Teod: Lembit Peterson

Margot Visnap

“Juveliiri poe ees” lavastaja  

Pühapäeval tuleb Theatrumi saalis esmaettekandele Karol Wojtyła (tulevane paavst Johannes Paulus II ) “Juveliiri poe ees”. Kuidas see idee-teema sinuni jõudis, ehk siis miks võtsid just Wojtyła teksti lavale tuua?

Idee tuua lavale mõni Karol Wojtyła näidend tekkis kohe, kui olin kuulnud tema noorepõlve teatritegevusest ning sain teada, et ta on kirjutanud ka luuletusi ja lavatekste. See oli 1980ndate teises pooles. Üks minu poola sõpradest rääkis mulle sellest tekstist, avas selle filosoofilis-poeetilise sisu, luges ette ka mingeid kohti kui dialooginäiteid. See näidend on kirjutatud 1960. aastal, samal aastal kui tema personaalprintsiibi kontseptsiooni esitav raamat “Armastus ja vastutus”. Ja ma palusin oma õel Tiinal, kes õppis tollal Lublini ülikoolis, selle teksti eesti keelde tõlkida. Olen teinud selle teksti lugemisi üliõpilastega, esmalt Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri näitejuhtidega 1990. aastate algul (lugemisest võtsid osa ka Juhan Viiding ja Elle Are), hiljem paaril korral ka EHI teatriüliõpilastega. Tekst andis rohkesti mõtteainet, jäädes siiski paljuski salapäraseks. Lükkasin selle lavaletoomist edasi. Möödunud aastal tekkis mõte seoses Johannes Paulus II surmaga mälestada teda festivalil “Trialogos”. Tundus, et tema seni eesti keeles avaldamata teksti avalik lugemisettekanne võiks selleks sobida. Kuna see lugemisõhtu läks korda ja puudutas paljusid kuulajaid, siis otsustasime teksti võtta Theatrumi repertuaari ning proovida sellele (rohkem) etenduse vorm anda.

 

Kui palju Wojtyła teatritekste üldse maailmas või vähemalt Poolas siis on lavastatud?

Ta on kirjutanud umbes 4-5 teatriteksti ja osalenud Poolas legendaarse Kotlarczyki “Rapsoodilise teatri” asutamisel. Ta õppis sel ajal põrandaaluses seminaris (see oli Saksa okupatsiooni aeg), mängis ise kaasa selles teatris. Mingi hetk oli tõsise valiku ees, kas pühenduda teatriõpingutele  või järgida vaimuliku kutsumust. Meil on tuntud ehk tema näidend “Meie Issanda vend”, mille järgi tehtud Zanussi filmi on ka Eestis näidatud. Tal on veel müsteeriumilaadseid tekste, samuti mõned teatriteemalised kirjutised, mis meil samuti tõlkimisel.

 

Autor ise on määratlenud teksti kui “hetketi draamasse kalduva meditatsiooni abielusakramendi teemadel”. Mis laadi tekstiga on tegu,  kui võrrelda seda traditsioonilise näidendiga?

Tekst koosneb kummalistest monoloogidest, mis on nagu tegelaste mõtterännakud: tagasivaated minevikku ja tulevikukujutelmad. Monoloogid vahelduvad dialoogidega, mis lähevad jälle hetketi monoloogideks. Seotud nende (tegelaste) elu sündmustega, milles nad parajasti on: abieluettepanek, eelseisev laualatus, mõra armastuses, tee abielulahutuse poole, uued armunud ühise elu võimalikkust kaalumas vanemate elusaatuse valguses jne. Tegemist on teatriga, kus keskendutakse eelkõige mõttele, kujutlusele, neid väljendavale  sõnale. Näitlejailt nõuab see head mõttevalitsemist ning suutlikkust tegelase mõttekäikudega publikut nakatada. Ja loomulikult orienteerumist näidendi teemades.

 

Kuidas kõnetab “Juveliiri poe ees” tänast aega?

Siin on palju mõtteid, mis on üllatavad ja selged. On ka palju salapärast, kuid sisekaemusele sama selgelt nähtavaks saavat. Näidend kõneleb armastusest, milles on inimese piirid ja millest väljaspool pole midagi – on vaid eimiski (mis ei saa alles jääda, kuna inimene on katkematu tervik). Armastusest, mis on kui Jumala inimesele heidetud väljakutse, et inimesed omakorda heidaksid selle abil väljakutse saatusele. Ja kui saatus ei purusta armastust, saavutavad inimesed võidu. Armastus määrab inimese piirid. Tema tulevik oleneb armastusest. Kuidas saavutada tugev, saatust kujundav ja igavikuline armastus? Siin on minu arvates ka tee tõelise solidaarsuse juurde, mida me tänases ühiskonnas eelkõige vajame. See on näidend ka abielust kui kustumusest ja inimarmastusest kui inimese olemise sügavaimast draamast. Näidendi teemade aktuaalsuse kinnituseks on  ka uue paavsti Benedictus XVI esimene entsüklika, mille  pealkiri kõlab “Jumal on Armastus”.

 

Lavastuses teeb kaasa viis Petersoni. Niisugust valikut võib tõlgendada sümboolsena, kui mõelda Wojtyła tekstile. Või on see pigem juhus, asjaolude kokkulangemine? Kuidas sündis-kujunes lavastuse trupp?

Ma ei usu eriti juhustesse. Need inimesed olid lihtsalt minu lähedal, ka mõtetes ja kujutluses, kui ma tegelasi valima hakkasin. Ning tundus, et nad võiksid vahendada selle näidendi tegelasi, nende mõtteid; et ma saan nendega näidendi teemadel vabalt rääkida. Meile meeldis see materjal. Koostöö on olnud huvitav. Ehkki see on vist kõige raskem tekst, mida meil on kunagi tulnud  ette kanda. Lavalise vormi leidmisest rääkimata.

 

Miks Karol Wojtyła on pannud draamale niisuguse pealkirja “Juveliiri poe ees”? Mis selle poe ees juhtub, sünnib, selgeks saab?

See on üks iseäralik juveliir, kes selles poes tegutseb. Tema käsitöö tungib sügavale inimese ellu. Näiteks  kuldab ta kelli, mis mõõdavad kõige kaduvust, mööduvust.  Inimesed käivad selles poes ostmas laulatussõrmuseid. Või proovivad maha müüa tarbetuks muutunud sõrmuseid. Tema pilk jääb mõnele sooja, õrna ja läbitungivana meelde kogu eluks, teisele ei ütle tema sõnad muud kui tavalisi asju. Ei midagi erilist. Tema ei kaalu metalli, tema kaalud näitavad “inimese erikaalu”. See erikaal on seotud inimese armastuse ja vastutusega. Ja tema (igavikulise) saatusega. Selle juveliiri salapärased kaalud mõõdavad inimese sisemist väärtust, tema imelikus peeglis võib näha inimene oma mineviku seoseid tulevikuga… selle hetkeni, mil algab saladus. Või teadmatus? Igatahes punktini, millest edasi liikuda saab “usu pimedas öös”. Mis püha Juan de la Cruzi sõnade kohaselt ongi see valgus, mis eksimatult Jumalani viib.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht