Teod
Emakeelepäeval esietendub Rakvere teatris sinu näidend „Päeva lõpus”. Kuis selle näidendi kirjutamisega on: kas loodad enne kirjutamist, et lugu tuleb ise, või on see sul mingil moel olemas? Kuidas tuli selle näidendi lugu sinu juurde?
Ma arvan, et eestlastel on vedanud oma pimeda talvega. Saab inimestega rahus kõnelda. Kunagi kõneldi pimedail talveõhtuil ära kõik kogukonna aja- ning kohalood. Tänapäeval vahest enam nii väga ei viitsitagi. Vana inimene kõneleb pikalt. Tema pole kuulnudki, et ööpäevas on ikka veel 24 tundi. Aga noorematel on aega napilt käes. Peab käbe olema, et mitte jalgu jääda.
Endal on olnud elus mõned vabamad hetked ja siis kuulangi neid lugusid. Küll kahjuks võõraid, aga ikkagi eesti rahva omi. Pärast polegi muud, kui kohendan veidi kiiremaks ning kabedamaks kõrvale kuulata. Mis see ”Päeva lõpus” muud on kui üks kokkulaenatud kohalugu.
Näidendi alapealkiri on „Õnnelik küla kahes osas”. Mis inimesed selles õnnelikus külas elavad, millest mõtlevad?
Mina ei tea, mida Eesti külades mõeldakse. Aga see-eest tean ma väga hästi, mida mina Eesti külast mõtlen.
Eesti küla ei kao kunagi. Kui keegi läheb, siis tuleb alati keegi asemele. Küla muutub nii nagu muutub maailm meie ümber, aga ikka jääb ta oma olemuses alles.
Meie külad on kaotanud tänapäeval palju kaunist. Väga palju rahvusliku kultuuri püsimajäämiseks vajalikku, aga nõnda nagu hoiti nõukogude võimu ajal lakapealsel alles Eesti lippu, nõnda hoitakse ka praegu inimeste keskel alles lootust, usku ja armastust, et kunagi lõpeb see aja ning raha järel kihutamine ja Eesti küla saab jälle vabaks.
Eesti küla on kauges tulevikus see viimane paik, kus pursitakse veel meie oma keelt kõnelda. Sellisel paigal tasub silma peal hoida.
Ja kus see õnnelik küla asub?
Seda tean ma päris täpselt. See küla asub täpselt Eestis, 25–300 kilomeetrit Tallinnast. Ei lähemal ega kaugemal.
Mis vahe on oma ja võõra teksti lavastamisel?
Ma ei oska võrrelda. Ma pole päris adekvaatsena varem lavastanud, aga mingil hetkel, kui käisin oma näidendite põhjal valminud lavastusi vaatamas, hakkasin mõtlema, et niimoodi peaksin ma ise ka oskama. Proovisin ära. Sain targemaks. Loodan, et ei kuritarvitanud sellega ei teatri, näitlejate ega vaatajate usaldust.
Kas järgmise näidendi või lavastuse idee ka juba terendab?
Ideid terendab nõnda, et süda läheb pahaks. Aga ideedega tuleb see iiveldus üle elada, muidu ei saa ise ka enam tagantjärele aru, mida ja milleks. Ideed on väga ohtlikud asjad, kui nad üksi jäävad. Eesti häda ongi selles, et siin on liiga palju ideid ja liiga vähe teostust.
Muidugi kirjutaks hea meelega neist asjust, mis huvitavad mind ennast, aga vahepeal tuleb jälle tööd teha ning raha teenida.
M. V.