Torm veeklaasis, mille põhi on küsimus

Eks me kõik ripu nagu väikesed ahvid infoliaanide küljes ja ahvime arvamusi, et mitte saada põlatud või maha kukkuda.

KAIRI PRINTS

Eesti Draamateatri „Põhiküsimus“, autor Tom Stoppard, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Riina Degtjarenko, videokunstnik Tauno Makke. Mängivad Marta Laan, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Liis Haab, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere, Inga Salurand, Liisa Pulk ja Katariina Ratasepp. Esietendus 31. X 2015 väikeses saalis.

Eesti Draamateatris ei juhtunudki tegelikult midagi eriti erilisemat kui tavaline elu.  Fotol Leo Reinhardt (Taavi Teplenkov)  ja Hilary (Marta Laan).

Eesti Draamateatris ei juhtunudki tegelikult midagi eriti erilisemat kui tavaline elu. Fotol Leo Reinhardt (Taavi Teplenkov) ja Hilary (Marta Laan).

Mats Õun

Iga asja põhi on vist küsimus; see muidugi ei tähenda, et pealispind oleks mingi vastus – see on pigem ikka seesama küsimus, mis põhjast peegeldub. See lause oli näide, milliseid lauseid Stoppardil ei ole. Mulle meeldib peamiselt ajada kas täiesti lihtlabast juttu või sellist ilulevat häma (mis võib täiesti vabalt olla ka mõtestatud), nagu kaks lauset tagasi. Stoppardile ilmselgelt ei meeldi kumbki variant. Kiire tempoga terav ja ratsionaalne rehepeks – võib-olla oleks nii paras nimetada Stoppardi keelt ja minemist? Techno. Miks mitte vahel kuulata. Täitsa turvaline elamise viis.

Küsimuse all on mõistus – et kas teadus saab mõistuse oma kontrolli alla või veerevad ajupoolkerad ikka suunas, mida pole võimalik ka nende viimase kui mõhna ja kumeruse mõõtmisega ning nende liikumist kogu inimesele kättesaadava teadusliku informatsiooni abil miljoni võrrandi lahendamisega välja arvestada.

No ja siis headus. Altruism – et kas on olemas või on see lihtsalt egoismi varjatud vorm? Kui on olemas, siis kus seda näha saab? Millega seda süüakse? Mida sellele peale juuakse? On see tervislik? Kas seda on üldse tarvis? Sellised sügavad ja keerulised teemad, ettekantuna intellektuaalse sõnasõja võtmes, kus ebakindlad hetked varjatakse sellisteks puhkudeks valmis sätitud kalambuuridesse.

Ma ei tea, kas kuulsin kogu etenduse vältel kedagi ütlevat „ma ei tea“. Ebakindlus on mind alati köitnud, selle näiline puudumine muudab inimesed minu arvates ettearvatavateks masinlikeks olevusteks, kes on „heegeldanud“ (viitan nii käsitööle kui ka filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegelile) enda ümber absoluutse idee, mis on (olgugi pidevas informatsioonitulvas pidevalt muutuv) n-ö arenemise lõppaste. Enesekindluse apoteoos.

Ega midagi, enesekindlus on samuti köitev. Aga ainult juhul, kui see on selline valgustav ja särav, kuid ajutise loomuga enesekindlus. Kahtlusteta kordaminek, vaimustus hetkes, kui kõik on õigesti, täpselt paika loksunud, selline naiivsevõitu, kuid seda paleuslikum täiuslikkuse hetk. See kirgastus ei ole selline, mis teeks inimestel vahet, seda lihtsalt kirjeldatakse erisuguste sõnadega. Filosoofid räägivad ülevusest ja subliimsusest, Maali maalt ütleb „ohh“, ajakirjanikud jätavad hetkeks klaviatuuri toksimise ja vaatavad õndsaimal pilgul ekraani.

Selliseid hetki „Põhiküsimuses“ ei olnud. See enesekindlus, mis seda intellektuaalset pingpongi palistas, oli pidev, mitte ajutine. Sellist enesekindlust võiks nimetada hirmunud enesekindluseks. Selline enesekindlus tunneb hirmu ebakindluse ees. Sõnades on muidugi ebakindlus sees, arutletakse tuliselt, mis on ratsionaalselt seletatav ja mis mitte ning kas põhiküsimusele üldse on võimalik vastust leida, aga mõttes on see ebakindlus kõigest torm veeklaasis – sellest ei sõltu midagi olulist. Intellektuaalne oleskelu, mille pea napsab iseenese saba.

Hirmunud enesekindlus on küll üks huvitav asi, millest tänapäeva ühiskond ei saa üle ega ümber. See on see pidepunkt, vooderdatud auk, kuhu pista oma muidu saatuse hooleks jäetud pea. See on vältimatu teguviis, kui võtta saatuse hoolt kui saatuse hooletust – nii seda tavaliselt ju võetakse –, mis sinu armsast peast suuremat ei hooli.

Hirmunud enesekindlust võib kirjeldada ka Søren Kierkegaardi filosoofia abil. Selles on olulised mõisted „hirm“ ja „hüpe“. Hirm hoiab tagasi, hüpe nõuab uskumist ja usaldust. Kierkegaardi puhul jumalasse, aga mugandatuna võib seda hüpet võtta lihtsalt kui elu või saatuse usaldamist. Mulle meeldib mõelda sellest kui teadmatuse usaldamisest, leppimisest sellega, et selgust ei ole. Hirmunud enesekindlus sellega ei lepi, vaid klammerdub asjade külge, mida ta arvab teadvat – minu meelest on see üks ütlemata mage inimene olemise viis. Mitte et keegi sellest täielikult pääseks, eks me kõik ripu nagu väikesed ahvid info­liaanide küljes ja ahvime arvamusi, et mitte saada põlatud või maha kukkuda.

Ah, mis siis väikestel ahvidel ikka viga on. Ühed väikesed ahvid kritiseerivad teisi väikesi ahve – mis sellest, et me justkui vahepeal inimesteks arenesime. Põhiküsimusele vastust ikka pole, sest suuremal osal ajast on veeklaasis torm ja küsimust pole näha. Eks siin ole osa ka surmahirmul, selge see, sest mis see muu hirmunud enesekindluse taga ikka olla saab. Juba vana hea Sigmund Freud rääkis ju surmahirmust kui põhilisest motivaatorist, aga just sellisest motivaatorist, mis sunnib olemist vahtu lööma, et eimiski jumala eest paistma ei hakkaks. (Või „jumala“ tagant?)

Nii et Eesti Draamateatris ei juhtunudki tegelikult midagi eriti erilisemat kui tavaline elu. Aga võib-olla siiski selle poolest oli veidi eriline, et tuletas jälle meelde, mis elus puudu jääb. Äkki võikski teater oma puudustega näidata kätte elu puudujäägid ja rohkem poleks vajagi – aga millegipärast vaevab teatrisõpru ikka iha teatris kirgastuda. Kui seda ei juhtu, siis pahandatakse, et jälle mingi torm veeklaasis ja üldse keegi ei kirgastanud mind.

Tegelikult on ju selge, et vaikus veeklaasis oleks märksa hirmsam, sest siis oleks põhiküsimus kogu aeg nina ees ja enesekindlus, mis ihkab teadmise pidevust, seda ei kannata. Heegeldatud teadmine ja tegelikkus peab olema pidevas liikumises, siis ta ei paista läbi. Kui heegeltöö on aga vaikselt paigal, näeb selle koeaukudest liiga palju selliseid asju, mida näha ei taha.

See konkreetne torm veeklaasis, Hendrik Toompere lavastatud Stoppardi „Põhiküsimus“, mida siin nii paljude sõnadega analüüsida on üritatud, kestab rohkem kui kaks tundi. Põhi ei paista ja on küsimuse all, kas põhi on või ole. Tegelikult aga keegi põhja olemasolus ei kahtle, sest kui seda poleks, pääseks torm ju klaasist välja. Kuna põhi ei paista, pole tegelikult võimalik põhiküsimuse üle pead murda – ja ongi lihtsam, sest see külvaks ebakindlust. Enesekindel torm jätab põhja peitu ja nii on hea rahulik tormelda, ilma hirmuta tegelikult mõtlema hakata.

Ega siis muud polegi öelda, kui et „Põhiküsimusel“ pole häda midagi, saab mõelda ja kohati dialoogi nautida, lavastus ja näitlejad on kombes, aga vaikuse puudumise tõttu mingit sügavamat mõtet ei teki. Triviaalsevõitu heietused altruismi, egoismi, elu mõtte ja muu sellise üle köidavad piisavalt kalambuurinaudinguna ja lahutavad meelt. Pärast võtad meele jälle kokku ja jätkad oma elu täpselt samast kohast, kust enne teatrit pooleli jäi. Ripud puu otsas ja kritiseerid teisi väikesi ahve, kes teevad täpselt samamoodi. Aga kui juhtud olema selline ahv, kellel mingil põhjusel palutakse oma arvamus kirja panna, siis tuleb välja, et kalambuuride keerisest leiab lõngaotsi piisavalt, et etenduse puudustest üks enam-vähem siivsalt kattev riidetükk endale ümber meisterdada. Ja siis rippuda edasi, rehepeksu koot pihus – samal ajal veeklaasi otsmikul tasakaalus hoides omaenda saba napsates. Selline täitsa tavaline ja turvaline elamise viis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht