Tööliste keskel vaikib vabrik

Lavastaja taotlus kontsentreerida „Sitsi silentium’i“ tegevus väiksele alale on mõistetav, ent jätab seejuures varju vabrikusaali tegeliku sügavuse ja võimsuse.

KARIN ALLIK

Misanzeni „Sitsi silentium“, autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Laura Kõiv, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja -kujundaja Villem Rootalu, videokunstnik Sander Põldsaar ja valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht jt. Esietendus 14. VIII Tallinnas Balti manufaktuuris.

Helen Rekkori lavastuse „Sitsi silentium“ pealkiri räägib lavastuse sisule omamoodi vastu. Silentium’i – vaikuse, vaikimise – kujutamise asemel teoses hoopis lõhutakse vaikust, püütakse anda hääl nii sajanditagustele töölisnaistele kui ka unustusse vajunud Balti manufaktuuri hoonele. Tööliste hääl pääseb tõepoolest kõlama, täidab tühjad vabrikuruumid kilgete, karjete ja kõnelustega, manufaktuur ütleb aga vaid mõne sõna sekka.

Kavalehel on Rekkor selgitanud pealkirjavaliku tagamaid, viidates muu hulgas kirjanik Arundhati Roy öeldule: ei ole olemas hääletuid (inimesi), on ainult teadlikult vaigistatud ja meelsamini kuulamata jäetud (inimesed). Nagu Helen Rekkori ja dramaturg Mihkel Seedri ühiselt kirjutatud lugu näitab, oli teadlik vaigistamine ja kuulamata jätmine ka XX sajandi vabrikutöölistele argipäev. Vastuvaidlemise, allumatuse ja igasuguse isetegevuse eest karistati neid trahviga, samuti aitas tööliskonna häält summutada kurnatus, mille tingisid 11,5-tunnised tööpäevad, lakkamatu müra ja lämmatav tolm.

Vaikust on „Sitsi silentium’is“ määratud purustama ning oma vaatenurka publikule näitama Silva Pijoni kehastatud Leegi Laanejõgi, kelles peitub tollaste töölisnaiste koondportree. Alaealisena maalt linna ja vabrikusse tööle saabunud Leegi kujuneb aastakümnete jooksul manufaktuuri raudvaraks, rügades esialgu ketrusmasina taga ning lahates siis bürooseinte vahel vabriku finantsmuresid. Ehkki säärane töökeskkond on (eriti XX sajandi algusaastail) äärmiselt ebatervislik ja isegi inimvaenulik, siis tundub küsimus, miks naine seepeale lihtsalt minema ei läinud, siin sama pealiskaudne ja mõtlematu kui iga teise vägivaldse suhte puhul.

Vaikust on „Sitsi silentium’is“ määratud purustama Silva Pijoni kehastatud Leegi Laanejõgi, kelles peitub tollaste töölisnaiste koondportree.

Martin Ahven

Sarnaselt vägivaldse paarisuhtega pisendatakse ka vägivaldses töösuhtes naise väärtust ning rõhutakse tema võimetusele elus teisiti hakkama saada, kuni naine hakkab seda isegi uskuma. „Nädala pärast kraabite jälle siin ja anute, et ma teid tagasi võtaks,“ lausub karmikäeline ülevaataja Elviine Raam (Piret Krumm) lahkumist kaaluvale Leegile ja Rihardile (Rauno Kaibiainen). Teatri asutamisest unistav Rihard ikkagi lahkub, ent Leegi mitte, arvatavasti kaheldes oma võimes muul tööpostil toime tulla, ammugi siis teatris ja näitleja­ametis.

Nõnda jääbki Leegi elu lõpuni vabrikule truuks, jätab sinna oma nooruse, tervise ja takkapihta lapsegi. Rekkori ja Seedri püüdlus maalida publiku silme ette töölisnaise terve elukaar, alustades tema esimesest tööpäevast ja lõpetades vabrikantide õnnesoovidega naise 100. sünnipäevaks, on kahtlemata ambitsioonikas ja huvitav, kuid kukub lõpuks hüplikult välja.

Mida lähemale jõutakse tänapäevale, seda pikemaks kujunevad stseenide ajavahed ning fookus liigub Leegi järjepidevalt arenguloolt üksikute dramaatiliste sündmuste kujutamisele. Pöördelised olukorrad markeeritakse, ent väheneb vaataja lähedane suhe peategelasega, kelle argipäeva muresid-rõõme võis varem ühtlaselt jälgida. Kuivõrd ajastute lahtimängimiseks jääb sellise hüplikkuse juures ka vähem aega, sugeneb lavastusse lõpuosas rohkem klišeesid – sketšilikuks vanamooriks muutuv peategelane nende hulgas.

Mis puutub manufaktuuri, siis omandab hoone lavastuses väiksema osatähtsuse, kui võinuks oodata. Etendused toimusid küll hiiglaslikus sammastatud vabrikusaalis, kuid suurem osa lavastusest mängiti publikutribüüni ees ruumi ühes otsas, eraldades eeslava sirmide ja kardinatega ülejäänud ruumist. Lavastaja taotlus kontsentreerida tegevus väiksele alale ning mitte riskida suurde ruumi hajuva kõne ja mänguga on mõistetav, ent jätab seejuures varju vabrikusaali tegeliku sügavuse ja võimsuse.

Tõepoolest, valged kardinad ja sirmid annavad mänguvõimalusi juurde video- ja valguskujundusele, lubades teosesse põimida ka nutikaid varjuteatri elemente. Pealegi areneb valgest kangast lavastuses omamoodi juhtmotiiv, mille kuju ja funktsioon vastavalt olukorrale muutub: kord laiali laotatuna saab kangast protestiloosung, kord pampu mässituna vormub sellest väikelaps. Olgugi et „Sitsi silentium’i“ peamiseks väljendusvahendiks kujuneb sõna, kumab Helen Rekkori visuaalteatritaust lavastusest pidevalt läbi.

Rekkori portfooliosse kuulub mõistagi ka mitu kohaspetsiifilist lavastust, ent sedapuhku ei jõudnud kohavaim kohale. Üksikud stseenid, mis avasid publikule terve ruumi ning haarasid mängu lõpmatu sammaste rea, andsid küll hoone vaimust kergelt aimu, aga ei suutnud teda veel tõsta subjekti, kaasarääkija staatusse. Lõviosa etenduse vältel tundus ikkagi, et võiksin seda vaadata mis tahes vanas tehases, lagunevas angaaris või laos, kuhu sobituks samasugune stsenograafia.

„Sitsi silentium’i“ loojate mõtteist olevat esialgu läbi käinud idee luua vabrikus hoopis rännaklavastus, ent Rekkori sõnul näis publiku ringi liigutamine suure hoone peal veidi ebainimlik.1 Ometi saanuks säärane formaat muuta vabrikuhoone suhte nii publiku kui ka näitlejatega aktiivsemaks ning anda talle viimast korda võimalus rääkida enese eest sellisena, nagu ta on.2 Või kes teab, ehk võimaldanuks seda ka teistsugune lava- ja publikuasetus. Praegune lavastus on küll kohapeal, kuid mitte -spetsiifiline.

1 Huvitaja. – ERR, Vikerraadio 7. VII 2021.

2 2022. aasta sügisel peaksid tehasehoones algama rekonstrueerimistööd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht