei näitlejat, lavastajat, valgustust ega lavakujundust, mis häiriks su teksti. Võid ise öelda: see lõik on liiga pikk, sest see tekst on ja jääb põhimõtteliselt sinu omaks, lugeja ei muuda su teksti. Kuid kirjaliku teksti ja teatri vaheline tühimik on mu meelest liiga suur. See on üks seisukoht ja erinevus eelmise ja praeguse kursuse vahel.

Praegu pean väga oluliseks, et kirjutajal oleks näitekirjaniku mõtteviis, ei piisa ainult tekstiloomise oskusest.  Rõhutan ka, et teksti kirjutamine ei ole lineaarne protsess. Alati peab olema võimalus tagasi minna ja muutusi teha. Ja veel. Üritan julgustada kasutama erinevaid näidendi kavandeid (drama design). Kui sul on lugu … Ütleme, et see räägib ühest poisist, tema emast ja isast, kes ootamatult lahutavad. See on poisile šokk. Vanematel on ühine hooldusõigus, poiss veedab ühe nädala ema, teise isa juures. Poisile ei meeldi selline solgutamine,  aga ta püüab sellega leppida. Kuni ühel päeval leiab ta isa juurest eest võõra naise koos kahe lapsega. Ta peab õppima elama koos selle tõsiasjaga. Ta käitub ebaviisakalt ja destruktiivselt. Kõik muutub tema silmis veel halvemaks, kui ta saab teada, et võõrasema ootab tema isa last. Seni oli ta püüdnud oma vanemaid kokku tagasi meelitada. Kuid nüüd peab ta mõistma, et olgu, mul ongi kaks perekonda, õed, vennad ja nüüd ka see uus titt. Klassikaline lugu. Kui  paneksime niisuguse loo lavale, oleks see suhteliselt etteaimatav. Ma töötan peamiselt laste ja noortega, kes on vägagi kogenud dramaturgid. Kui näitaksime neile sellist lugu, ütleks mõni poiss juba 20 minuti pärast: „Ma tean, kuidas see lõpeb!”. Mida sa siis teed? Lahendus, et peategelane lepib olukorraga, tundub liiga lihtne. Saalis istub palju lapsi, kelle vanemad on lahku läinud … mistap peakski loo muutma teatripärasemaks, oleme ju teadlikud, et see on näidend, mäng, ja meil on kõik vahendid selle loo lõhkumiseks. Näiteks võib peategelane pikkida vahele oma pihtimuslikke mõtteid, ta võib kaasata ka vaatajaid; võime põimida sisse ema, isa või vastsündinud venna loo. Näitlejad võivad mängida nii rollis kui ka vaadata oma tegelaskuju kõrvalt. Põhimõtteliselt on see sama lugu, kuid me teeme selle palju mängulisemaks, ambivalentsemaks, teatraalsemaks. Nagu lõhutud peegel, korjad killud üles ja laod  neist oma kujundi.     

Kas seda võib nimetada teie oma meetodiks?

Jah, nii võib öelda küll. Nimetan seda ideekavandi teatripäraseks arendamiseks (concept theatrical practice).     

Kuid tehnikad? Kas peale romaanikirjutamise tehnikate olete ammutanud teoreetilist ainest teistest allikatest? 

Saan ainest esiteks oma õpilastelt. Näiteks kaamerakirjutamise tehnika1 leiutasin ühe kindla õpilase jaoks. Siis taipasin, et see võib töötada ka teiste peal ja lisasin selle oma meetodisse. See on üks viis, kuidas tehnikad sünnivad. Teine allikas on näidendite lugemine. Minu kui õpetaja eesmärk on parimat esile tuua, avada. Kui keegi kirjutab liiga kiiresti või tal on raskusi tegelaskujudega, siis püüan välja mõelda ülesandeid, et aidata nii seda õpilast kui kõiki teisi. Mind inspireerivad õpilased alati – nemad kui inimesed, nende kirjutamisprotsess ja näidendite käsikirjad. Saan kursustelt alati palju intuitiivset tagasisidet. Õpetlik on ka teksti ja näitlejate kohtumine. Need on mu põhiallikad. Ma ei võta ühtegi tööd vastu, kui ei taju selles õppimise võimalust. Vastasel juhul võiksin kirjutada raamatu või salvestada loengu elektronkandjale ja seda levitada. Tahan õppida kogemusest.  Lisaks raamatute lugemine, eri aladelt: dramaturgia, psühholoogia, sotsioloogia, filosoofia, laste ja noorte teemad … Siis mõtlen alati: sellest saaks hea sisendi2 või sellel teemal saaks teha kursuse.       

Oma põhitööd teete Taani lasteteatrite ühenduse juurde kuuluvas Näitekirjanike Kasvulavas (Dramatiker Væksthus). Mis projekt see on?

See on loodud arendamaks Taani laste ja täiskasvanute teatrit. 1970. aastatel alguse saanud väiketeatrite3 areng. Seis on olnud ajuti väga  hea ja me tahame seda selles seisus hoida. Kümme aastat tagasi oldi mures, kuidas õpetada uusi kirjutajaid, siis see projekt loodigi. Kui väiketeater tahab midagi lavastada, siis on neil selleks vähe raha ja nad peavad kõike ise tegema – ideedest ja lavastajate otsimisest kuni reklaamimiseni. See nõuab palju energiat. Kui oled vaid mõned aastad teatriga tegelenud, on suur oht, et jõud saab peagi otsa. Minu retsept on: viigem teater kokku uute näitekirjanikega,  sest nad oskavad valida tekste ja nendega töötada. Teater ei saa siiski teha seda tööd verinoorte, tulevikus võib-olla näitekirjanikeks saavate inimestega – see oleks liiga riskantne, esitaks liiga suuri nõudmisi. Sellepärast teeme meie selle töö ära arengukursustel, Kasvulavas. Kasvulava puhul on huvitav see, et seda finantseerib küll riik teatrinõukogu kaudu, kuid raha tuleb teatritele, teatriliidule. Seega võib öelda, et teatrivaldkond ise toidab meid!     

Kui kaua Kasvulava on töötanud?

Alates 1997. aastast. Korraga töötab ühel kursusel keskmiselt viis kuni kaheksa inimest. Osalejad käivad tihtipeale koolis oma töö kõrvalt. Aga nad kinnitavad, et suudavad protsessiga kaasa tulla. Kohtume enamasti kord kuus. Ühe  kuu oleme Odsherredi teatrikoolis ja elame ja ööbime sealse teatri ruumides. Täiskasvanutele, kellel on töökohustused ja pere, on see fantastiline võimalus – olla korraks eemal. Kopenhaagenis peatume jälle teatriliidus ja töötame nagu siin Viljandis, umbes seitse tundi, siis on ettevalmistuste aeg ja järgmisel hommikul kohtume jälle.     

Kuidas koolitatakse näitekirjanikke ja dramaturge Taanis? Kuidas hindate taset?

Näitekirjanikke koolitatakse näiteks Århusi teatri juures, dramaturge õpetatakse aga peamiselt ülikoolide juures. Koht, kus hakati dramaturgide arendamisega kõige varem tegelema,  on ka Århusis, Århusi ülikool. Ma ise olen õppinud Kopenhaageni ülikoolis. Århusis eksperimenteeritakse palju ja nende töö kannab head vilja. Kuid minu meelest on üldine probleem see, et enamik dramaturge on õpetatud hindama, katsetama ja analüüsima lõpetatud tekste. Mina vajan aga dramaturge, kes on võimelised nägema idu, võimalust, väljapääsu, kes mõistavad loomise protsessi. Meie õpilased saavad endale dramaturgi-mentori,  kellega nad kohtuvad iga oma ideekavandi arendamiseks ja kes näevad, kui kirjutajal on omapärane fantaasia, nii et ta suudab siduda loomulikke asju üleloomulikega; see on eriline anne, mida saab edasi arendada. Veelgi tähtsam on näha tööd selle arengus, austada seda ja mitte liialt kontrolli all hoida. Küsimus on, kuidas õpetada dramaturge, kellest saaks protsessi hõlbustavad dramaturgid.   

Kas Kasvulava teeb koostööd teatritega?

Me areneme selles suunas, hakkame tegema üha rohkem koostööd teatritega, haarama neid protsessi. Järgmisel nädalal alustamegi tööd uue rühmaga, töötame paar kuud ja seejärel on iga õpilane seotud mingi teatriga. Seekordne kursus on katseprojekti moodi. Teater pakub  välja mingi idee ja meie mängime, et teater on tõega asja juures ja palunud sel dramaturgil oma lavastuse juures töötada. See on mäng, simulatsioon. Meie õpilased teevad päris dramaturgide asemel, kes tavaliselt on kogenud näitekirjanikud, koostööd teatriga, nagu see oleks päris koostöö. Me loodame, et pärast seda nad jäävadki koos töötama. Usun, et teatriinimesed ihaldavad samuti midagi uut, tundmatut, põnevat. Nad peavad saama kontakti kirjutajaga,  neil peab tekkima omavaheline side. 

Ütlete, et ei oota täiuslikku lavastust, sest ainus täiuslik asi on surm. Täiuslik ei ole siis  positiivne omadus ega lahendus?

Just. Teater on väga elav. Alati muutuv. Ma tahan vaatajana istuda toolis ja tunda, et olen väike Jane või tundeline või ärritunud Jane jne. Põhiolemuselt on teater lapselik suhtlusviis, seda parimas tähenduses. Sest lapsed esitavad küsimusi. Teatris ei ole ühtegi teemat, mis oleks liiga tähtsusetu. Teater on ka filosoofiline lähenemine. Tegevusel on väline, kuid alati ka sisemine kiht ja  mõlemat peab uurima. Oma kursustel püüan innustada kirjutaid hindama nende oma mõtteviisi ja seisukohti. Kui ma olin noor, ei olnud mingi probleem elada ilma rahata. Mitte kellelgi minu sõpradest ei olnud raha. Me istusime üksteise pool, jõime teed või õlut … Kuid praeguses ühiskonnas see on probleem. Samuti nagu on probleem, kui su kehakuju ei vasta ideaalile. Valitseb äärmuslik individualism. Sel on oma hind. See võiks olla mõne seminari teema. 

Kord mõtlesin välja harjutuse: tegelased on üks perekond, kes elavad tavapärast elu, lõunasöök, kooliminek jne. Kuid nad tohivad suhelda ainult mobiiltelefoniga. Nad ei saa suhelda näost näkku. Mis siis saaks? Millise lavastuse sellest saaks?       

Töötate Taanis, Rootsis, Norras. Milline tundub näitekirjanduse, teatri olukord Skandinaavias?

Norras on olukord jõuliselt paranemas, mis võib johtuda sellest, et paljud teatriinimesed on õppinud ja saanud kogemuse mujal maailmas ja tulevad siis koju tagasi. Nad moodustavad erineva hariduse, mitmekülgse ideepagasiga  ja isegi erinevast rahvusest gruppe. Rootsi on olnud ees nii Taanist kui Norrast. Neil kerkisid esimesena esile suurkujud nagu Suzanne Osten ja teised. Neil on mõned väga head trupid ja teatrid. Kuid alati on vaja uut verd. Praegu on olukord selline, et paljud soovivad oma truppe luua, kuid hetkel on see Skandinaavia maadel keeruline. Norras mitte niivõrd, aga Taanis ja Rootsis raskem. Toetussüsteem on ka muutunud. Varem  anti suurem osa rahast lavastusele, aga toetati ka teatrit, nüüd jätkub raha ainult kunsti loomiseks. Kui lavastus ei müü hästi, siis järgmine kord raha taotledes saadakse veidi vähem, sest on teada, et lavastus ei läinud kaubaks. Ja kui lavastus siis aia taha läheb, tuleb mõelda, kas mitte hoopis laiali minna.       

Kuidas tunduvad eesti kursuslased?

Tunnen taas, et puhta lehena tulemine on väga hea alustala. Siinsetel kursuslastel on väga head mõtted, ka väga moodne, nüüdisaegne lähenemine dramaturgiale. Nende kirjatööd  ja suhtumine on väga individuaalsed. Ausalt öeldes mõnevõrra paremad, kui olin arvanud nende vaikiva oleku tõttu loengul. Nad on väga korralikud, töötavad kõvasti. Seega on nad mõnes mõttes täiuslikud tudengid. See on luksus. Kuid minu probleem on selles, et ma ei taha täiuslikke tudengeid. Kõige tähtsam on see, millised tekstid neil valmivad, kuidas nad kasutavad seda kogemust nüüd ja edaspidi. Tähtis on ka see, et nad omavahel tuttavaks saavad  ja suhtlusvõrgustiku loovad.     

Kas kümne aasta tagune kogemus Järveküla seminaril oli samasugune?

Ei, siis oli teistmoodi, sest toona elasime koos. Ja rääkisime palju. Kõik oli palju kergem ja mõnes mõttes ka intensiivsem. Kooselamise mudelit  võiksin ka üldiselt soovitada, tekib ühine rutiin, ei mingeid muid kohustusi. Arutatakse kõike, küsitakse üksteiselt nõu.     

Mida tahate öelda teatritele? 

Kui ma ülikoolis õppisin, siis ütles üks meie professor: ajalooline kogemus näitab, et kui teater ei puutu kokku heade tekstide ja nende autoritega, siis mõne aja pärast ta kaob. Tema on mind palju mõjutanud. Kui alustasime 1970ndatel, oli vähe uusi teatritekste. Lastele ja noortele pidime neid täiesti ise looma. Ja seda me tegimegi. Paljud tekstid ja lavastused olid tegelikult väga naiivsed. Kuid see oli midagi uut. Tol ajal olime me vihased noored naised  ja mehed ning sellest piisas. Kuid mõne aja pärast sellest vihast enam ei piisa. Inglismaal oli see periood 1950ndatel – vihased noored mehed jne. See viha lõi suurepäraseid näidendeid. Näitekirjanikuga töötamine on raske, ma olen nõus. See nõuab pingutust, kuid on seda vaeva väärt. Teatri ellujäämise ja arengu nimel.

Vahendanud Eva-Liisa Linder       

1 Näidendi ideekavandi läbitöötamine justkui kaamerasilma läbi, vaadates ja kirjeldades ainult nähtavat tegevust ja lülitades välja kaasuvad helid, nt sõnad.

2 Sisend (input) on Jane Raschi meetodis idee, probleem, kujund või pilt, millest lähtudes kirjutaja hakkab teatriteksti arendama.

3 1970. aastatel algas sotsiaaldemokraatide võimuletulekuga Skandinaavia maadel eesotsas Rootsiga teatriuuendus: teater pööras oma näo publiku poole, demokratiseerus, tuli inimeste juurde, tekkis ridamisi väikesi teatreid ja truppe, kes mängisid  erinevates kohtades ja pindadel. Sellest on Taanis välja kujunenud tugev professionaalsete väiketeatrite süsteem, suur osa mängib lastele ja noortele, neil on oma keskorganisatsioonid ja toetavad institutsioonid nagu riik, kohalik omavalitsus, ülevaatefestivalid jne, mis kannavad omakorda hoolt teatri sisulise arengu eest. Jane Rasch on teatrisse tulnud selle liikumise turjal. Ka meil on näha tendentsi väikevormide ja projektiteatri poole, koos sellega kerkib kohe üles dramaturgia probleem. – Katrin Nielsen.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht