„Tšaikovski meistriteosed“ – nostalgiline ja värske

Pjotr Tšaikovski meistritöödele pühendatud lühiballettide lavastusõhtu teenib täielikult oma eesmärki, pakkudes publikule nii nostalgiat kui ka avastamisrõõmu.

ANU RUUSMAA

Eesti Rahvusballeti „Tšaikovski meistriteosed“:

Serenaad“, koreograaf George Balanchine, lavale seadnud Viki Psihoyos, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kunstnik Karinska, valguskunstnik Mark Stanley, valguse teostaja Rasmus Rembel.

6. sümfoonia“, koreograaf Mai Murdmaa, lavale seadnud Viesturs Jansons, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Rasmus Rembel.

Tantsivad Ketlin Oja, Madeline Rose Skelly, Cristiano Principato, Francesco Piccinin, Ana Maria Gergely, Lauren Gail Janeway, Anna Roberta, Ami Morita, William Newton, Sergei Upkin, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama jt. Esietendus 20. XI Estonias.

Estonias novembris esietendunud „Tšaikovski meistriteosed“ on nostalgiline neoklassikalise balleti õhtu, mis koosneb kahest osast. Esimeses saab näha George Balanchine’i 1934. aastal esimest korda ettekandele tulnud „Serenaadi“, mille aluseks on Pjotr Tšaikovski samanimeline heliteos keelpillidele C-duur op. 48. George Balanchine oli XX sajandi väljapaistvamaid koreograafe ja USA balleti juhtfiguure ning balletikooli American Ballet asutaja. 1946. aastal rajatud New York City Ballet on tänapäevalgi Ameerika üks juhtivaid balletiteatreid. Balanchine’i looming on sillaks klassikalise ja nüüdisballeti vahel.

Lavale seadis „Serenaadi“ Viki Psihoyos, Balanchine’i trupi kunagine tantsija. See teos valmis Balanchine’il esimesena pärast New Yorki elama asumist. Lavastust on mitu korda muudetud ja arendatud. Teos koosneb neljast osast: „Sonatiin“, „Valss“, „Vene tants“ ja „Eleegia“. Lavastaja on muutnud Tšaikovski „Serenaadi“ viimase kahe osa järjekorda, andes niiviisi teose lõpule kurva alatooni.

Balanchine’i kogu loomingule on omane – ja nii on see ka „Serenaadis“ –, et iga liigutuse aluseks on muusika. On öeldud, et Balanchine aitab näha muusikat ja kuulda balletti: tants on kui visuaalne muusika. See on võimalik, kui muusikast ja tantsust saavad võrdväärsed partnerid. Kui võtta võrdluseks näiteks romantilise ajastu balletilavastused, siis on muusika seal tihtipeale foon ning tähelepanu on suunatud balletile.

Praegusel juhul on määrava tähtsusega Tšaikovski muusika sügav psühholoogiline sisu: sellega väljendatakse inimese hingelisi elamusi. Emotsionaalsust spetsiaalselt rõhutamata luuakse laval tantsu ja muusika koostoimel terviklik tantsumaagia. Oluline on, et publikule on jäetud vabad käed tõlgendamiseks, nii et iga vaataja näeb laval oma ainulaadset lugu. Muuseas, mitmes Balanchine’i koreograafiateoses ei ole muusika ja tantsu sünergia alati õnnestunud samaväärselt „Serenaadiga“.

Balanchine’i unikaalne koreograafia paneb siin tantsijad tehniliselt proovile, on kiire ja energeetiline, ent sealjuures kerge, justkui jäädes õhus liueldes kulgema. Sellise efekti on Balanchine saavutanud Vaganova kooliga tantsijatele harjumuspärasest veidi erineva liigutuste sidususega: tantsus justkui polekski vahesamme ning rõhutatult olulisi samme. Liigutused on seotud nii, nagu need oleksid ühtmoodi tähtsad. See loob visuaalse mulje pidevast õhus lendlemisest ja tants tundub niiviisi väga loomuliku, lihtsa ja olemuslikuna, justkui polekski tegemist õpitud sammudega.

Naisrühmal on selles balletis suur ja tähtis osa. Nad on pidevas liikumises, põimudes solistidega ning jaotudes omaette suuremateks ja väiksemateks gruppideks, aga ka duettideks ja soolodeks. Naisrühma tantsijad loovad ikka uusi ja uusi mustreid ja kujundeid. Solistide soolod ja duetid kasvavad välja kordeballeti liikumisest. Seegi, et iga tantsija roll on balletis tähtis, on Balanchine’ile tüüpiline: sellega tunnustas ta häid tantsijaid raske töö eest ja laskis neil särada.

Hooajal 1987/1988 sai tolleaegne Estonia balletitrupp esimest korda kogeda ja tantsida Balanchine’i koreograafiat ning just nimelt „Serenaadi“. Tookord seadis koreograafia Kaie Kõrbi loomingulise õhtu raames lavale Marina Aleksidze. Mõistagi polnud siis Nõukogude Liidu kinnistes piirides võimalik taotleda George Balanchine Trusti juriidilist luba, kuid üldjoontes oli tolleaegne lavastus sama, mis praegu Estonias.

Naisrühmal on „Serenaadis“ suur ja tähtis osa: nad on pidevas liikumises, põimudes solistidega ning jaotudes omaette suuremateks ja väiksemateks gruppideks.

Rünno Lahesoo

Mul oli tookord võimalus tantsida selles lavastuses. Vaataja pilguga ma seda lavastust ei saanud näha, sest olin kõik etendused laval. Tantsisin ühte neljast solistist ning kehamälus on see talletunud kui väga hoogne ja muusikaliselt ere kogemus. Keerulise tehnika ja jooniste ootamatute muutustega tihedalt läbi põimitud koreograafia on siiani meelde jäänud naudinguna. Mäletan ka seda, et nägime proovisaalis tõsiselt vaeva ja tegime kõvasti tööd. Venemaa Vaganova koolkonna klassikalisele tantsule lähenemises (see oli toona meie trupi koolituse aluseks) on palju rohkem füüsilist jõudu. „Serenaadi“ puhul tuli meil ümber harjutada, kuid sealjuures säilitada Vaganova koolkonna esteetika. Ülikiire ja tihe tehnika nõuab hoopis teistsugust kehakäsitlust, et lavastus tehniliselt kvaliteetselt ja õhuliselt ära tantsida.

Praegune balletitrupp eesotsas parimate naissolistide Ketlin Oja, Ana Maria Gergely ja Anna Robertaga on saanud keerulise ülesandega imeliselt hakkama. Tehniline üleolek materjalist teeb vaatepildist nauditava energeetilise elamuse. Tants ongi olemuslik, emotsionaalselt laetud ja kütkestav.

Balletiõhtu teises osas tuli esitusele Mai Murdmaa lühiballett „6. sümfoonia“, mille muusikana on kasutatud Pjotr Tšaikovski sümfooniat number 6 h-moll op. 74 „Pateetiline“. Esietendus toimus 1989. aastal Läti ooperi- ja balletiteatris ning lavastus oli loodud Viesturs Jansonsile. Eestis näeb seda esmakordselt alles nüüd. Murdmaa on lavastanud selle koreograafiateose Tšaikovski auks, avades helilooja tundliku ja õrna, hingestatud, kuid ka vastuolulise kunstnikuloomuse.

Selle lavastuse on Murdmaa loonud samuti neoklassikalises võtmes nagu Balanchine „Serenaadi“, toetudes seejuures tehniliselt heale Vaganova koolkonnale. Vaatamata sellele, et laval on ajaloolised isikud – Tšaikovski ning tema suurim austaja ja metseen Nadežda von Meck, kellega heliloojat sidus kolmteist aastat kestnud kirjavahetus –, ei ole lavastuses lähtutud ajaliselt järjepidevast narratiivist, vaid lavale on toodud muusika emotsioonide virvarr.

Laval rulluvad lahti Tšaikovski vastuolulised meeleolud ning empaatiline ja heitlik tundeilm – viimastel eluaastatel tajus ta surma kohalolu. Tšaikovski kirjutas oma viimase, sügavalt psühholoogilise sümfoonia 1893. aasta veebruarist septembrini. Esiettekandele tuli teos 28. oktoobril ning üheksa päeva pärast Tšaikovski suri – h-moll oli XIX sajandil surma väljenduseks.

Murdmaa lavastus mõjub kui lahkuja viimane pilguheit oma elule: vastandlike emotsionaalsete pursete toel liigutakse stseenist stseeni. Näeme kunstniku loomingulist põlemist, eneseotsingut ning armastust, nii kirge kui ka depressiooni, elujanu, kahetsust ja rahulolematust. Üksildase kunstniku sügav suhe ja kontakt jumalaga jääb kõlama kogu lavastuses. Näeme traagilist inimelu, mis möödub pidevates kirglikes otsingutes, kuid see miski jääbki leidmata. Nadežda von Meck saadab Tšaikovskit varjuna, toetades helilooja kurnavaid rännakuid ja otsinguid.

Lavastus on tehniliselt keerukas nagu Murdmaa lavastused ikka. Klassikalise tantsu alustele tuginedes on meesrühma tantsud jõulised. Jõudu võimendab sünkroonne liikumine ning koreograafiliste kombinatsioonide kordamine. Vaheldust pakuvad naisrühma õrna plastilise liikumisega tantsud. Solistide esitus on emotsionaalselt rikas, justkui olekski konkreetne lavastus neile loodud. Jevgeni Gribi tantsitud Tšaikovski on emotsionaalselt intensiivne ning varjundiküllane, Ketlin Oja Nadežda von Meck, kes kaitseinglina Tšaikovskit saadab, puhas ja karge.

„6. sümfoonia“ mõjutab vaatajat emotsionaalselt intensiivselt ning nii kvaliteetselt esitatud muusika kui ka tantsutehnika on selle teenistuses. Ka selles lühiballetis on trupp kõrgel tasemel ja täpne, tänu repetiitorite pühendunud tööle on kõik väga viimistletud. Valmimisaja poolest jääb Murdmaa „6 sümfoonia“, mis esietendus Läti ooperi- ja balletiteatris, hooajal 1987/1988 Estonias loodud „Surma ja sünni laulude“ ning 1988/1989 lavale tulnud lühiballettide õhtuga „Nostalgia“ samasse loomeperioodi. Muidugi võib palju näinud balletiaustaja leida selle koreograafias sarnasusi nii varasemate kui ka hilisemate Mai Murdmaa töödega. Nii lihtsalt on, et ühe epohhi loova lavastaja käekiri kujuneb aastatega välja mingis mõttes iseennast korrates. Ka üksindus on Murdmaa omaloomingulistes lavastustes läbiv teema. Ometigi mõjub teos kogu oma nostalgias väga värskelt, seda tänu noortele tantsijatele, kellele see on elu esimene Murdmaa-lavastus.

Mul oli lühikest aega võimalus olla Mai Murdmaa lavastuste repetiitor ning imetlen tema oskust panna ruum liikuma: ta ei paiguta lihtsalt tantsijaid lavaruumi, vaid suudab suurepärase ruumitaju tõttu luua ruumi ja kehade sünergia. Isegi kui laval on parasjagu suur hulk tantsijaid, ei mõju väike lava ülekoormatuna, vaid seal on ikkagi õhku. Sellist oskust pole igal lavastajal.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Tšaikovski meistritöödele pühendatud lühiballettide lavastusõhtu teenib täielikult oma eesmärki, pakkudes publikule nii nostalgiat kui ka avastamisrõõmu. Tänu noortele tantsijatele, kes imavad endasse iga võimaluse õppida ja end täiendada, mõjuvad ammu esmalavastatud teosed väga värskelt. Rahvusballeti trupp eesotsas imeliste solistidega on teinud austusväärse töö ning pakub publikule hingestatud elamuse.

Olin kuusteist aastat Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud ning sõitsin igal nädalal Lõuna-Eesti vahet. Kord, kui sealt väsinuna tagasi Tallinna bussijaama jõudsin, juhtus üks ilmekas seik. Bussipeatuses askeldasid halli olemisega inimesed, tassides kohvreid ja kotte, liikudes sihipäraselt ja asjalikult, ent ühel bussiooteplatvormil haaras pilku keegi, kes oli väga teises rütmis, n-ö kontekstist väljas. See oli Mai Murdmaa, kes parasjagu sügavas loomepuhangus tantsis. See hetk oli kaunis ja tegi õnnelikuks. Mu ainuke mõte oli: maailmas pole veel kõik kadunud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht