Teatrite loominguliste juhtide teadaanded

 

Tihe suveteatrihooaeg on läbi, algamas on uus siseteatrihooaeg. Kaugel pole ka eesti teatri aasta. Sirp tundis huvi, mida tõstaksid meie teatrite loomingulised juhid oma tegemistes esile eelseisval hooajal ja mis mõtteid nad mõlgutavad? Peeter Tammearu, Ugala

Mida esile tõsta, kui hooaeg on esiotsa olemas vaid plaanides, paberitel, tekstiraamatutes, mõtetes? Ei kehti siin see tibude sügisese lugemise vanasõna, alles kevadeks saab selgeks, mis ja kes sündmuse tekitas ja kas ime sündis. Eesti kutseline teater saab saja-aastaseks. Ugalal saab 1. veebruaril 80 aastat kutselisena tegutsemist. Mida see number näitab? Kogemust kindlasti. Kogemust, ent mitte roosat ja rahulolevat, pigem rahutut ja väljakutsealdist. Kui Ugala repertuaariplaan läinud nädalal meediasse jõudis, tegid paljud suured silmad – Leila Säälik hakkab lavastama? Loomulikult. Kogemus ja väljakutse said kokku. Leila, kes on enam kui nelja aastakümne jooksul mänginud oi-kui-palju rolle ja näinud igasuguseid lavastajaid, tunginud alati rolli ja loo sügavaima niidistikuni ja osanud esitada ebamugavaidki küsimusi, julgeb väljakutseid vastu võtta. Võib-olla on paljudele üllatuseks, et see polegi tegelikult tema lavastajadebüüt, on neljas lavastus juba. Tõsi, üle pika aja. Enn Vetemaa “Pühas Susannas”, mille Leila ette võtab, võiks ta muidugi ise peategelast mängida, ent mängitab selle asemel hoopis hääd sõpra ja kolleegi Luule Komissarovit. Arvata võib, et neil saab lõbus ja põnev olema. Nagu meil pärast saaliski, usun.

 

Andres Dvinjaninov, Eesti Nukuteater

Eelseisev hooaeg on Eesti Nukuteatris huvipakkuv, kuna: Finn Poulseni lavastus “Troll-poiss” jõuab Rocca al Mare muuseumis publikuni; Vahur Keller toob lavale nukuooperi, Mozarti “Võluflöödi”; Leino Rei jätkab H. Chr. Anderseni muinasjutuaastat looga “Vari”, mis seekord on suunatud pigem suuremale vaatajale; nukuteater osaleb Euroopa teatrite ühisprojektis; lavale jõuavad U. Lennuki ja A. Noormetsa uudsed tekstid, mida lavastavad Ain Prosa ja Leino Rei; Vahur Keller ja Kaspar Jancis tõlgendavad “Kilplasi”; oktoobris toimub Euroopa nukukunstikorüfee Neville Tranteri workshop; katusega kaetud suveõues etendub suvine noortemuusikal koostöös ansambel Terminaatoriga; maikuus tuleb eesti dramaturgia nädal.

 

Tiit Palu, Endla

Ennustusi teha on raske, teeme igapäevast tööd. Pärnu näitetrupp on nii kokku kuivanud, et saab edaspidi ainult suureneda. Meil on kuus vaba näitlejakohta, mida tahaksin täita korraga: vaatan teatrikoolide poole. Tegin algavaks hooajaks pakkumise teha Pärnus diplomilavastus nii Toompea kui Viljandi koolile, kumbki ei võtnud vedu. See on praeguses ajas hämmastav. Proove teeb Ingo Normet Iiri klassiku Synge’i näidendiga “Martini ja Mary lugu”. See on Normeti kohtumine Pärnu teatri, näitlejate ja publikuga üle poolteise kümnendi. Sellelt lavastuselt, mille kunstnik on Aime Unt ja kus peaosades Lii Tedre ja Jüri Vlassov, ootan kõrget kvaliteeti. Valmistume 2006. aastaks, et esietendada ainult Eesti dramaturgiat. Pärnu teatriga liitunud lavastaja Andres Noormets kuulub ENA näidendivõistluse žüriisse, sealt peaks tulema omadramaturgia-aasta esimene tekst. Loodetavasti saab teoks ka kolme teatri ühine suvelavastus. Murran pead, mida teha meie traditsioonilise suvehooajaga. Kunagi oli see ainulaadne, praegu on suvi etendustest kirju. Võib-olla pole seda enam vaja või tuleks seda teha teisiti, igal juhul häirib selline “teine” hooaeg kõvasti “päris” hooajaks ettevalmistamist. Eelmine kultuuriminister saatis meile kirja, kus soovis lastelavastuste osa suurenemist. Mulle selline hoiak meeldib, kevadeks peaks meil olema repertuaaris korraga neli lastelavastust. Uus minister pole meile veel kirju saatnud. Ammu on hägustunud teatritegemise ja teatriinstitutsiooni seos. Teatrit võib teha mitut moodi ja teater toimub kogu aeg. Selles mõttes tahaksime midagi muuta. Ühe maakonnateatri missiooniks võiks peale etenduste andmise olla ka töö noortega. Kooliteater on nüüd Enn Keerdi ja Piret Rauga käe all aasta tegutsenud, võib-olla kannab vilja, kuid tuleb vaadata ka majast väljapoole. Olen aasta pidanud ametit ega saa ikka aru, miks Pärnu linn ega maakond teatrit ei toeta. Pärnu teater vist ongi ainuke selline. Niisiis tuleb tegeleda ka kohalike poliitikutega. Madis Kalmet jätkab Küüni saalis intiimsete psühholoogiliste draamade rida. Pärast eelmise aasta “Vee mälu” edu on kindlasti põhjust oodata novembris esietenduvat “Waverly galeriid”. Ise teen kõigepealt lavastuse “Mis värvi on vabadus?”, kus kasutan 60ndate eesti popmuusikat. Enn Keerd lavastab komöödiat “Linda tahab lahutada” Liina Tennosaare ja Sepo Seemaniga peaosades. Arvan, et eesti teatri seisukord on hea.

 

Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Draamateater avab hooaja 23. septembril “Othelloga”. See on mahukas ja põnev töö. Lavastab Hilda Hellwig Rootsist. Mängivad Jaan Rekkor, Mait Malmsten, Maria Avdjuško ja muidugi suur trupp nende kõrval. Kunstnikud on Pille Jänes, Ann Lumiste ja Airi Eras. Muusika kirjutab Ardo Ran Varres. Hooaeg kujuneb mitmekesiseks. On nii uuemat kui vanemat klassikat: Kleisti “Lõhutud vaas” (lavastab Hendrik Toompere jr.), A. Milleri “Proovireisija surm” Lembit Ulfsakiga (I. Normet), “Gösta Berlingi saaga” lavakunstikooliga (P. Pedajas), Dürrenmatti “ Vana daami külaskäik” Ita Everiga, kelle sünnipäeva me selle lavastusega tähistame. Jätkame uute eesti näidendite lavaletoomist. Novembris jõuab lavale uus Kiviräha näidend “Adolf Rühka lühikene elu”. Plaanis on ka Mart Kivastiku “Käsu Hansu ajalootund”. Uuest dramaturgiast nimetaksin Conor McPhersoni “Kiirgavat linna” ja Roland Schimmelpfennigi “Push up’i”.

 

Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Linnateatri hooaja 2005/06 eesmärk on see, et meie tööst ja tegemistest saaks osa suurem hulk inimesi kui iialgi varem. Tahame jõuda ka nende vaatajateni, kes ei ela Tallinnas, vaid Pärnus, Viljandis ja mujal Eestis. Sellest lähtudes planeerime ringreise. Sellele mõttele keskendudes tähistame ka oma teatri sünnipäeva. Tallinna Linnateatri hooaja kõrgpunkt saabub 2006. aasta veebruaris. Eesti teatri aasta sees on just see kuu meie teatri rõhuga. Linnateatril on sünnipäev: 1965. aastal asutas Voldemar Panso tol ajal ENSV Riikliku Noorsooteatri. Tähistame seda pidulikult ja samaks päevaks loodan lavale tuua A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” neljanda osa. Katsetame “lahtiste proovidega” ehk lavastuse valmimisprotsess saab olema avatud publikule. Sünnipäevaks ilmub ka põhjalik-kokkuvõtlik teatri ajalugu koondav raamat ning DVD meie paremate lavastuste katkenditega. “Tõde ja õigus. Neljas osa” on eelmisel hooajal välja tulnud lavastuse “Tõde ja õigus. Teine osa” mõtteline järg ning keskendub täpselt meie praeguse hetkega paralleelsele perioodile Eesti riigi ajaloos. Eesti vabariigi iseseisvumisest on möödas samavõrd palju aega kui iseseisvuse taastamisest täna ning Eesti võtab eeskuju suurest maailmast – Londonist, Pariisist, Berliinist ja on saanud kaasavaraks pangad ning pankrotid, laenud ja hüpoteegid, isiklikud majad ja uhked autod. Need nähtused ja mõisted koos tõusikliku seltskonnaga ümbritsevadki Indreku ja Karini maailma.

 

Aare Toikka, VAT-teater

See hooaeg saab VAT-teatrile olema taas Shakespeare’i hooaeg, aga ka mereelukate, mustkunstnike, jalgpallurite, astronautide ja viie Elvis Presley hooaeg. Viis Elvist astub lavale Urmas Vadi uues näidendis “Elvis oli kapis!”. Selle algupärase looga tahame meie eesti teatri aasta puhul oma identiteedile pilgu peale heita. Esietendust on kavandatud hooaja lõppu. Kui aga otsast alustada, siis sügise esimese esietendusena toob külalislavastaja Rootsist Bengt Andersson välja William Shakespeare’i müstilise näitemängu “Torm”. VAT-teatri versioonis on tegu visuaalse liikumisteatriga, mängu on kaasatud ka nukud. Totaalne teater rahvusraamatukogu teatrisaalis räägib teadmiste jõust ja esimese armastuse saladusest. Oktoobri lõpus kolib trupp teatrit tegema Kunstihoonesse. Kadi Tudre lavastab kuulsa Šveitsi dramaturgi Andri Beyeleri noorteloo “Kick & rush”. Lavastus sünnib koostöös Goethe Instituudi ja Tallinna Kunstihoonega. Jätkub koostöö Kuressaare Linnateatriga. Aare Toikka instseneeringus jutustavad H. Chr. Anderseni loo väikese merineitsi tapvast armastusest printsi vastu üks imelik mustkunstnik ja tema abiline. Kunstnikutöö teeb Kaspar Jancis. Ja lõpuks muudavad Peeter Raudsepp ja Hardi Volmer rahvusraamatukogu teatrisaali kosmoselaevaks tundmatu planeedi kohal. Lavale jõuab Stanisław Lemi ulmeloole toetuv “Solaris”. Ja eelmiste hooaegade repertuaarist on endiselt kavas nii “Teener” kui  “Kalevipoeg”. Head teatrit!

 

Üllar Saaremäe, Rakvere teater

Esmatähtsaks, ja seda mitte ainult Rakvere teatri seisukohalt, pean meie teatrimaja lõplikku ja täielikku uuendamist. Teater ja publik on seda sündmust aastaid, kui mitte aastakümneid oodanud. Usun ja loodan, et kõik Eesti teatrid leiavad aega meid külastada ja pakkuda Virumaa teatrihuvilistele oma kunsti. Maja avatakse 23. septembril Andres Noormetsa lavastusega etendusega “Kaduviku riik”. Teatrimaja pelgalt remondituks nimetada oleks siinkohal vale. Arhitekt  Raul Vaiksoo käe all uuenenud maja on kunsttükk omaette. Tuldagu ja vaadatagu. Kui ma 1996. aastal Rakvere teatrisse peanäitejuhiks tulin, arvasin, et remont on vaid paari aastakese küsimus. Oleme Indrek Saarega “noored ja vihased”, küll me asja läbi viime – ja kohe! Nüüd, minu algaval kümnendal hooajal, võin öelda: lõpuks on see siis tehtud. Palju õnne! Eesti teatri aasta küljelt ootan ehk tihedamat suvist koostööd Ugala ja Endlaga, nn kolme väikelinnateatri projekti Vargamäel. Mõistagi Tammsaare ja mõistagi Albu vald. Mõistagi ajakohase ja puudutavana. Ja Rakvere ja Endla ja Ugala. Loodan väga tõsist ja ühist jõupingutust.  Muus osas tahame olla endiselt Teie hea ja ootamatu Rakvere teater. Ei saa jätta kuidagi ütlemata, kui kohutavalt kurb on, et Mati Undi lavastatud Brechti “Baali” proovid just sellisel kujul seiskusid. Soovin kõigile kolleegidele jõudu ja töörõõmu.

 

Lembit Peterson, Theatrum

Hooaeg 2005/06 läheb eesti teatri 100. aasta tähe all. Seetõttu on peategelaseks eesti teater. Tervikuna. Tema minevik, olevik, tulevik. Igavik… Tema tähendus meist igaühele, meie rahvale, maailmale. Võib väga loota, et juubeliaasta aitab meil leida aega oma teatrit mõttes läbi mängida ja näha kõikvõimalikel koordinaatteljestikel ning sellest sünnib uusi lahendusi eesti teatrikunsti edasiseks rõõmsaks arenguks. Theatrumi selle aasta märksõnaks on “jätkuv uuenemine”. Uueneb struktuur, mõistagi ka repertuaar ja koolitustegevus, on uusi koostööpartnereid. Tuginedes sellele väärtuslikule, mis 10 tegevusaasta jooksul loodud. Ja elame lootuses, et saame juba sel hooajal hakata aasta ringi kasutama suuremat mänguruumi Püha Katariina kirikuhoonet. Mõistagi sõltub selle lootuse täitumine paljuski meie poliitikute ja  linnaametnike hoolivusest, abist ja heast tahtest.

 

Peeter Jalakas, Von Krahli teater

Kuna see on väike teater, suudame aastas välja tuua keskmiselt 4 uuslavastust, mida valime seetõttu väga põhjalikult. Seega võiks esile tõsta kõiki neid. Aga ega Sirbi lugeja kevadel niikuinii mäleta, mida ta sügisel luges. Seega keskenduks kõige aktuaalsemale. Hooaja avab juba aastaid meie teatrisse oodatud soome lavastaja Kristian Smedsi lavastus “Jänese aasta”. Lavastaja on selle kohta ise öelnud nõnda:

““Jänese aasta” räägib elust tüdinud ja küünilise ajalehetoimetaja totaalsest elumuutusest. See on naiivne lugu ühe mehe teekonnast koos jänesepojaga läbi Soome. Teekond algab kärarikkast Lõuna-Soomest ja lõpeb Lapi vaiksetel lagendikel. Koos jänesega teel olles kohtab mees paljusid väga erinevaid, veidraid, naljakaid, elu kõrvalteedele eksinud, kuid siiski vabasid ja õnnelikke ebakodanikke. Olen tüdinud sellisest nüüdisteatrist (mida isegi olen palju teinud), mis üritab maailmaga võistelda selle tugevuses, küünilisuses ja külmuses. “Jänese aasta” on teistsugune väljakutse ja võimalus: pakkuda vaatajale selge, soe ja naerune kallistus. Etendus, mis annab, kui kõik hästi läheb, vaatajaile hea tuju. Ja jõudu uskuda veel selle ühe otsustava päeva või nädala sellesse, et maailma võib veel päästa meie lastele elamisväärilise kohana. Ilma maaväliste eluvormide abita. Ja ma ütlen seda ilma igasuguse huumorita.

 

Ain Mäeots, Vanemuine

Hooaeg on tervik ja siin ainult üht tükki või persooni esile tõsta oleks ülekohtune teiste suhtes. Nimetaksin siis praegu vähemalt kolm “sammast” kaheksast: eesti asi, kui rääkida sisulisest raamist, mille oleme planeerinud ka eesti teatri aastat silmas pidades, siis  hooaeg algas draamatrupile minu lavastatud “Taarkaga” ja lõpeb Jaan Unduski “Quevedoga”, mis toimub koostöös Theatrumiga ja mille lavastab Lembit Peterson. Maailma asi – “Sada aastat üksildust” suures majas Hendrik Toompere jr lavastuses. Väike (aga eriline) asi – monotükk “Adolf” Püssirohukeldris, kus Indrek Taalmaa uurib Ervin Õunapuu vastutusel III Reichi fenomeni meis kõigis. Lähiajal selgub ka Mati Undi lahkumisel jäänud lavastustühiku saatus.

 

Tiit Ojasoo, NO99

Teater NO99 alustab oma esimest terviklikku hooaega. Pidades silmas eesti teatri aastat on oluline ja tähelepanuväärne, et ikka veel on meie koduvabariigi laias teatritaevas  kohta uuele ja endale selget nägu joonistavale teatrile. Me teeme igat lavastust, nagu see oleks viimane – loodetavasti suudame sellist eripära säilitada ka tulevikus.

 

Küsinud  R.  A.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht