Teatriime Iisraelist

Pole vaja sorida oma armastatute minevikus, pole vaja neile toimunut ette heita, sest tihti pole nad olnud oma valikutes vabad.

JAAK ALLIK

Tel Avivi Gesheri teatri „Ära vaata tagasi“, autor Jean Anouilh, lavastaja Rimas Tuminas, dramaturgid Roi Khen ja Katja Sosnovskaja, helilooja Faustas Latėnas, valguskujundaja Gleb Filštinski. Mängivad Anatoli Belõi, Lena Freifeld, Nikita Naidenov, Nikita Goldman-Koch, Mihhail Umanets jt. Esietendus 14. XII 2022 Gesheri teatris, Tallinna külalisetendused 3. ja 4. VI Vene teatris.

Eesti venekeelne teatripublik on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas sattunud sellisesse olukorda, et omakeelset välismaist teatrit saab näha harva (muide, see on toonud kaasa Tallinna Vene teatri külastatavuse tõusu). Seda rõõmustavam oli, et juuni algul sai Tallinnas näha kaheldamatult maailma tipptasemel venekeelset teatrikunsti (on äärmiselt kahju, et meie teatriprofessionaale oli saalis nii vähe).

Tel Avivi Gesheri teatri asutas koos oma õpilastega 1991. aastal Iisraeli siirdunud ja möödunud aastal surnud vene lavastaja Jevgeni Arje. Kaua aega oli teatri muusikajuhiks Tallinna konservatooriumi lõpetanud tartlane Avi Benjamin (Nedzvetski). Teatri peakunstnik Mihhail Kramenko tegi aga Vene teatri selle suve vabaõhulavastuse „Mavka“. Kui käisin Gesheri teatris 2007. aastal, mängis trupp nii ivriidi kui ka vene keeles. Gesheri teatri oleviku kohta saab teavet Maris Johannese intervjuust teatri direktori Jelena Kreindlinaga.*

Gesheri trupil on olnud õnn viimase aasta jooksul kahel korral kohtuda nüüdisaegse teatriilma tippu kuuluva leedu lavastaja Rimas Tuminasega, kellelt võeti möödunud aasta märtsis käest teater nii Moskvas (Vahtangovi-nimeline teater) kui ka Vilniuses (Väike teater). Selle koostöö esimest vilja, lavastust „Ära vaata tagasi“, oligi nüüd Tallinnas võimalik näha. See põhineb Jean Anouilh’ vähe tuntud näidendil „Eurydike“ (1941), mida eesti keelde pole tõlgitud ning minu teada ka Venemaal seni mängitud. 2012. aastal valmis selle näidendi ainetel kuulsa prantsuse režissööri Alain Resnais’ mängufilm „Te pole veel midagi näinud“ („Vous n’avez encore rien vu“).

Anouilh’ ligi 40 näidendist on paljud mõistujutud, põhinedes müütiliste või ajalooliste kangelaste tegudel. Nii ka „Eurydike“, mille tegevuse on autor Antiik-Kreekast kandnud 1930. aastate Prantsusmaa provintsilinna raudteejaama, kus rändtrupp ootab pääsu Avignoni siirduvale rongile, kuid rongid sõidavad seal peatumata mööda.

Noor näitlejanna Eurydike kohtub jaamarestorani viiuldaja Orpheusega, noored armuvad ja otsustavad põgeneda põrgust – teatrimaailmast, mis on teinud Eurydikest teeskleva marioneti. Orpheus oskab lugeda neiu silmist, millal too kõneleb tõtt ja millal mitte. Paraku tunneb ta liigset huvi tütarlapse varasema elukäigu vastu ja tabab Eurydike valetamiselt. Sellele järgneb Anouilh’ näidendis terve sündmuste rida, mille käigus Eurydike hukkub koguni kahel korral. Ja lõpuks tapab ennast ka Orpheus, sest tõeliselt truu ja usaldusväärne saab armastajate suhe olla vaid surmas.

Tuminas, kes võttis kuuldavasti üle juba proovisaalis olnud töö, on näidendit üksjagu lühendanud, tegelaskujusid ühendanud ning tõstnud üheks peaosaliseks Orpheuse kerjusmuusikust isa, keda mängib hiljutine Moskva Kunstiteatri staar Anatoli Belõi. Lavastuses keskendutakse paatoslikest klišeedest kubiseva teatrimaailma vastandamisele sügavate tunnetega, mille kandjaks ongi nooruke Orpheus (Nikita Naidenov). Tähelepanuväärse arengu nende kahe maailma vahel teeb etenduse jooksul oma mängulaadis läbi Eurydike (Lena Freifeld).

Kui võtta kokku lavastuse idee, siis väljendub see ühemõtteliselt loo pealkirjas – „Ära vaata tagasi“. Pole vaja sorida oma armastatute minevikus, pole vaja neile toimunut ette heita, sest tihti pole nad olnud oma valikutes vabad. Kuigi isiklikus plaanis on see kindlasti õige, kerkib küsimus, kuhu paigutub see praegu maailmas toimuva ning konkreetselt ka Tuminasele tehtud ülekohtu taustal? Ent seejuures on mõistetav, et ehk saabki kunstnik olla viljakas, kui suudab tõusta süüdistamisest ja kättemaksust kõrgemale. Ajalugu on tõestanud ja näitab ka praegu Eestis, et oma eelkäijate pattudes sorimine on just kolmandajärgulistele tegelastele enda esile­upitamise vahend. Tegeliku hinnangu paneb paika saatus ja ajalugu, kaaludes lõpuks igaühte õiglaselt.

Imepäraseks ei tee lavastust aga mitte selle idee või faabula, vaid lavastaja leitud vorm ja kujundikeel. Laval rullus lahti commedia dell’arte sugemetega tragifarss ja oli tunne, nagu oleks väga andekat näitlejakooslust puudutanud geeniuse võluvits. Kellel on olnud õnne näha Tallinnas „Kuldse maski“ festivalidel Tuminase lavastatud „Onu Vanjat“, „Maskeraadi“ ja „Jevgeni Oneginit“, tundsid selle käekirja kindlasti ära. Tema kujundid on haprad, kuid neid hoiab koos mõte ja täpne ansamblimäng.

Gesheri trupp, kuhu oli selleks lavastuseks Venemaalt lisandunud neli näitlejat (kaks neist Dmitri Krõmovi kooliga), on võrdselt võimekas nii sõnas, laulus kui ka liikumises. Tuminas on temale iseloomuliku fantaasiaga sulatanud kogu loo värvikaks ja tempokaks vaatemänguks, kus sisu ja tundeid ei tooda ohvriks välisele efektile. Erilise lisanduse annab lavastusele Faustas Latėnase muusikale rajatud kujundus, mis algab Orpheuse õrna viiulisoologa. Sellesse on põimitud fragmente maailma ooperi­literatuurist kuni Charles Aznavouri lauluni „La Bohème“. Lavastus ongi pühendatud sellele 2020. aastal surnud leedu heliloojale ja kultuuripoliitikule, paljude Tuminase, aga ka Gesheri teatri lavastuste kujundajale. Nagu tavaliselt, nii on ka seekord rüütanud Tuminase lavastuse oma nõiduslikku valgusse Gleb Filštinski.

Kahjuks ei jõudnud Eestisse Tuminase viimane Moskva-lavastus „Sõda ja rahu“, mille menu on nii vaieldamatu, et Kuldse Maski auhinna žürii söandas anda lavastuse „loomingulisele grupile“ eripreemia, mainimata kavalehel mustaks värvitud Tuminase nime. Võimude tahtel „rändavaks leedulaseks“ saanud Tuminase teekond jätkub Kreekas, Gruusias ja ehk siiski ka Leedus. Miks küll on Eesti teatrid nii arad või tahtetud siia maailmanimesid meelitama?

* Maris Johannes, Eleegia rongijaamas, kus rongid ei peatu. – Sirp 2. VI 2023.