Trallid on endiselt naksid

Katrin Pärn ja Janek Savolainen on „Naksitrallide“ legendaarse kolmiku lavale seadnud nii, et ka tantsu kaudu saab kõik öeldud.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise „Naksitrallid 2: rotid ründavad“, lavastajad, koreograafid, stsenaariumi ning lava- ja kostüümikujunduse autorid Katrin Pärn ja Janek Savolainen, videokujundajad Argo Valdmaa ja Janek Savolainen, valguskunstnik Tõnis Järs. Tantsivad Silas Stubbs, Benjamin Kyprianos, Giorgi Koridze, Julia Kaškovskaja, Aivar Kallaste, Gerardo Avelar, Külli Reinkubjas, Josef Jagger, Janek Savolainen, Matthew James Jordan ning Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilased. Esietendus 21. I Sadamateatris.

Eesti lastekirjandust on raske ilma Eno Rauata ette kujutada. Küllap sama võib öelda teatri ja tema raamatutel põhinevate lastelavastuste kohta. Vanemuise „Naksitrallide“ tantsulavastus esietendus 2017. aastal, nüüd on lavale jõudnud teine osa, „Naksitrallid 2: rotid ründavad“, mis siinses loos käsitlusel. Ent „Naksitralle“ on viimastel aastatel teinud näiteks ka Kuressaare teater (esietendus 2019) ning Estonias peaks tänavu mais esietenduma suisa „Naksitrallide“ ooper. Peale nende saab nimetada 2018. aastal esietendunud „Sipsikut“, mis on Kuressaare teatri kavas praegugi.

Vanemuise versioon(id) eristuvad selle poolest, et tegelased sõna ei saa. Katrin Pärn ja Janek Savolainen on legendaarse kolmiku lavale seadnud nii, et ka tantsu kaudu saab kõik öeldud. Kui esimeses lavastuses saadeti pagendusse linnaelanikke kiusanud kassid, siis teises osas asutakse looduslikku tasakaalu taastama, et kassihirmuta jäänud rotid linna üle ei võtaks.

„Naksitrallid 2: rotid ründavad“ mõistmisel (mis sest, et number kaks pealkirjas võib nõnda arvama panna) pole esimese osa vaatamine eelduseks. Eno Raua raamatu interpretatsioon on tantsuvormis kenasti jälgitav, kuid loodetavasti pakub see lapsevanematele ja õpetajatele ka hea võimaluse raamat enne või pärast etendust üheskoos lastega ette võtta.

„Naksitrallid 2: rotid ründavad“: Kingpool (Silas Stubbs), Muhv (Benjamin Kyprianos) ja Sammalhabe (Giorgi Koridze).

Tarmo Haud

Naksitrallid, linnaelanikud ja rotid annavad professionaalsetele tantsijatele liikumise ja miimika kaudu võimaluse ägedate karakterite loomiseks. Peale selle on mõnevõrra kasutusel ka nukud, rotikarja on paljundatud rotipeade abil. Nojah, niimoodi kirjeldades paistab see kui skalbirivi, ent iga pea on siiski elusaks mängitud. Üks ägedamate karakterrollide tantsija on Janek Savolainen ise, kes on nähtavasti võimeline hüppama (ka otseses mõttes) enam-vähem ükskõik millisesse ossa. Samuti on sedapuhku laval Vanemuise tantsu- ja balletikooli lapsed, kes kehastavad muhedalt kõikvõimalikke väiksemaid ja suuremaid rotte.

Sadamateatri lavakujundus mind aga ei veena. Suur osa maailma loomisest on lahendatud videokujunduse abil, mis kuvatakse eri tasapindadele. Läbisegi on kasutatud erisuguseid stiile, mille hulka mahuvad kaadrid looduses ringi sõitvatest naksitrallidest, aga ka animatsioon, mis kohati saab suisa koomiksiesteetika vormi. Ühisnimetajat on raske leida. Videod on pikslilised ja eri tasapindadele kuvatuna kohati fookusest väljas. Oli küll ka põhjendatud ja leidlikke stseene – näiteks filmikaameraga selfisid tegeva fotograafi piltide kuvamine. Üldjoontes on aga küllap selge, et video kasutamine iseenesest ei anna üllatusefekti, eeldus on hea tehniline tase ja läbimõeldus. Praegusel juhul on töömaht kardetavasti ületanud tulemuse.

Kui jälgisin tervikkujunduse elementide mõju, oli publiku vastukaja muidugi ühene – lemmikuks on mõistagi ringiratast tiirutav punane furgoon, mis pälvis eri vanuses vaatajate täielise heakskiidu.

Lapsed teatris üldiselt üksi ei käi: kui pole kaasas vanemaid, on õpetajad. Alati on kasuks, kui midagi ka neile pudeneb. Naksitrallide muusikaline kujundus ja kostüümid annavad tervisliku nostalgiaannuse kujul vanematele põhjust suhestumiseks ning täiskasvanud leiavad ka muidu oma lemmikkohad.

Tartus pole lastel kultuurinälga karta. „Naksitrallide“ tantsuvormis järjelooga kinnitas Vanemuine aga teadmist, et tore lastelavastus ei tähenda tingimata lastekirjanduse klassika üks ühele ümberjutustamist. Noortele mõeldud lavastused on enamasti vanema sihtgrupi omadest lühemad, aga pakuvad seda enam vormilisi võimalusi. Kui vaid on, kes võtaks kasutada. Noore vaataja teatrit ei tohi käsitleda kui kuidagi lihtsamat või alaväärsemat versiooni „päris teatrist“. Vastupidi, see peaks ideaalis olema lõputu katsetamiste tallermaa. Miks mitte ka (valgus)kujunduses. Lapsed ja mäng käivad kokku ning Naksitrallide tantsuversioonis mängulisust jagub.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht