Tõnu Aav 21. I 1939 – 14. VIII 2019

„Nii põnev oli hingevärinal oodata, kuhupoole tuul laevukese puhub. Draamateater meeldis meile juba sellepärast, et kord pärast diplomietenduse proovi laval vedasime Mati Klooreniga tühjale lavale valgetest paeltest piirjooned ja mängisime sulgpalli, nii et higi voolas silmadesse;“ meenutab Tõnu Aav lustlikult üliõpilaspäevi oma mälestusteraamatus „Aplaus teile“. Sellesse teatrisse ta jõudiski, kui oli 1961. aastal lõpetanud Panso kooli legendaarse I lennu. Draama­teatrist sai tema koduteater kogu eluks – pikaks ja töörohkeks näitleja­eluks, kuhu lisaks teatrile mahtusid ka loendamatud estraadilavad ja üksik­esinemised, filmi- ja televõtted, raadio- ja dublaažisalvestused.

Tõnu Aav lõpetas 1957. aastal Tallinna VII Keskkooli ja teatri juurde jõudiski ta juba keskkooliaegses näiteringis. Kooliõpilasena käidi õhtute kaupa teatris suuri vanu meistreid imetlemas, 1957. aastal viis tee teatrikooli ja peatselt nendesamade meistrite partneriks laval. Tõnu Aav jõudis olla aegade side, mängida koos mitme põlvkonna näitlejatega, ta õppis sõjaeelsete suurkujude kogemustest ning tuli kaasa nooremate, juba sel sajandil teatrikooli lõpetanute teatri­laadiga.

Paljud Tõnu Aava rollid säravad tema näitlejabiograafias ja eesti teatriloos. Esimeste hooaegade õnnelikud osad olid näiteks Schweizerkas (Brechti „Ema Courage ja tema lapsed“, 1962), Lauri (Smuuli „Kihnu Jõnn“, 1964, mängis ka Kihnu Jõnni alates 1968), Autor (Smuuli „Pol­kovniku lesk“, 1966), Ärni (Smuuli „Monoloogid“, 1967). Elukreedolt üks hingelähedasemaid osi oli Colas Breug­non (Rolland’i ja Ralja „Elame veel!“, 1970). Eesti teatriloo ühes tähtlavastuses, Tammsaare, Panso ja Küla „Inimene ja inimene“ (1972) mängis ta Oru Eedit, samal aastal hoopis teistsuguse meeleoluga lavastuses Bahri „Mees, naine ja kontsert“ (1972) Franz Jurat. Epopöalikus eesti maa ja rahva loos, Traadi ja Panso „Tantsus aurukatla ümber“ (1973) oli ta Teadja ja Jaanus Lusiksepp. Vetemaa „Roosiaed“ (Tõnu, 1976) oli tolle aja dramaturgia suur uuendaja.

Üks Tõnu Aava tähtrolle oli Frank (Russelli „Rita koolitus“, 1987), mida koos pikaaegse hea partneri Kersti Kreismanniga pikki aastaid mängiti. Silmapaistvad ja näitlejaauhinna toonud klassikarollid olid härra Jourdain (Molière’i „Kodanlasest aadlimees“, 1990) ning Boss Mangan (Shaw’ „Südamete murdumise maja“, 2003). Tõnu Aav mängis meelsasti lastele, nt Alfredo (Lindgreni „Rasmus, Pontus ja Lontu“, 2000). Vürtsikad, isikupärased ja meeldejäävad rollid olid isand Blazius (Musset’ „Armastusega ei naljatleta“, 2001) August Wiera ja Veller (Kiviräha „Adolf Rühka lühikene elu“, 2005), Charley (Milleri „Müügimehe surm“, 2006), Rantala (Tuuri ja Vihmari „Jõgi voolab läbi linna“, 2007), Ferapont (Tšehhovi „Kolm õde“, 2012).

Tõnu Aavale oli antud seda erilist sooloartisti sädet, mis lubab üksi vallutada kogu saali, sadu inimesi korraga naerutada ja tähelepanu hoida. „Ole ikka üksinda inimeste ees ja katsu neid oma nõusse meelitada!,“ hindas ta kõrgelt seda keerulist tööd. 1970. aastast alates esines ta oma estraadikavadega (nt „Muhedad muhulased“, „Atlandi pial“), ta oli oodatud külaline, soe jutuvestja ja energiline tujutõstja paljudel-paljudel pidudel kogu Eestis.

Tõnu Aav on mänginud kuuldemängudes („Zatonski vaprad komandosed“, 1952; „Maigret’ revolver“, 1980; „Au hind“, 1998 jpt) ja telelavastustes („Tavaline ime“, 1968, „Humakefümunupu kabinet“, 1969–1970, „Truu naine“, 1982, „Romulus Suur“, 1988 jpt).

Omaette pika loo saaks tema filmitöödest („Me olime 18aastased“, 1965, Tallinn­film; „Marianna“, 1967, Moldova Film; „Noor Venemaa“, 1982, Gorki-nimeline filmistuudio; „Lurich“, 1983, Tallinnfilm; „Vanameeste paradiis“, 2005, Downtown Pictures jpt). Liialdamata võib öelda, et Tõnu Aava teavad Eestis kõik, kes vähegi televiisorit vaatavad: ta oli pikki aastaid meie iganädalane kaaslane teleseriaalis „Õnne 13“ (2003–2017).

Jah, ja muidugi onu Remus. Tõnu Aav on helikandjatele salvestanud palju lastekirjandust („Karupoeg Puhh“, „Väike­vend ja Karlsson katuselt“, „Vahtramäe Emil“, „Krokodill Gena, Potsataja, Onu Teodor, kass ja koer“, „Vankumatu tinasõdur“ jpt), kuid just Harrise „Onu Remuse jutte“ on väga-väga paljudele lahutamatu lapsepõlve­kaaslane – heatahtlik, naljakas ja põnev roll, see üks, mis temaga seoses esimesena meenub.

Tõnu Aava tunnustuste ritta kuulub teenelise kunstniku aunimetus, kaks aasta näitlejaauhinda, huumoripreemia Meie Mats ja Oskar Lutsu huumori­preemia. 2001. aastal omistati talle Valge­tähe V klassi teenetemärk. Ta oli oma tsunfti, Eesti Näitlejate Liidu auliige (2009). Näitleja tööd kroonib aga vaatajate armastus ja aegumatu koht meie mälus.

Eesti Draamateater

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Raadioteater

Eesti Rahvusringhääling

Tõnu Aava ärasaatmine on 24. augustil kell 12 Eesti Draamateatris. Uksed avatakse kell 11. Pärgi ja lilli palume mitte tuua.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht