Tšehhovi kaalumine Katariina kirikus

Maris Johannes

Lembit Petersoni „Onu Vanja” on hillitsetud ja pastelsetes toonides ansamblilavastus. Theatrumi „Onu Vanja”, autor Anton Tšehhov, lavastaja Lembit Peterson, stsenograaf Vladimir Anšon, valguskunstnik Rene Liivamägi ja helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Maria Peterson, Eva Eensaar, Mare Peterson, Helvin Kaljula, Andri Luup, Tarmo Song, Ester Pajusoo (Eesti Draamateater), Priit Põldma ja Jakob Tulve. Esietendus 12. X Tallinnas Püha Katariina kirikus. Pildikesi mõisaelust: Astrov destilleerib viinakest ja vaatab binokliga publikusse, onu Vanja kasvatab habet, tema ema nohistab lugeda, professor Serebrjakov toriseb ja põeb, tema noor naine jalutab ringi kui uinuv kaunitar, vana teenija koob ja küpsetab, majasõber Telegin tinistab kitarri, peretütar Sofia ehmatab meid aeg-ajalt oma jooksumüdina ja entusiasmiga. Nagu ehmatab ka vana professor, kes kord on otsustanud väga haigeks jääda ja teinekord mõisa maha müüa, mispeale lööb seltskond ümber vanamehe kobrutama, et siis jälle omasoodu letargiasse vajuda. Aega on kõigil küllaga. Esialgu olen vaatajana raskustes, et etteantud tempoga kohaneda.

Püha Katariina kirik mängupaigana intrigeeris seekordse „Onu Vanja” puhul kõige rohkem. Mis häälega Tšehhov kirikus kõneleb? Kahtlemata on Tšehhov psühholoogilisele teatrile püha autor. Tema tekste on loetud kui piiblit ja tema vastu on võideldud ususõdalase kirega. See, et Tšehhov kirikumüüride vahele jumalikult sobib, on kunstnik Vladimir Anšoni teene. Lavastaja ja kunstniku religioosne taust annab vabaduse kirikus ennast hästi tunda: ei nad väärata liigse harduse ega vulgaarsuse teljel, pigem on kirik inspiratsiooniallikas. Lavastuse läbiv kujunduselement on uks: uksed on kaitsvate seinte ja segavate tõketena osatäitjate teel, uksed töölauana ja uksed kiigelauana, uksed põrandal ja uksed trepimademel. Need on meie koduuste mõõtu ja päevinäinud, igapäevatoimetuste sunnil on inimesed neist ustest tuhandeid kordi sisse-välja käinud. „Onu Vanja” mänguplatsil ei käi aga ükski uks lahti, ükski tegelane ei tule ukse kaudu meie juurde. Nad ei kasuta uksi oma teel. Nagu me ise ei pane tähele võimalusi enda ümber, ei näe väljapääsu oma ummikust, ei oska sisse pääseda kaaslase tunnete ja mõtete juurde.

Hallide müüridega kirik ei ole sünge mängupaik: on osatud säilitada kiriku suurejoonelisus, samas kostüümide, valguse ja nendesamade ustega saavutada pitsiline kergus. Näitlejatel peaks olema väga hea selles keskkonnas toimetada. Lembit Petersoni intervjuust lugesin, et Anšon on saanud inspiratsiooni Tarkovski filmist „Nostalgia”, kus kirikusse oli ehitatud küla. Meie kirikusse on ehitatud mõis. Lavastuse avastseenis on eeslaval kaubakaal, pilla-palla jahukotid ja kaks püüdlikku tööpoissi (Priit Põldma, Jakob Tulve), kes kotte vinnavad. Kaal jääb mõisarahvale jalgu, sinna otsa koperdatakse ja kukutakse, kaal on kui tegemata tööde elav etteheide. Mäng viitab asjadele, mis segavad ega leia õiget kasutust, see võiks olla selle lavastuse üks juhtmotiiv.

Seekord on külalisesinejad Aleksander Eelmaa professori rollis ja Ester Pajusoo vana teenijana. Kõik ülejäänud osad on Theatrumi kasvandike teha. Kui esimese armastaja iga on ümber saanud, tuleb teha tööd ja saada valu. Näitlejameisterlikkus kasvab ainult rollidega, kodus peegli ees seda ei küpseta. Onu Vanja on Helvin Kaljulale kindlasti etapiline töö. Räsitud ja resigneerunud mõisavalitseja rolliks on ta liiga verisuline, ei kanna onu mõõtu välja. Päästab heasüdamlik huumor: see tähendab, et onu Vanja on surmtõsine, aga kõik see, mida ta korda saadab, on jaburalt naljakas. Kulus kogu esimene vaatus, et mõelda selle suure habemega naljaka poisi eluänge endale vastuvõetavaks.

Võrreldes Helvin Kaljulaga on Maria Petersoni ja Andri Luubi näitlejatee Theatrumis olnud rikkam ja mitmekülgsem. Nende mängitud rollidega „Onu Vanjas” on kergem nõustuda ja kaasa minna. Maria Petersoni Jelena Andrejevnat on laval ilus vaadata, õnneks ei jää ta pelgalt ilusaks nukuks. Oma armastamise võimet hoiab naine kenasti ohjes. Mängib oma ilu ja meestega, on kadestamisväärselt kenasti riides, aga haigutab kogu aeg. „Onu Vanja” lõpustseenis näikse Jelena Andrejevna ärkavat ja sammub minema noore tarmuka naisrevolutsionäärina, kes kohe-kohe astub Tšehhovi näitemängust Tom Stopparti „Utoopiasse”. Andri Luubi senistele rollidele mõeldes tuleb silme ette heasüdamlik ja veidi lihtsameelne poiss. Pehme heasüdamlikkuse asemele on tulnud teravust. Tema Astrov on vinguv pedant, kes oma pudelite ja purkide, katsete ja joonistega võib tulevikus kõiki tüütama hakata. Eva Eensaare habras tragi Sonja jookseb tanksaabaste müdinal ringi ja kurdab kõigile oma inetust. Sonja rolli sobiks hästi üks lohmakas paksuke, rätik ei tee ilusast tüdrukust veel peletist. Ilusa Sonja hüperaktiivne suhtlemislaad võiks küll kosilasi peletada.

Noorem vaataja elab kaasa lavastuse armulugudele, mis jäid mulle liiga laisaks – ju ei panustanud ise vaatajana armastuse teemasse täie jõuga. Igas vanuses oma lõbud. Kui armastuse peale enam väga maias pole, jääb üle lustida haiguse ja kinnisvara teemaga.

Minu lemmiktegelane oli Aleksander Eelmaa professor Serebrjakovi rollis. Pahur ja väsinud vanamees, kellel jätkub jaksu kehtestada ennast lühikeseks ajaks. Tema suure intensiivsusega etendatud haigushoog ehmatas tegelased üles ja mõisamüümise äriplaani esituses oli samuti ootamatut indu. Oma noorest naisest pole vanamehel sooja ega külma, mõttetu nagu möödunud lumi. Oma peas olin ma Aleksander Eelmaa onu Vanja osasse lavastanud, ju pidasin loomulikuks, et nimiosa on külalise teha. Professori rolli olin pakkunud Lembit Petersonile. Siis oleks vägevaid vanamehi rohkem laval ja põlvkondade kontrast tugevam.

Psühholoogiameister Lembit Peterson on väga autoritruu. Nii nagu lavastaja võtab kaasa oma kogemuse, on vaatajalgi koorem taga lohisemas. „Onu Vanjat” on Eesti lavadel tublisti etendatud, lisaks on teatrifriigil tagataskus festivalimuljed: „Baltoscandalilt” Kristian Smedsi lavastus (2002) ja „Kuldselt maskilt” Rimas Tuminase Moskva Vahtangovi teatri „Onu Vanja” (2010). Minu vaatajapagasis on viis „Vanjat”, eredamad kaks viimati nähtut: Karin Raidi ja Rimas Tuminase lavastus. Karin Raid pakkus Ugalas psühholoogilise teatri meistriklassi, tema käsutuses oli Olustvere mõis ja vägev galerii mahlakaid mehi (Tammearu, Noormets, Rekkor). Rimas Tuminas tegi oma särava näitlejakoosseisuga hoopis grotesksemas võtmes teatrit, mis oli pigem karnevali kui psühholoogilise teatritraditsiooni vaimus.

Nende kõrval on Lembit Petersoni „Onu Vanja” hillitsetum ja pastelsemates toonides ansamblilavastus, boonuseks jõuline ruumielamus. Theatrumi arenguteel on tegu suure ettevõtmisega. „Onu Vanja” jätkab Katariina kiriku lavastuste sarja, olles ühes rivis „Hamleti” ja „Maarja kuulutamisega”. See on tõsine süvenemiskool ja klassikaõpetuse tund gümnasistidele. Märkimisväärne on Theatrumi roll vanalinna hariduskolleegiumi teatriõppe suunamisel: professionaalsele lavale on sealt jõudnud hämmastavalt suur hulk noori näitlejaid. Järelikult on klassikapõhisel haridusel elujõudu ja Theatrumi panus selles töös kiiduväärt.