Teise lennu elulood

Sven Karja

Esimene lavakunstikooli lõpetanud lennu “oma” raamat  

 

Anne Tuuling, Iivi Lepik, Ma jutustan teile oma loo. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri teisest lennust. Toimetanud Mall Johanson, kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2006. 447 lk.

 

Eesti NSV Riikliku Noorsooteatrina nelikümmend aastat tagasi alustanud Tallinna Linnateater on küllap Eesti teatritest kõige jõudsamalt üritanud omal initsiatiivil oma tegevust ka raamatukaante vahel jäädvustada. Näiteks märksa pikema ajalooga Ugala jõudis esimese süstemaatilisema kogumikuni alles tänavu (Helle Leppiku kokku pandud “Ugala Aja Lugu”). Siia kõrvale on panna ka suhteliselt “äsja” alustanud NO-teatri artiklikogumik, mis esindab täiesti uut lähenemist ühe teatriinstitutsiooni töö dokumenteerimisele. Noorsoo/Linnateatri ajalugu koondavatest trükistest on siis nimetada kümnenditagune “Tühi ruum ehk Meie elu kunstis” ning selle teatri markantsele ehitustemaatikale keskenduv “Kaamel vapiloomaks ehk Ühe teatri ehitamise lugu” (2000), lisaks veel ridamisi promotrükiseid, mis peegeldavad paari-kolme hooaja tegemisi.

Teatri juubeliks üllitus kaks uudisteost. Esmalt aukartustäratavalt kopsakas “Minu Linnateater” (koostajad Ülev Aaloe, Triin Sinissaar, Kalju Orro), mis väärikale juubeliraamatule kohaselt sisaldab meenutusi möödunud aegadest, mõtteid teatri tänastelt juhtfiguuridelt, rikkalikult kauneid fotosid ning põhjaliku statistika. Tõele au andes tuleb tunnistada, et teos tuleb lahterdada taas nn ilutrükiste valdkonda – eriti kui silmitseda raamatu lõpuossa lisatud teatri lavataguse personali galeriid, kõik püüdlikult meigituna-sätituna poosidesse paigutatud. Nii et kui välja arvata Jaak Alliku ümmarguse juubelijutu formaadist välja ulatuv löövalt subjektiivne sõnavõtt, on tegu rohkem ühekordseks sirvimiseks mõeldud pildialbumiga (millise printsiibi vastu pole loomulikult midagi).

 

Kaante vahel noorsooteatri “alguste algus”

 

Suuremat tähelepanu väärib aga teine raamat, veelgi mahukam “Ma jutustan teile oma loo”. Seekord on siis kaante vahele saanud teatri “alguste algus”.  Lavakunstikooli teise lennu lõpetanud Anne Tuuling ja Iivi Lepik on kokku kogunud kahekümne ühe lennukaaslase, Noorsoo/Linnateatri asutajaliikmete elulood. Ühelt poolt polegi siin ehk midagi väga avastuslikku: mõndagi siin esitatust on tuttav kas või “Tühja ruumi” raamatust (ja mujaltki): et loodi ühestainsast Pravdas ilmunud lausest ajendatuna teater, mille peanäitejuhiks sai Voldemar Panso ja mille trupi moodustasid 21 noort lavakunstitudengit pluss mõned Panso kutsutud “staarnäitlejad”. Juba esimesed hooajad aga näitasid, et sedavõrd suurel noortetrupil puudus reaalne väljund. Iga uus peanäitejuht oli sunnitud alustajate koosseisu ridu kärpima; mitmed näitlejad olid sunnitud eriala vahetama, mõned loobusid ise. 

Samas on selle raamatu näol meie kontekstis tegu pretsedenditu ettevõtmisega: see on esimene lavakunstikooli lõpetanud lennu “oma” raamat. Niisiis on teine lend nüüd isegi kahe võrra kõigist ülejäänud näitlejalendudest “üle”. 1965. aastal said “oma” teatri ja 40 aastat hiljem “oma” raamatu. Veel raamatu ilmumise ajal oli neid teatrites tööl viis, nüüd, pärast Kalev Tammini lahkumist, kõigest neli: Marje Metsur, Luule Komissarov, Tõnu Mikiver, Tõnu Tamm.

Teose ülesehitus on lihtne ja loogiline: iga inimene saab rääkida oma lapsepõlvest, teatrikoolist, teatriaastatest;  need, kes on elukutset vahetanud, ka uuest “algusest”. Niisiis monoloogid, mida liigendavad koostajate delikaatselt suunavad küsimused. Kursusekaaslastest koostajate-küsitlejate kiituseks peab ütlema, et kõneluste siirus ja sujuvus jätab mulje, nagu oleks tegemist täiesti spontaansete, toimetajakäest puutumata monoloogidega  (ehkki see kindlasti nii ei olnud).

Vormiliselt meenutavad kõnelused TMK “Vastab” rubriigi intervjuusid (ühtki selle lennu inimestest ei ole selles rubriigis seni küsitletud!), veelgi rohkem aga kõnealuse teatri ajaloos nii märgilisi Merle Karusoo elulugude lavastusi. Ehk siis: raamatu autorite dramaturgiline vaist on töötanud õigel lainel. Näiliselt kõige argisemad, ka korduma kippuvad lapsepõlvepildid (selle raamatu “kangelastel” siis valdavalt 1940ndate algus) või juhuslikuna mällu talletatud pisiasjad muutuvad järjestikku asetatuna kõnekaks, diskutaabliks. Igapäevase alt hakkab selginema olemuslik, tüüpiline, ühendav.

 

Harjumatult Panso-kriitiline

 

See ei ole “juubelitrükis” ega nostalgiliste fotode kogumik koos “kohustuslike” kaastekstidega (kuigi sisaldab rohkelt unikaalset fotomaterjali). Ühest küljest avameelne, mitte silmakirjalikult läbi lillede õhkav, ainult helget ja pidupäevast esile toov, teisalt on säilinud ka näitlejakutsega eeldatavalt kaasas käiv respekt. Probleemide üle, mis lahti kooruvad, saab kaasa mõelda ka see lugeja (k.a siinkirjutaja), kes pole oma silmaga näinud teise lennu teatritee nii lootusrikast algust ega isegi mitte suurt osa selle lennu inimesi mõnes lavarollis.

Senise eesti teatriretseptsiooni taustal tundub raamat ehk harjumatult Panso-kriitiline. Siin ei tehta saladust sellest, et kõige imetlusväärse kõrval seostuvad paljudele oma õpetajaga ka jäikus, tähelepanu puudus, kõikehalvav kramp. Öeldakse koguni, et tollane lavakool oli “pisike käsitöökool, kus me omaette pusisime midagi”. Et Pansot huvitas rohkem eneseteostus kui teater tervikuna. Et teater loodigi rohkem Panso jaoks (“Meie olime nagu pudinad” etc.). Või sedagi, et mitme luhtunud lavasaatuse üheks “süüdlaseks” oli paradoksaalsel moel liiga tugev kursuse vaim (“Aga meie olime kõik nagu üks suur näitleja”). Muidugi ei otsita raamatus “süüdlasi”, vaid reastatakse rahumeelselt erinevaid seisukohti, lähenemisi, hoiakuid.  

Igal juhul kinnitab teise lennu kogemus selgelt (valdavalt) samaealise, ilma loomuliku “verevahetuseta” teatritrupi problemaatilisuse teesi. Ainus võimalus selle elushoidmiseks oleks ilmselt tõeliselt võimas idee, mis hoiaks tahet üleval ka siis, kui esimene vaimustus on jahtunud ja maad on võtnud tervet truppi korraga tabanud tüdimus ja/või keskea kriis.  

Võib-olla paneb nende näitlejamonoloogide lugemine oma seisukohta ümber hindama nii mõnegi, kes on seda elukutset seostanud impulsiivse, irratsionaalse inimtüübiga. Siit selgub, kui väga eeldab see amet ikkagi ka pidevate läbikaalutud otsuste vastuvõtmist. Läheb kolmas, neljas hooaeg ilma peaosadeta. On see normaalne? Kas ongi siin mu võimete lagi? Ei…? Kas viga on minus või kuskil mujal? Kas peaksin truppi vahetama? Mida see annaks? Kas peaksin end täiendama, midagi juurde õppima? Või leidma “oma” lavastaja? Kas tasub näitlejal ehitada oma tulevikku vaid ühe lavastajaga? Või pole see töö ikkagi mu tegelik kutsumus?

 

Kas tasub näitlejakutsest loobumist liialt dramatiseerida?

 

Mitme teatrist lahkunud näitleja edasine elukäik kinnitab, et ehk ei pruugiks näitlejakutsest (sunnitud?) loobumist liialt dramatiseerida. Teatris “üle” jäänud näitleja  eneseteostusvõimalused on palju laiemad kui klubijuhataja töö või koduüksindusse sulgumine. Näitlejakoolituse baasil on toime tuldud isegi nii (esmapilgul) teatrikaugete elukutsetega nagu insener või päästeameti logistik. Kõik nad väidavad nagu ühest suust, et ikka eluvõõraks, liialt spetsiifiliseks peetud näitlejaharidus on tulnud kõigis neis ametites kasuks. Ikkagi kõlavad selle raamatu lehekülgedel ka ülestunnistused stiilis: “Aastaid, võiks öelda, et terve elu kandsin ma kaasas unistust teatrist”. “Mul oli nii valus vaadata, kuidas teised mängivad”. “Need olid mu parimad aastad ja mul ei olnud tööd.” Mõtlema paneb ka see, et mitmedki neist, kes lavalt ammu ära, julgevad tunnistada, et võtaksid ka praegu rollipakkumise vastu. Aimame, et mitte kõik haavad, okkad, solvumised ei ole tänaseks tasandunud, mõned neist on vist määratud ka igavesti alles jääma. Vaevalt aga kahetseb keegi neist seda, et neil oli võimalus ühe nelikümmend aastat edukalt püsinud teatri alguse juures olla. Või mõelda korraks veelgi laiemalt – nagu ütleb Viiu Härm: “Ei ole ju niipalju tähtis, missugused näitlejad meist on saanud. Kas pole tähtsam see, missugused inimesed meist on saanud?”

Paraku ei saa aga juttu sellest raamatust kokku võtta läbinisti tunnustaval toonil. Toimetajatöö on olnud nõrgavõitu. Vigu ja ebatäpsusi on sisse lipsanud rohkem kui soliidsele väljaandele kohane. Loomulik, et meenutaja mõne faktiga eksib, aga ebaloomulik, et need on jäetud korrigeerimata. Näiteks “vene Gailitiks” nimetatud autori nimi on tegelikul Galitš, “Romulus Suurest” kõneldes peab meenutaja ilmselgelt silmas Ardi  Liivese teatriteemalist näidendit  “Robert Suur”. Eduard Järsi romaani pealkiri pole “Külm on tuul”, vaid “Sõnad on aur”. Becketti “Õnnelikud päevad” ei ole mononäidend, Schisgali “Lavv-stoori” ei ole muusikal, opereti “Mister X” õige pealkiri on “Tsirkusprintsess”. Vigaselt on esitatud Bernard Shaw, Jerome Robbinsi, Johann Köleri, Betti Alveri, Ajtmatovi, Grotowski, Schisgali nimekuju.

Kummastust tekitab ka isikunimede kommenteerimise printsiip. Vajalikuks on peetud  joone all selgitada, kes on Linda Rummo või Kaarin Raid, aga eeldatakse, et lugeja teab, kes on Mare Jõgeva, Terje Luik, Lehte Mark, Väino Uibo, Mari Urbsoo, Aleks Sats või Kalju Vaha, millised tuntud kultuuritegelased on Anni Kreemi vanemad või Viiu Härmi vend. Ka mõni teinegi koht tekstis vajanuks ehk abistavat kommentaari. Näiteks tunnistab üks meenutaja, et temagi tahtnuks proovida “Metspardis” Mari Lille osa. Aga millisest osast käib jutt? Või vihje Mati Undi näidendile “keiser Nerost”, mille tegemisest Kalju Komissarov loobus. Võinuks ju lisada, et Undi “Keiser Nero eraelu” tõi Komissarov 1990. aastal siiski lavale, 15. lennu tudengilavastusena, ka on näidendi tekst ilmunud Vikerkaares.  Väiksemaid ebatäpsusi on ka teose lõppu lisatud rollide nimestikus.

Vähemalt selles osas tahaks loota, et järgmised lennud taipavad teise lennu kogemustest õppida. Järgmiste lendude “oma” raamatute puhul loomulikult.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht