Temufi avardab võimaluste silmapiiri

„Wikmani poiste“ lavastus ei ole läinud vastuollu Jaan Krossi romaaniga, sealt on valitud välja saatuse ja isikliku moraalse vastutuse teema.

ENN SIIMER

Temufi „Wikmani poisid“, autor Jaan Kross, dramaturg Kaisa-Kadi Pilt, lavastaja Peep Maasik, helilooja Martin Aulis, kunstnik Karmo Mende, valguskujundaja Sander Aleks Paavo. Mängivad Raivo E. Tamm, Lauri Kink, Ott Kartau, Silver Kaljula, Peep Maasik ja Elis Järvsoo. Esietendus 5. X Temufi teatrimajas.

Midagi sõnulseletamatut toimub praegu meie kõigi silme all Eesti teatris. Maailmarekordilisele 2023. aastale¹ on järgnenud üha uute teatrite teke. Paradoksaalselt juhtub see just nüüd, kui kogu majanduselu näib kiratsevat, kui kultuurirahastust tõmmatakse karmilt koomale, kui väheneb teatrite riigilt saadav abi ning loometöötajate, sealhulgas näitlejate palgad, mis riigi keskmisest niigi palju madalamad, külmutatakse hoopis. Kõik märgid peaks viitama sellele, et eelnenud tõusule järgneb paratamatu langus.

Ent võta näpust. Just nüüd, kui inimesed on mures homse pärast, tekib uusi teatreid nagu seeni pärast vihma. Selle üle peaks justkui rõõmustama, kuid ikka ronib kuskilt välja kahtluseuss ja sunnib ettevaatusele – kuidas see kõik omavahel kokku klapib? Aga teisalt, uusi teatreid asutavad ju entusiastlikud noored ja võib loota, et nende tulek toob meie juba väljakujunenud traditsioonidega teatriellu uusi tuuli ja lahendusi.

Viljandi vilgas teatrielu. Oktoobri algul avas Viljandis uksed uus teater – Temufi. Repertuaariteater, nagu selle juhid deklareerivad, oma saali ja regulaarse mängukavaga (praegu on mängukavas neli lavastust ja esietendumas veel mitu). Kus on, sinna tuleb juurde. Oma väga tagasihoidliku elanike arvuga (17 000) Viljandis on teatreid omajagu. Mulle paistab, et saalikohtade hulga poolest (liites siia peale Ugala ka rahva-, nuku- ja noorteteatrid) ületatakse suht­arvult nii Tallinna kui ka Tartut. Need saalid on valdavalt ka täis või peaaegu täis. Kas vaatajaid jätkub ka uutele teatritele, näitab aeg.

Kaugemalt vaadates tundubki Temufi projekt väga riskantne, kõik oleneb ju sellest, kuidas omadega majanduslikult välja tullakse. Tibusid loetakse sügisel, seega saab mingeidki kokkuvõtteid teha alles tuleva aasta lõpus. Siis selgub, kas risk on end õigustanud.

Sellele vaatamata võib juba praegu teha prognoose nii teatri enda kui ka avalavastuse põhjal. „Wikmani poistest“ tuleb kohe juttu, kõigepealt aga sellest, mille poolest see teater erineb meie tavalistest repertuaariteatritest. Saatuse irooniana paikneb Temufi, nagu kunagi enne sõda ka Ugala, kõrtsi teisel korrusel – allkorrusel on viljandlaste seas päris populaarne lokaal Legend, mille teisel korrusel oli veel mõni aeg tagasi ööklubi.

Hoopis olulisem on aga see, mida kujutab endast Temufi ise. Tegemist on entusiastlike noorte inimeste juba kaheksa (!) aastat tegutsenud MTÜ vormis produktsioonifirmaga, mis kõige muu hulgas² on aastate jooksul sünnitanud ka rea kunstiliselt heal tasemel teatrilavastusi. Kuid on olnud ka ebaõnnestumisi. Produktsiooniline mitmekesisus annabki olulise eelise tagasihoidlikule kollektiivile, mille põhikoosseisus on vaid üheksa inimest.

Kusjuures, pangem tähele, professionaalses mõttes on uue teatri suhtes Ugala olnud emateatri rollis. On kasutatud Ugala teatri tehnilisi töötajaid ja ka näitlejaid. Kuigi Ugala ja Temufi on mingis mõttes kindlasti konkurendid, ei saa seda ometi uuele teatrile pahaks panna. Kindlasti paneb see aga Ugala edaspidi turunduslikku püksirihma pingutama, sest juba praegu on seal mõne suure saali lavastuse täituvusega probleeme. Sihtrühmas ju olulisi erinevusi pole, pealegi paikneb Temufi linna südames.

Temufi teatrimaja. Vaatamata skepsisele, mis mind teatrisse minekul valdas – ikkagi ülimalt pretensioonikas on nimetada end repertuaariteatriks, lisaks (150 tooliga) saali haldamine –, jättis teater ja selle interjöör vägagi meeldiva mulje. Esiteks sisekujundus. Kunagisest käest lastud ööklubist on saanud hubane, väikese ja kasinate võimalustega lavaga kammerlikult mõnus teatriruum. Ammu-ammu on Stanislavski öelnud: teater algab garderoobist. Küllap on selle mõte laiem, mitte ainult garderoobiga seotud. Etenduse meeleolu loomine ei alga ainult garderoobist, vaid kogu teatri loodud meeleolust, kus lavastus on küll väga oluline, kuid kaugeltki mitte ainus publikut mõjutav faktor.

Tervituseks klaas šampust. Ma ei käinud meelega teatri avamisel, vaid reaetendusel, ning ajendatuna soovist säilitada objektiivsus, ostsin ka pileti. Teatri meeleolu algab tõepoolest sisustusest, tagasihoidlikust, kuid maitsekast ja terviklikult läbimõeldud ümbrusest. Teater deklareerib väljakutsuvalt: „Publikut kantakse kätel!“ Tõepoolest, ega see liiga suureliselt kõlagi. Kitsukeses fuajees on riiulitel Temufi asutajate kipsi valatud avatud peod, nagu on kuulsate näitlejate jalajäljed Estonia juures või Endla teatri toetajate käejäljendid jalutusruumi seinal.

Tagasihoidlikult, kuid õnnestunult on kasutatud ka rõdu ja baari sisaldavat teist korrust. Oluline on seegi, et baar on avatud nii enne etendust, vaheajal kui ka etenduse lõppedes. Siia juurde tahan vägisi teha ühe ettepaneku. Nimelt: kunagi Inglismaal, konkreetsemalt Glasgow teatrit külastades, kogesin õhtut, kus paarkümmend minutit pärast etenduse lõppu tulid näitlejad ja lavastaja baari publikuga vestlema. Seda on praktiseeritud Tartu „Draama“-festivalidel, kuid nii võiks see olla meiegi teatrites.

„Wikmani poisid“. Teatris on peamine hinnangut kujundav komponent ikkagi lavastus. Aja jooksul on Temufi suutnud oma nime ootusrikkasse valgusesse tõsta. Teatrit armastaval inimesel on kindlasti meeles nii Olustveres mängitud vabaõhu „Maakas“, lossis esitatud „Einstein ja Margarita“ ning ka tänavune Tarvastu mõisa läheduses mängitud „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“. Kuid märgime ära ka ilmse ebaõnnestumise – „Pidu riigikogus“. See on küll ebaõnnestumine kunstilises plaanis, kuid turunduslikult on tabatud märki, sest kes meist ei tahaks kuulda-näha tuntud poliitikutega seotud klatši. Temufi tugevus ilmnebki eeskätt polüfunktsionaalsuses, väikeses koosseisus, oskuslikult valitud materjalis ja lavastajates ning täpse sihiasetusega kutsutud külalisnäitlejates.

Kõik need omadused iseloomustavad ka teatri uue maja avalavastust, mille lavastaja on Temufi pealik Peep Maasik. Pole päris nõus, et lavastust naudivad kõige rohkem need, kes on lugenud romaani või vaadanud legendaarset telefilmi. Mulle näib, et tegemist on siiski Jaan Krossi romaani alusel valminud täiesti iseseisva lavateosega. Meeldivalt üllatas, et dramaturgiline lahendus (dramaturg Kaisa-Kadi Pilt) on suudetud kujundada omaette tervikuks. See ei ole läinud vastuollu Jaan Krossi romaaniga, sealt on valitud välja saatuse ja isikliku moraalse vastutuse teema. Kuidagi seletamatul kombel kõlab see hästi kokku noorte temufilaste kambavaimu ja eesmärkidega. Selles mõttes moodustavad lavalt peegelduv õhustik ja teatriruumi meeleolu terviku.

Sümpaatne, et kitsukesel laval on kasutatud elavat muusikat, millesse on kaasatud kõik noored näitlejad. Lavastuse muusikalise kujundaja Martin Aulise roll on olnud vägagi oluline. Eriti tunderikkalt kõlab Raivo E. Tamme raimond­valgrelikus intonatsioonis esitatud laul „Virve“. Lavakujunduses (Karmo Mende) on tarvitatud valdavalt käepäraseid taaskasutatavaid detaile, mis ongi tore, sest nii koondub pea­tähele­panu näitlejate mängule.

Temufilaste kambavaimule sekundeerib kenasti külalisnäitleja Raivo E. Tamm, kelle mängu iseloomustab noortele vastanduv rõhutatud tõsidus ja mänguline vaoshoitus. Ta ongi siin nagu „mees teisest maailmast“, sest raamib ja väljendab tänapäevast suhet noorte 1930. aastate lapselikult entusiastlikku maailma.

1 Pole vist tarvis korrata kogumikus „Teatrielu 2023“ toodud statistikat, mille kohaselt oli meil 2023. aastal rekordarv teatreid, anti seninägematul arvul etendusi seninägematult suurele publikuhulgale.

2 Temufi teeb tellimustöid audio- ja videoteenuste vallas, rendib lavatehnikat, seal tegutseb ka laste ning täiskasvanute teatristuudio.