Teod: Rait Avestik

Margot Visnap

Rait Avestik , teatriloolane ja -kriitik Eile esitleti Eesti Draamateatris sinu raamatut „Urmas Kibuspuu. 31 aastat”. Kuis tekkis idee Kibuspuu 31 eluaastat raamatuks kirjutada ja kaua aega teemaga läks? Kirjastus Tänapäev tegi mulle ettepaneku 2007. aastal, kui lõppes meie üsnagi edukas koostöö Salme Reegi raamatuga, mille toimetaja olin. Meelitati edasisele koostööle ja pakuti välja kirjutada Urmas Kibuspuust. Sekund hiljem tundus  see väga minu mõte olevat ja 2008. aasta alguses hüppasingi üsna tundmatus kohas vette. Liiatigi tundus kohatu, et sellisest näitlejast pole mitte midagi kirjutatud (peale Reet Neimari pika ja põhjaliku järelehüüde TMK s pärast Kibuspuu surma). 

Sa vist pole Urmas Kibuspuud elavana teatrilaval näinudki. Kuidas ületasid selle barjääri – kirjutada ju ikka veel tänasesse teatrikultuuri kuuluvast isikust, kelle lavaloomingust  vahetult osa pole saanud?

Kibuspuud pole ma näinud jah. Erilisi barjääre ei mäleta, võib-olla aitas ka tõsiasi, et raamatu kirjutamise idee tekkimise ajal olin peaaegu sama vana kui tema siit ilmast lahkudes. Ühelt poolt tundus ja tundub ta suurena, võib-olla kaugenagi, teiselt poolt aga lihtsa ja kamraadina, kui end sinna aega mõelda. Kuna ta on tõesti üsnagi tugevalt tänases ja ilmselgelt ka homses kohalikus kultuuripildis olemas, siis painas mind sellevõrra  suurem vastutuskoorem. Aga kuna mul polnud tema tegemiste kohta midagi isiklikust vaatevinklist kirjutada, siis kadus ka see barjäär, mis võib autori ja materjali vahel tekkida. Niisiis sain Kibuspuule läheneda rahulikult, puhta lehena ja kaine peaga, kõrvaltvaatajana, kuid ka sõbraliku kaasaelajana ning selliselt platvormilt kirjutades oli lihtne pühenduda olulisele.     

Kes raamatus sõna saavad ja kuidas kujunes meenutajate valik?

Sõna said need, kes olid tema sõbrad, lähedased ja kolleegid. Sõna sai loomulikult osa neist, loodetavasti olulisim osa. Paraku on mitmed  inimesed surnud, kes oleksid olnud väga head meenutajad. Ja paraku mõni inimene ei rääkinud, kes siiski oleks võinud. Vestlesin peaaegu 30 inimesega, kes katsid oma meenutustega nii lapsepõlve, õpingute aja kui ka näitlejatöö. Raamatu võib põhimõtteliselt jagada kolmeks osaks: esimene algab surmaga, on elu algusaastatest kuni lavakunstikooli lõpetamiseni; teises osas „Kips” olen püüdnud meenutajate abiga luua portree Kibuspuust – inimesest, isiksusest,  näitlejast; kolmas osa on tema loomingu ülevaade üheksa hooaja kaupa, kus lugeja liigub mööda tema tegemisi teatris, teles, filmis ja mujal. Väärtuslikud on ka Kibuspuu õele saadetud kirjad, kus ta räägib oma tööst ja natuke ka elust.   

Kuidas iseloomustad Urmas Kibuspuud kui  näitlejat-loojat, kellega said raamatut tehes nii või teisiti tuttavaks.

Lihtsa ja tavalise inimesena mõjub ta oma headuses eeskujuna, ärgitab paremaks inimeseks saama, kuigi ja õnneks polnud ta ju mingi pühak. Looja loomupäraselt, pidevalt endas kahtlev ja sisemiselt plahvatlev (kui võimalus anti) jõuliselt habras näitleja.     

Praegu, eriti jõulude eel, tuleb igat sorti biograafiaid ja memuaare nagu Vändrast saelaudu. Kas oled pisut ärevil ka, et Kibuspuu raamat paljude kommertsimaiguliste elulugude vahele äkki ära kaob? 

Olen positiivselt ärevil, sest teoreetiliselt peaksid need pikaleveninud intervjuud ja lõputud pajatused oma eraelust Kibuspuu raamatu just esile kergitama. Sest see raamat on inimesest ja loomingust, mitte tema eluviisidest. Kuna Kibuspuu raamat on muu hulgas ka andmekandja, siis on seda põhjust kätte võtta ka paarikümne aasta pärast. Aga kuna elulooraamatu mõiste on tõsiselt ära lörtsitud ja see on pigem juba sõimu- või ähvardussõna, siis olen küll ärevil, sest ka minu  raamat liigitub ju selle sõna taha.

Küsinud Margot Visnap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht