Teekond pimedusse III

Tõnu Õnnepalu

(Teatri)reisikiri

12. XI (järg) Esseeteater„Vertikaaltund”, Eesti Draamateater, viimane etendus. Autor Sir David Hare. Lugu algab ja lõpeb esseega. Üliõpilane saab naisõppejõult tagasi oma polito-loogiaessee, mis on mõlemal korral olnud halb. Ja nende kahe halva essee vahele jääb kolmas, mis peab olema hea, sest see on Sir David Hare’i enda oma.

Ma usun, et teatud tingimustel (Suur-britannias seitse aastat tagasi teatavate näitlejate esituses teatavale publikule) võiski see olla väga hea. Nüüd polnud see ka paha. Vähemalt intelligentne tekst. Oli teravmeelsust, oli tarkustki (kui vaid mäletaks, millist!). Ainult kogu aeg oli tunne, et miski on valesti. Mingi kummi-tuslik tunne. Nagu oleksid surnud üles äratatud, aga nii äkki, et kehad ja hinged on läinud sassi ja nüüd räägivad kõik juttu, millest nad päris hästi ise aru ei saa. Tähendab, saavad küll aru, mida nad räägivad, vägagi selgesti saavad, aga ei saa aru, miks. Miks nemad, miks siin ja nüüd?

Oo! See kirjanike ülipatune soov arutada aktuaalsete küsimuste üle, sekkuda sotsiaalsetesse protsessidesse. See publikule pugemine oma õigete ideedega. Kirjanikul on õigus vaid valedele ideedele. Kõik õige, mis ta suust välja paberile ajab, on vale. Võlts ja vale. Igal hetkel ja igas seltskonnas on moes mingi moraal. Armas on ennast vaadata selle valgusel, palged kumamas. Ma saan ka aru, et kui oled kirjanikuna, vaimuinimesena kuulus ja kui sul justkui on mingi võim, siis tahaks ju teha nii, et asjad päriselt ka läheksid paremaks, tahaks ellu sekkuda, elu muuta, otse elule öelda, mida ta tegema peab, kaasa rääkida. Ma mõistan, et tekib vastupandamatu himu konverteerida oma võim, mis pole siitilmast, siitilmavõimuks. See on võimalik. Ainult et kurss on naeruväärne. Lõppude lõpuks, ja sedagi parimal juhul, sind lihtsalt kasutatakse ära. See, muide, öeldi ka laval välja ja selle eest au Sir Hare’ile. Kirjanik, kui ta vähegi on tõeline, ei pääse: vähemalt midagi tõelist (enda kohta ja enda vastu, sest alati see on enda vastu) peab ta välja ütlema ka kõige võltsimas teoses.

Aga miski pole kunstis, selgub alati õige pea, magedam kui põletavad päevaprobleemid. „Vertikaaltunnis” – Iraagi sõda. See on alati libe tee (ja magus kiusatus), sest tõde tundub seal alati olevat käeulatuses, moraal nii selge. Aga vaid odavus, häbi ja jälkus on see selge moraal. Või, noh, hiljemalt juba ülejärgmisel päeval pole sellega enam midagi peale hakata. Sir Hare sai oma karistuse: näidendi lõpp oli lihtsalt üks kuuepennine õpetus ja nii sai kogu tükist ikkagi vaid kuuepennine moraalitükk. Mis siis, et essee oli sädelev, meistrikäega kirjutatud. Meistritöö oli lõpuks ka Tõnu Oja doktor, ikkagi nauditav ja kaasaelatav, mis siis, et see ei olnud ehk päris see tegelane, keda ta mängis. Näitleja võluvägi, millest ta ei saa lahti vist ka siis, kui tahab. Tema lõks.

13. XI KriminaaltangoJa õhtul, kui tulin Klassikaraadiost intervjuud andmast (oma peatse etteaste kohta laval) – kell oli viis, taevas linna kohal ei olnud veel täiesti pime, aga tänavatel võimutses juba autode ja lampide kunstvalgus, inimesed rühkisid läbi heitgaaside ära oma töökohtadest, kõik nägi välja erakordselt toimekas ja võlts –, tabas mind iiveldamaajav tunne, et see linn oma valelikus töökuses lampide valgel on üleni üks teater, et siin muud ei tehtagi kui teatrit ja et see teater, mida õhtul näidatakse raha eest, on lihtsalt teise jätk. Nii nagu minnakse hommikul kontorisse ja lõunal sööma ja lõpuks jälle oma raudukse taha magama, nii minnakse mõnikord teatrisse: mitte midagi teada saama, vaid vastupidi, teadasaamise eest põge-nedes, sest kui kõik on teater, ei tähenda teater midagi.

Mida rohkem on kirjandust, seda rohkem tähendusi ja vähem tähendust, mida rohkem teatrit … seesama. Millegipärast arvatakse, et kunsti tähendust õgib ja tühistab elu, mis on labane ja argine ja kõigest üle sõidab. Aga see pole nii. Kirjanduse tähendust õgib kirjandus, teatri tähendust teater. Elu, mis siis, et labane, ikkagi otsib tähendust, aga loomulikult on rahul (kuigi mitte õnnelik), kui seda talle meelelahutuse kujul pakutakse, see tähendab, kui talt see ära võetakse. Tähenduseta on kergem, kuigi raskem.

Diana Leesalu „Offline”, Tallinna Linnateater Hobuveskis. Kui eksitavad on tihti teatritükkide reklaamid! Tutvustuse järgi pidi see olema hoiatustükk noorsoole internetiohtudest või midagi selle-taolist. See pani isegi natuke pelgama. Äkki hakkavad väga õpetama ja siis on igav. Aga tõeline noortekas oli küll. Olin seal peaaegu et vanim vaataja. Ja hoogne värk, vahvad noored näitlejad. Muidu – täiesti tõupuhas krimi. Mina niisugust ploti välja mõelda ei oskaks. Nii et respekt.

Selle žanri – kriminulli – ülesandeks on teatavasti aju tühjendamine ja moraalse rahuldustunde andmine. Lähed põnevusega kaasa, tunned isegi hirmu ja kõhedust (sest mõrtsukas on ju meie hulgas, Hobuveski väikeses saalis mõjus see ajuti üsna tõesena!), noh, ja lõpuks saavad kõik saladused lahenduse, kurjategija võib-olla isegi mõistab oma eksitust. Ja isegi see, et tapetu on ju surnud, ei sega meie moraalset rahulolu. Krimka pole tragöödia. Surnud siis surnud, elu läheb edasi, ja pealegi polnud too tapetu ka kõige meeldivam tüüp. Ühesõnaga, „Offline’i” krimisüžee oli lausa briljantne, vastas kõigile reeglitele (ja alati me läheme vaadates nendega kaasa, saame petta omal soovil!): muidugi ei ole mõrtsukas ja pervert mitte see tegelane, kes algusest peale kõige perverssem ja vägivaldsem tundub. Ka ohver pole see, kes alguses justkui ohvriks välja on valitud. Kõik on vastupidi ja siis veel veidi ühte pidi. Aga selles mõttes ikkagi õigetpidi, et tegelikult oli mõrtsukas ikkagi kõige perverssem, kuigi paistis nii lahe välja. No ja et mõrva mängimisest saab tõeline mõrv, seegi on ju puhas Agatha Christie.

Vaid need kirjanduslikud vihjed, mis tüki lõpus äkki sadama hakkasid, rikkusid veidi seda puhast üldpilti. Tuli välja, et Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat” oli mõjunud kuritööle õhutava kirjandusena. Mulle tundub, et krimisüžeesse ei sobi segada päris kirjandust, kui see pole just Shakespeare. Vihje võib jääda liiga hämaraks. Karupoeg Puhh ja piibel olid ehk üldmõistetavamad viited, aga tulid kuidagi robinal lõpus ja ka nagu eriti ei haakunud. Eks ma ole aeglase taibuga. Vanus pole enam see.

Kokkuvõttes aga, tõesti, korralik põnev lugu, isegi arusaamatuks jäi, miks seda tehakse nii väikeses saalis justkui mõnd tea mis elitaarset tükki. Niisugusega võiks ju kuskil suuremal laval raha teha. Või ei tulda enam kriminulle teatrisse vaatama? Vähemalt võiks proovida, ainult ei maksa inimesi hirmutada sellise reklaamiga. Hakkavad kartma, et äkki ongi sügavamõtteline ja õpetlik. Või midagi liiga moodsat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht