Teeks ühed daamid?

Urmas Reinmaa

R.A.A.A.Mi „Valged daamid”, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Merle Karusoo. Mängivad  Katrin Saukas ja Liis Haab. Esietendused 31. III Tallinnas Hobuveskis ja 28. VI Haapsalu linnuse konvendihoone terrassil.  Ühendus R.A.A.A.M on otsustanud kõigutada neid kivimüüre, mis aastasadadega on kasvanud Haapsalu Valge Daami legendi alla. Mõte on hea, kuid kerge see ülesanne ei ole. Etenduse eel oli hea teatri lubadusi küllaga.  Intrigeeriv pealkiri „Valged daamid” ja autoriks eesti kirjanduse fantaasiavedur Andrus Kivirähk lubasid vähemalt seda, et tolmunud Valge Daam tuuakse mürinal müüride vahelt välja ja legendile antakse kas tiivad, diivad või ehk isegi mõlemad korraga. Kuid, nagu selgus, polnud etendusel kõik sugugi nii ilus ja lihtne nagu legendis. Pauk oli küll olemas, kuid see käis juba enne lavaloo algust. Nimelt käivitub süžee sellest, et pidutsevate noortega auto sõidab vastu linnusemüüri ning õnnetuses surma saanud tüdrukust saab imekombel teine vaim, Valge Daami paariline. Liis Haab mängib Noort Daami helge ja lihtsa värskusega. Olgu tegemist hirmu ja segaduse, naiivsete õigustuste või söaka vastuhaku ja vihaga, igas stseenis on tunda nooruse hoogu ja jõudu. Elu on küll Noorest Daamist lahkunud, kuid selle sisu koos lugude, detailide ja tunnetega on kogu aeg tunda. Teda jälgides  tekib peagi küsimus, kas meil on tõesti sajanditevanust legendi sama vähe kui pakendit piima ümber?  

Kivirähk on Valge Daami tegelaskuju kaheks jaganud, toonud vana ja ajatu vaimu kõrvale nüüdisajast pärit paarilise. Kes nüüd mõtleb  „miks?”, võib leppida kõige lihtsama seletusega või siis mõtlema jäädagi. Erinevalt noorest koosneb Vana Daam rohkem hinnangutest ja hoiakutest, olles pigem meie toreda kaasaja retooriline eitus kui täismahus tegelane. Talle võiks isegi igavust ette heita, kui see ei tunduks vaimu puhul kohatu. Üks, millega Vana Daam (Katrin Saukas) aga vaatajaid üllatab, on hüüatus „Labane!”. Seda ülbet hinnangut korratakse etenduse ajal aina uuesti ja uuesti, kuid iga  korraga jääb selle tähendus väiksemaks, kuni kaob lõpuks sootuks. Tundub, et selle tekstilahenduse ajal on autor ja lavastaja möödunud üksteisest nagu võõrad vaimud müürikäigus. „Labane!” jääb vaid kalgiks sõnaks, mänguvõimalusi sellest ei teki.    

Ma ei salga, et ootasin etenduselt rohkem fantaasiat ja leidlikkust. Daamid alustavad küll naiselikult ootuspärase mõõduvõtmisega sõnaja salvamisosavuses, kuid üsna ruttu meenutab see tuttavlikku mõisapreili ja talutüdruku nääklemist, kus üks heidab ette labasust, teine aga  eluvõõrust – ja publik niheleb tüdimuse ning igavuse käes. Tõsi, kuigi näidendi mänguväli on pikk ja kitsas nagu aken kirikuseinas, püüavad näitlejad leida võimalusi selle avardamiseks. On aega mõõtev tornikell, on ahistav ja külm paekivi, on isegi mehed kui naiste tragöödia põhjustajad – kuid kõik need vihjed jäävad varjudeks seina peal.   

Haapsalu suve- ja teatritraditsioonis on  Valge Daami legendil ja selle etendamisel kindel koht. Kuna vanal daamil on kombeks alati tagasi tulla, tahaksin jätta lossiseinale paar sõna neile, kes peaksid seda tükki tuleval suvel vaatama minema: „Ettevaatust, kummitab!”.