Tribute to Mati Unt

Jaanus Kulli, SL ?tuleht

  Kahtlane Mees Tambet seling. ants liigus

 “Mis värvi on vabadus”, Mati Undi romaani “Mõrv hotellis” põhjal. Dramatiseerija-lavastaja Tiit Palu, kunstnik-lavastaja Silver Vahtre, valguskunstnik-lavastaja Margus Vaigur, muusikajuht-lavastaja Feliks Kütt. Mängivad Tambet Seling, Katrin Valkna, Ireen Kennik, Kaili Närep, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Ahti Puudersell, Jüri Vlassov. Esietendus Endla teatri suures saalis 12. XI.

Loomulikult on see lavastus kummardus Mati Undile. Aga mitte ainult. See pole pelgalt “Mõrv hotellis” lavaline illustratsioon. Isegi kui esimene veerandtund nii võib tunduda, sest esiotsa toetab tegevust vaid lavatagune, kõlaritest edasi antav tekst, mis vist üksühene jutustusega. Esiotsa see teksti edasiandmine häirib, siis korraga, narratiivi arenedes, saab see mingi kummalise, märgilise ja nihestatud tähenduse, mida võimendab ka see, et meespeategelase teksti loeb lisaks Tambet Selingule endale veel kaks naishäält.

“Mis värvi on armastus” on kummaline lavastus ja oma kummalisuses jääb ta sind kummitama, mis ei tähendada, et tegemist on täiusliku lavastusega. Kaugel sellest. Samas aga on Tiit Palu tabanud ära midagi väga olulist, mida kannab ka Undi tekst. See on miski seisund või atmosfäär, või veel midagi kolmandat-neljandat, mis olemas ajastust kantud Undi jutustuses ja nüüd laval ka Palu lavastuses. Lavastuse suurimaks õnnestumiseks ongi see, et Palu on suutnud laval harutada lahti 60ndate eksistentsialismist kantud isiksuse enese otsimise ja ühiskonnaga vastandamise ideed ja meeleolud, mille keskmes elu mõtte küsimus. Mis nipiga? On need nüüd tollaste aastate poplood, kostüümid, Undi enda natuke äraspidine tekst, hotell pigem fiktsioon või sümbol kui konkreetne ruum. Eks see kõik kokku, mis selle õhustiku või atmosfääri loobki, kusjuures muusikalised etteasted mitte ei lõhu seda atmosfääri, vaid täiendavad oma nihkes-iroonilise sõnumiga. Samas peab Palu kiituseks ütlema, et Undi tuntud mõrvalugu pole kuhugi kadunud.

Erudiidist Undi lavastused olid tihti täis vihjeid, millest mõnikord vaid Unt üksinda võis aru saada. Publik vaatas arusaamatuses lavale ja Unt itsitas lava taga pihku. See oli mäng. Nagu Undi teater suuresti tervikuna. Ka Palu lavastus on tegelikult mäng (olgu siinkohal mainitud kas või mõrvastseen, kus varjuteatri võtmes mõrvar kui vedrunukk naist noaga mitmeid kordi lööb). Selles mängus ei püütagi vaatajaga suhestuda. Lisaks otsestele vihjetele – võiks vist isegi öelda austusavaldustele Undile (püssipaugud, punane valgus, lehvivad kardinad jms) – võiks neid lavastuse kontekstis nimetada metavihjeteks, nagu näiteks Jüri Vlassovi kehastatud Vanamees, kes keelt suust välja ajades ja puhmas parukaga ilmeksimatult Einsteini meenutab, või siis peategelane Mees Tambet Selingu kehastuses, kes millegipärast jälle telemees Olaf Suuderi silme ette toob. Rääkimata vihjetest kafkalikele koridoridele hotellis või siis eksistentsialistide ja ka sürrealistide loomingus nii olulisele elemendile nagu lift. Tõepoolest, kõike seda on kuskil nähtud, kuuldud või loetud. Aga see töötab, ei lohise tüütu slepina lavastuse jalus, vaid loob vaatajale vabaduse tõusta oma isiklikule positsioonile.

Lavastuse üldmulje ja terviklikkuse kõrval tahaks teiseks kõvasti kiita Tambet Selingut, kes kummastaval kombel, kohe esimestest minutitest, kuigi tal pole esiotsa kanda ei teksti ega õiget tegevustki, ennast tähelepanelikult jälgima paneb. Midagi väga undilikku ja lavastuse õhustikuga haakuvat on Seling ära tabanud ja loonud märkimisväärse tegelaskuju, kes ei lase lahti ka siis, kui lavastuse raskuskese ilmselgelt hoopis mujale kandub.

Näiteks stseenis, kus ta kuskil hotelli korrusel mõrvarit jälitades korraks selili viskab, mingit toru studeerima hakkab ja loomulikult nimetissõrmega torusse kinni jääb. Isegi äraleierdamiseni ära nähtud stseen, kuid ometi see siin töötab ja suuresti tänu Selingule endale. Just tema väga täpsele, minimalistlikule ja sissepööratud mängule.

Lavakujundajad kurdavad tihti ja kindlasti õigustatult, et nende töö jääb kriitikas pahatihti märkamata. Siin ei saa see kuidagi märkamata jääda. Silver Vahtre lavakujundus on lausa lavastuse selgroog, neljatasandiline ja -mõõtmeline metallkarkass kui hotell ja samas kui sümbol. Lavastuse finaalis viskab keegi sealt akside kohalt kamaluga lavale lehti. Sügisesi, punaseid ja kollaseid lehti. Ma arvan, et Unt, kes samuti esimeste kollaste lehtede ajal siit taevase teatri tegemiste juurde läks, vaatab seda mängu sealt ülevalt, kust lehed langevad, ja et talle see meeldib.

P. S. On arusaamatu, miks on 40-leheküljeline jutustus kavalehel romaaniks tituleeritud.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht