Teatraal

Ott Karulin

Mida viimati lavastasid, müügijuht?  

Dramaturg: Leidsin ühe väga hea sloveenia näidendi, päris naljakas.

Müügijuht: Jajah, lugesin seda, väga lahe, aga meil oleks ka üht korralikku komöödiat vaja.

Dramaturg: See ju ongi komöödia?

Müügijuht: No tegelikult see ikka ei ole komöödia. Mitte selles mõttes.

Dramaturg: Mis mõttes? Et pole Cooney?

Müügijuht: Ei, miks siis kohe Cooney, on teisigi.

Peanäitejuht: Selge, dramaturg otsib ja loeb veel komöödiaid. Mida veel?

Müügijuht: Uut lastelavastust oleks ka vaja. (Paus.) Millal Eestis viimati Karlssoni tehti?

See imaginaarne vestlus võiks vähem utreeritud kujul toimuda ükskõik millise Eesti repertuaariteatri loomenõukogus. Alati ei pruugigi need olla dramaturg ja müügijuht, kes neid sõnu vahetavad. Tegelikult polegi oluline, kes neid sõnu lausuvad, sest kuuldavaks tuleb kaks käsku, sina pead lavastama komöödiat ja lastelavastust, teha niikuinii. Aga kõik see pole midagi uut, see on igapäev.

Ei hakka siinkohal vaidlema, kas komöödia on teater, küll aga on mul tekkinud mulje, et teinekord võtavad teatrid neid kaht kohustuslikku elementi liiga suure trotsiga, justkui poleks ühtki kunstilisi väljakutseid esitavat komöödiat/lastenäidendit kunagi kirjutatudki. Tunnistan ausalt, et klassikaline situatsioonikomöödia ei suuda tavaliselt mindki naerma ajada, kuid samas olen viimasel ajal üha enam tundnud, et tahaks teatrisaalis istudes ühe korraliku kõhutäie naerda. Seetõttu kipun ka arvama, et head komöödiat on vaat et kõige raskem lavastada (kui mult küsida, milline on olnud parim nähtud komöödia, siis esimesena tuleb pähe Jevgeni Griškovetsi “Kuidas ma koera ära sõin”). Sama käib ka lastelavastuste kohta. Minu eredaim ja esimene teatrielamus oli tõenäoliselt “Sinilind”, mille Aare Laanemets 1986. aastal Endla näitlejate ja oma Kool-Teatri õpilastega lavastas (selles mõttes pole ka vist alust imestada, et sama mehe “Pipi Pikksukk” on Rakvere teatris juba ligi 170 mängukorda saanud).

Mis need põhjused ka poleks, aga tavaliselt minnakse seda teed, et jäetakse komöödiad/lastelavastused omamoodi müügiosakondade lavastada. Nii saab teatrisündmusest turundusettevõte. Parimad turundajad on meil muidugi Vanemuine ja Nukuteater, kusjuures hinnang “parim” on siinkohal täiesti positiivne, sest turundamise aspektist ongi töö eeskujulikult tehtud. Küsimus on lihtsalt selles, kui palju on eurolaululavale roninud kirjandustegelastel ja tuulest sasitud juustega suurtel plakatitel poseerivatel kenadel keredel pistmist teatrikunstiga? Tihtilugu jääbki mulje, et müügiosakonnad on uuslavastusse oma tööd ja ideid panustanud märksa enam kui kunstiline pool. Nii tabasid “Beautiful Bodies” kampaaniafotod “otse naisteajakirja kaanelt” täpselt kümnesse ja saalid on välja müüdud, kuigi püünel on lavastaja poolt abita jäetud näitlejad, kes etenduste edenedes ise lavastust kokku püüavad panna. “Romeo ja Julia” laulu napp Eurovisioonile mittepääsemine vääriks aga lausa turundusauhinda.

Muidugi on omaette teema, kuidas aktiivne turundamine võib lavastusele karuteene osutada, matta kunstilised ambitsioonid ja saavutused ning tekitada vaatajas kommertsliku eelhoiaku (eriti on seda näha nn suurte muusikalide puhul, kust keegi ei otsigi enam kunsti, kuigi nii üksühene asi ka pole). Aga ehk peaks enne küsima, kas lavastajad ikka panustavad neisse neetud lavastustesse sama suure kirega kui näiteks teatri müügiosakond?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht