Toatäis siniseid mehi

Ott Karulin

Rakvere teatri „Köök/Keittiö”, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets. Mängivad Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Antti Mankonen (Tampere teater Telakka) ja Hannu Salminen (Lahti teater Vanha Juko). Esietendus 21. VI Võsu rannaklubis. „Köögi/Keittiö” põhiteema on sallivus, see demokraatia küpsuse ja maailmavaate liberaalsuse mõõdupuu. Kriitiku õudusunenägude hulka kuulub kõne mõnelt kaugelt sugulaselt või muidu tuttavalt, mis pärast lühikest viisakuste vahetamist nagu „Pole ammu näinud” või „Peaks ikka kokku saama”, päädib alati ühe ja sama küsimusega: „Kuule, sa tead neid teatriasju veidi rohkem. Ütle, kas seda, no mis ta nüüd oligi, see (siia võib panna ükskõik millise Eestis mängitava lavastuse pealkirja), kas seda tasub vaatama minna?”. Sellel suvel küsiti enim Andres Noormetsa lavastuse „Köök/Keittiö” kohta, mis tähendab, et eelreklaam tekitas laialdast huvi, aga esietendusejärgne külatelefon kandis edasi vastukäivaid arvamusi. Pole ka imestada, kuivõrd Võsu rannaklubis etendatud Rakvere teatri, Telakka ja Vanha Juko koostöölavastus hälbib harjumuspärasest teatrist, s.t selgelt jälgitava loo ja „suurte” rollidega kaasaelamisteatrist üsna korralikult. Esimesed 50 minutit värvitakse seinu ning ülejäänud pool tundi puhatakse raskest tööst; ja kuigi neli lavalolijat pidevalt üksteisega suhtlevad – peamiselt teise rahvuse esindajaid sõimates –, võib lavastuse põhinarratiiv tõesti tegutsemisse ära kaduda, nagu rollidki.

Olles näinud lavastuse esimest ja üht viimastest etendustest, tuleb tõdeda, et põhiteema – sallivus – joonistus esimesel vaatamisel välja märksa paksemates värvides. Seejuures mõjus esietendusel teemaesitlus siinkirjutajale ehk liigagi plakatlikult: suurde plaani tõstetud vähemusi ridamisi ette võtvad netikommentaarid Peeter Rästa monoloogina ning korduvalt lausutud „homo” ja „neeger” panid arvama, et inimesele, kellel sallimisega raskusi pole, ei andnud „Köök/Keittiö” mingit uut teavet, samuti inimesel, kes laval esitatud netikommentaaridele mõistvalt kaasa noogutas, polnud erilist põhjust oma arusaamades kahtlema hakata. Teisel vaatamisel oli Peeter Rästa monoloog viidud tegevuse taustaks ning vähemuste väljahõikamisigi oli vähem, mistõttu sallivuse teema läbis kogu lavastust ühtlasemalt kui kruntvärv seinal. Võimalik, et teisel vaatamisel (päevane etendus) jäi teema liigagi alusvärviks, kuid selle lavastuse puhul on nii näitlejate omavaheline kui ka lava ja saali vaheline siin ja praegu tunnetus terviku toimima hakkamiseks keskmisest olulisem, mistõttu ei julge väita, et etendamise käigus oleks lavastuse fookus oluliselt nihkunud. Sellelt eelduselt järgnev analüüs tõukubki.

Seega on lavastuse „Köök/Keittiö” põhiteema sallivus, see demokraatia küpsuse ja maailmavaate liberaalsuse mõõdupuu, mida eriti Euroopas kasutatakse riikide ravivajaduse määramisel tihemini, kui pistetakse iga päev patsientide kaenlaalustesse kraadiklaase kõigis Euroopa Liidu haiglates kokku. Eelnev pole otseselt iroonia, sest võime teistsugust sallida või vähemalt püüda seda teha võikski olla üldinimlik, aga, nagu näitab ka Noormetsa lavastus, kui meil poleks enam kedagi, kelle sallimine kuratlikult raske, tuleks uus võõras lihtsalt välja mõelda, sest oma identiteedi loomine vastandumise kaudu on samuti üldinimlik. Lavastuses „Köök/Keittiö” alustatakse vennasrahvaste ühis- ja eriidentiteetidest. Eestlased (Peeter Rästas ja Anneli Rahkema) teevad tööd metoodiliselt, nende lipukiri on vana hea „Enne töö, pärast lõbu!”, mistõttu on neile üleliigne ka taustamuusika (olgugi see meie rahvuslik aare Arvo Pärt, kelle meloodia kostab magnetofonilt). Soomlastele (Antti Mankonen ja Hannu Salminen) on köögiremondi tegemine tore vaheldus, eriti neist nooremale, hipsterite ja metroseksuaalide stiili- ja olekuvaramutest parimad palad üle võtnud Mankoneni kehastatud mehele, kes oskab hinnata iga pisematki edusammu, näiteks riidenagi uksele kruvimist, kui potentsiaalset sotsiaalmeedia postitust, mis kogub mitu päeva meeldimisi ja laseb postitajal vahvat elamust taas läbi elada.

Soomlastele võib ju Pärt meeldida ning meie lippudel võivad olla kaks värvust ühesugused – kordamööda siniseks ja valgeks värvitakse etendustel ka lavaruumi seinad –, ent see ei muuda seika, et meie, eestlased, oleme pidanud palju rohkem kannatama. Vene teema kui rahvusliku kannatuse trumpäss tuuakse Noormetsa lavastuses sisse poliitikute ahastuskõnedele vahelduseks meeldivalt argise sissejuhatuse ja poeetilise teemaarendusega: „Isegi venelane oskab paremini tööd teha!” käratab Rästa aina käratav tegelane pea möödaminnes, nii et see võib muu sõimu sisse äragi kaduda, kui mõni hetk hiljem ei kattuks Rahkema usinalt ja vaikides – las mehed lärmavad, tal ju vaja veel pärast põrandad pesta ja … – askeldava tegelase käed helendava punase vedelikuga, mille saab küll kätelt pestud, kuid mis jätab valusad haavad, nii et need tuleb sidemetega katta. Kuna lavaruum on pinevalt klaustrofoobiline, omandab siin iga lisanduv heli, materjal või värvus kohe olulise tähenduse; ja kuna verbaalne selgitus üldjuhul puudub, saab selleks tähenduseks stereotüüpseim: kui punane, siis järelikult venelane. (Lavastuse lõpuosas keeratakse lakke ka punane pirn, kuid see eelkirjeldatud tähendusega justkui ei haaku, muutes vastuvõtu kahtlevaks. Muidugi võib tähistaja lavastuse jooksul tähistatavat muuta, kuid üldjuhul vähendab see esmase tähenduse detailsust ehk siis punasest saab vaid ohu tähistaja.)

Seejuures suudab Noormets stereotüüpset tähendust omistava publikuga ka nutikalt manipuleerida. Kirjeldagem. Kui Mankoneni tegelane puhkamiseks istub ja valgest karbist musta verivorsti välja võtab, läbib saali esmalt äratundmine – vähemalt toidukultuur on meil soomlastega sama. Kui Rahkema tegelane uudishimulikult mustale vorstile läheneb, on saalis tunda rahvaste sõpruse ootust: ligimesega tuleb ikka toitu jagada. Ehk vaid sekund hiljem saab nähtavaks ülejäänud meestegelaste ilmselge häiritus nähtavast vorstistseenist, mis plahvatab hetkel, mil Rahkema tegelane vorsti haugata tahab: Rästa tegelane tuhiseb kohale ja kisub naise soomlasest eemale (ega võõrad mehed võigi meie naisi keppida, noogutab nii mõnigi saalis heakskiitvalt), et siis krabada Mankoneni tegelaselt verivorst ning see valgeks võõbata. Saalis on tunda hetkelist ähmi, kuulda piinlikku itsitamist, ilmselt võiks näha silmapööritamisigi – kas tõesti tähistab vorsti must värvus rassi ja selle kuju siis järelikult … Jah, mustanahaliste kui graafikus järgmiste sissetungijatega (venelastega annab pärast pronksiööd veel vaid aeg arutust, homoviha tundub seaduseloome plaanide taustal ka olevat üha rohkem tuuleveskitega võitlemine) silmitsi seismine on Lääne-Euroopa rikastest riikidest aina ähvardavamalt ka kodukamarale jõudmas, kuigi Noormetsa lavastusest võiks järeldada, et nagu Eesti jättis omal ajal vahele tšekiraamatud, minnes kohe üle pangakaartidele, pole meil enam suurt mõtet ka mustanahaliste vihkamisele aega raisata, sest uued võõrad – moslemid – on juba Maarjamaa poole teel. Lavastuses annab nende tulekust aimu laepragude vahelt läbi imbuv kutse palvusele.

Lavastuse tegelased võivad ju kõik avaused teibiga katta ja end viimsepäevani sealsamas köögis peita kuni värv kooruma hakkab ja suurest näljast ka valgeks võõbatud vorst söödud saab, kuid ega see hirmu võõra ees kaota, otse vastupidi – see tekitab vaenlasi vaid juurde, üks absurdsem ja sinisem kui teine. Lavastuse teema võtabki kokku Mankoneni tegelase jutustus oma kohtumistest sinise mehega, mille moraal vägagi lihtne: „Mõned näevad seda sinist meest kogu aeg, teised aga mitte kunagi.” Noormetsa lavastuse tegelased enda arvates mingeid siniseid mehi ei näe, kuigi tegelikult on terve nende barrikadeeritud tuba siniseid mehi täis, kes tekitavad naise värskelt pestud põrandale mustuse, et mees sellele näpuga osutada saaks; kes sositavad sulle kõrva, et nõtke kõnnakuga mees on ühtaegu ilge pede ja tahab su naist sult üle lüüa; kes mängivad hommikust õhtuni su kõrvus Arvo Pärti, et sa end kultuurse ja uhke eestlasena tunda saaksid. „Go blue!”