Traditsiooniline neitsilikkus

Suvise aja teatri üks võlu ongi see, et vaatajad ja ka tegijad kogevad rikastavaid kooslusi. „Vannutatud neitsite“ puhul see nii just ongi: trupp on reljeefne, aga ühtlaselt tugev.

RAIT AVESTIK

R.A.A.A.Mi „Vannutatud neitsid“, autor Oleg Mihhailov, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Lii Tedre, Külli Reinumägi ja Inga Salurand. Esietendus 11. VI Telliskivi loomelinnaku kollases saalis.

Nii nagu arvustustes ka juba märgitud, on Madis Kalmeti lavastuse „Vannutatud neitsid“ sidumine islamiradikalismi ja muu selletaolisega üldjoontes eksitav. Nimelt selles mõttes, et mõningase pingutuse korral võime fanaatilis-religioosset äärmuslust näha kas või „Pöial-Liisis“. Vene näitekirjaniku Oleg Mihhailovi „Vannutatud neitsid“ on küll pungil õhtumaa inimesele arusaamatut radikaalsust, ent küsimus ei ole siin religioonis.

Tegemist on looga Albaania pealinna agulis elavast perekonnast, kes ka veel digiajastul vaevleb XV sajandist pärit traditsiooniga ehk elukorraldusliku ettekirjutuse kanun’iga. Pole keeruline ette kujutada, et sajanditetaguses Albaanias (või ükskõik millises muus piirkonnas) elatigi nii, et naistel polnud peaaegu mitte mingisuguseid õigusi, küll aga kohustused. Ent isegi kaugesse minevikku tagasi mõeldes mõjub uskumatuna ja seejuures mingil moel kainestavalt albaanlaste nn vannutatud neitsite seadus, mille kõrval meie palgalõhe ei tundugi nii jube.

Tolles kauges minevikus (nagu Wikipedias seisab) võis kellegi Lekë Dukagjini koostatud ettekirjutiste järgi majapidamisega üldjuhul tegeleda üksnes mees. Kui aga veritasu tõttu või mõnel muul põhjusel jäi perekond peata ning polnud ka meessoost järeltulijat, oli tavaks, et mehe kohustused tuli vabatahtlikult sunniviisiliselt enda kanda võtta naisel, kes pidi andma tõotuse olla vooruslik ja mitte abielluda. Tuli loobuda naine olemisest. Kuid pole halba ilma heata: n-ö meheks saamisega tulid kaasa ka kõik mehe õigused ehk vannutatud neitsiks hakkamine oli üks tee pääseda naisena elamise piirangutest ning võimalus tunda end võrdse ja vabana. Küllap illustreerib naine olemisele sellise „vabaduse“ eelistamine päris täpselt omaaegset olukorda. Tuleb tunnistada, et vannutatud neitsite kontekstis on see lavastus üllatavalt valgustuslik ning kiire netiuuring üleüldse Albaania kohta oli möödapääsmatu.

Telliskivi loomelinnaku endises tootmishoones (nn kollases saalis) tuuakse peaaegu kahe tunni jooksul vaataja ette meil levinud maailmavaatega suures kontrastis krimiõudussugemetega stseenid ühe albaania perekonna kas just hallist, ent kindlasti väga traditsioonikesksest argipäevast.

Kohe alguses tõmbab tähelepanu ning tekitab nii sisulisi kui ka teatrisemiootilisi küsimusi Kaie Mihkelson mehe ehk onu Kekina, kelle jalgu peseb alandliku hoole ja kiregagi Ülle Kaljuste Teuta. Kuid õige pea selgub, et travestiast on asi kaugel ning Mihkelsoni tegelase võib-olla pisut liigagi jäigal despootlikkusel ja kibestumusel, mis võib esmapilgul paista puhtakujulise kurjusenagi, on karjuv põhjus. Onu Keki on vannutatud neitsi ning käimas on meeleheitlik katse leida (õigemini sigitada) perekonda pärija ehk mees. Kuna ainuke vereliini hoidja peres on juba mainitud õdede tapetud venna sünnitrauma tõttu väärastunud poeg (keda hoitakse luku taga, laval teda ei näe), siis tuuakse pärija sünnitaja Rozafa (Inga Salurand) perre vägivaldselt. See tegu on normaalne ehk tavaga vastavuses.

Vaatamata sellele, et onu Keki peab nüüdisaegse kassaaparaadiga varustatud ja tänapäevaseid kaupu müüvat väikepoodi ning võiks arvata, et selline tegevus peaks murendama Keki dogmaatilisust, on nii tema ise kui ka sumbunud elulaadi koloriitselt markeeriv peretuttavast eideke (Lii Tedre) jäigalt „nii on alati olnud“-hoiakus kinni. Ainuke (ja seetõttu loo oluline tegelane), kes ei karda onu Kekit ja astub vastu inimvaenulikule traditsioonile, on Teuta ratastoolis tütar Liri (Riina Maidre). Talle sekundeerib eespool nimetatud nõdrameelse vaikiv ema Edona (Külli Reinumägi). Ühesõnaga: pilt on trööstitu, õhus on ängi. Selle tekkimist toetab kindlasti ka Jaanus Laagrikülli loodud ruumikujundus, mis lähtub põhimõttest „nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik“.

Muidugi võib esimese hooga näha Kalmeti tehtus naistevastase vägivalla teemalist lavastust. Peaaegu kõik kuus tegelast on kogenud või kogevad kas kergemal või raskemal kujul nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Kuigi laval seda ei näe, on naiste saatus läbi imbunud verest ja surmast. Kerge on kippuda lavastust vaatama kui islamismi, terrorismi, lummelükkajate, ekrelaste, pereväärtuste eest seisjate või taganttorkijate kriitikat. Mitte et nende teemadega ei võiks või ei peaks teatrivahenditega tegelema, aga „Vannutatud neitsites“ on teravik mujal.

Kuigi vaatajad elavad etendusel kaasa eelkõige Maidre ja Kaljuste tegelastele (alguses ka Saluranna kehastatule, aga too osutub silmakirjalikuks Ameerikasse ihalejaks), et nad ometigi tegutseksid Liri ettepaneku kohaselt, põgeneksid sellest surnud ringist ja alustaksid kuskil uut elu, tuleb tegelikult kaasa tunda Mihkelsoni vannutatud neitsile. Jah, Mihkelsoni onu Kekile ei ole kerge kaasa tunda, kuid kuidas seda mitte teha, kui teame, et tegemist on pika elu elanud naisega, kellel on keelatud olla naine.

Igasuguste keeldude ja represseerimisega on meilgi endise kompartei valitsetud riigi osana oma suhe ja kogemus. Nii elas Albaaniagi Teise maailmasõja lõpust 40 aastat diktaatorliku ja isoleeritud sotsialistliku riigina. Ligi pool sellest ajast oldi riigi kommunistliku partei liidri Enver Halil Hoxha eestvedamisel totaalses, isegi konstitutsioonilises „ilmalikus riigis“. Kõik kirikud ja mošeed suleti, lammutati või muudeti kinodeks, kontserdisaalideks, spordihallideks või ladudeks. Vaimulikud saadeti maalt välja, vangistati, veeti sunnitööle või tapeti. Usklikkus oli kriminaalkuritegu.

Mihhailovi näidend on piisavalt dokumentaalne, et Mihkelsoni onu Keki füsioloogilises mõttes parimad aastad asetuksid just sellesse usulise kohitsemise perioodi. Ilmselt oskavad vähesed vastata küsimusele, kas inimest lõhestab rohkem keeld olla naine või keeld uskuda, olla usklik. Või kuidas üldse elada, kui peal on mõlemad keelud? Sest kas just mitte usk, sõltumata religioonist, polnud aidanud sajandeid vannutatud neitsitel eluga edasi minna. Võimalik, et Mihkelsoni onu Keki „terrorism“ ongi kõige selle tagajärg.

Kui religiooni keskmes on jumalikud või üleloomulikud jõud ning nende vastu astudes häiritakse kõige rohkem iseennast, siis tavade või traditsioonide vastu minnes ennekõike teisi inimesi. Traditsioonide olulisust ühiskonna toimimisel ei tohiks alahinnata, kuid kes ütleb, et nüüd peab kiiremas korras ühe või teise tava käibest eemaldama. Ning küsimus on, kelle vaatevinklist vastata – kas üksikisiku või hoopis pere- ja kogukonna omast?

Nagu öeldud, saame kaasa elada üsna seikluslikule, minevikku ja tulevikku vaatavale loole, mille keskmesse tõuseb Riina Maidre Liri. Tõuseb just seetõttu, et ta on siinse publiku silmis sellest seltskonnast kõige normaalsem (vähemasti ratsionaalse õhtumaainimese vaatevinklist). Maidre revolutsionäärlik sarkastiline optimism lubab hõlpsasti mööda vaadata ka tema ratastoolist ning usk, et selline naine saaks hakkama nii mobiiltelefonide parandajana kui ka romantilisemates olukordades, ei kao isegi etenduse viimases stseenis. Stseenis, kus Liri seisab (õigemini istub) ise olukorra ees saada vannutatud neitsiks. Kuigi Liri tõotuse annab ja teab, et selle rikkumine tähendab surma, jääb siiski mulje, et tal (kusjuures koos ema Teutaga) on selle tavaga omad plaanid. Või siiski mitte, sest Maidre Liri on end näidanud inimesena, kellele tõotus pole mingi sõnakõlks.

Mihhailovi tekst tuletab meelde Sarah Kane’i näidendit „Puhastatud“, mis lausa lirtsub verest ning mida ilmestab hästi ühe tegelase fraas (ligilähedaselt): „nad tapavad su, ilma et sa sureksid“. Kuid, nagu teame, rääkis Kane oma näidendis armastusest või õigemini selle puudumisest. Nii on ka „Vannutatud neitsite“ teravik Mihkelsoni tegelasel ja, nagu autor kavalehel ütleb: „Kui naine on jäetud ilma võimalusest armastada, saab elust põrgu“.

Lavastaja Madis Kalmet on olnud ilmselt üsnagi autoritruu ning kuna sõnumi selgus (see pole välistanud siiski hoogsat tõlgendamist) ja atmosfäär (paraku tänapäevases teatris mitte enam väga tihedalt kasutuses termin) on olnud peamine eesmärk, siis on lavastaja ennast lavastanud n-ö tähelepandamatuks, mis ei tähenda, et lavastajatööd poleks märgata.

Vaatajaile ja ilmselt ka tegijaile endile mõjus innustavalt ennekõike trupp ise. Suvise aja teatri üks võlu ongi see, et vaatajad ja ka tegijad kogevad rikastavaid kooslusi. „Vannutatud neitsite“ puhul see nii just ongi: trupp on reljeefne, aga ühtlaselt tugev. Hea on vaadata laval koos töötamas vanema ja noorema põlvkonna näitlejaid. Kuna pikim paus teatrikohtumises on mul sellest seltskonnast just Endla teatri ühe käilakuju Lii Tedrega, siis on eriti rõõm tõdeda, et Tedre on jätkuvalt tasemel ja hoos. Ka pole mõnda aega näinud Riina Maidret teatrilaval kedagi (teist) kehastamas, nüüdne kogemus oli igati rõõmustav.

Esimene mõte (või lausa emotsioon), mis mind etenduse lõppedes tabas, oli see, et vaatamata igasugusele jamale, mida iga päev kogeme või mida meedia meile pidevalt vahendab, on Eestis ikka hea elada.