TTT:?Loomade farm? võiks olla süsteemi elektrikarjus

Maria Lee,lavakunstikooli I kursuse tudeng

Kajakaid lendas vihmakalkvel vanalinnaõhtus. Olid mingid katkendid. Ja mingid näod, keda nagu teaks ja tegelikult ei tea ka. Nagu unenäoõed ja -vennad. Nagu mõnest teisest filmist või muusikavideost. Kui ma kunagi tükk aega tagasi teada sain, et Koldits lavastab 22. lennuga ?Loomade farmi?, tundus see täiesti loogiline (veel natuke ?Metamorfoosi? taustal) ja ka natuke kõhedaks tegev. Mõlemad on kultustekstid, mille ümber on nii paljudel inimestel nii palju iseenese seoseid ja mõtteid. Kuidas lavastada nii, et mitte liiga teha, vaid avardada? ?Metamorfoos? sai hakkama, ja kui ei avardanudki teab kui palju, siis vähemasti mõjus üle pika aja valusalt ehtsa lavastusena. Aga ?Loomade farmiga? kuhjus ootusärevus ja hirm, millesse panustas veel ka reklaam linnapildis.

Jõudsin esietendusele (3. juuni), saanuna läbimängupublikult natuke rohkem teada, kui oleks tahtnud. Kui aga algas, siis haaras kaasa. See, mis laval hakkas toimuma, liikus edasi oma rütmis ja oma energiaga, tulemus oli vältimatu, tulemust teadsid juba siis kõik vaatajad. Ainult ?kuidas? oli veel teadmata.

Süsteem ? see on juba see, mis paratamatult hukutab (mind kui vaatajat, kui tudengit, kui süsteemiloojat ja -hävitajat). Niisiis on natuke hilisteismeeagroteski ja natuke sellist x-generation?it, MTV ja lääne idealiseerimist (võib-olla see on lihtsalt meie põlvkonda nii sisse kirjutatud; tegelikult on Lääs selles lavastuses samavõrd vaenlane kui Ida, tundub). Süsteemi piirides visuaalselt üsna veenev vastuhakk, publikum naeratab neljakümneaastaselt, võib-olla naeratab, võib-olla tukub, kui vihma hakkab sadama või kriitika nende pihta peaks käima, siis ajab enesele kilekae peale ja ignoreerib.

Kriitika on poliitika pihta. Poliitika on kauge. Parlamentarism või demokraatia. Puha Toompea asi, ma mõtlen. Eks tegijad tea, ise ka Toompealt. All-linna kommertsteatrikontingent ei tunne end puudutatuna.

Mina tunnen end puudutatuna ja liigutatuna, kui skeemid lihtsustatakse koomikaks ja kitarr on lavaaugukontekstis päris veenev, vokaal ei õõnestagi Radioheadi, vaid oma müstilisel viisil lausa toetab seda. Naeran, sest arvan, et saan aru. Kusagil taga on kursavenna naer. Meie ju teame. Meie ju olime seal. Istun neile häbitult lähedal, kui nad mööda lava edasi-tagasi turnivad. Otsin mässu süsteemi vastu. Toompeasüsteemi, elusüsteemi. Olen sel hetkel ise see süsteem, mille vastasust ma lavalt otsin. Radioheadile ei tee sel hetkel liiga mitte kaverdaja, vaid kuulaja.

Ja ometi pole see mingil juhul säärane elitaarne, väikese grupi etendus, mis siis, et sisse on pandud siseringinalju ja paroole. Ja kas nad tegelikult mässavad ? kas meie tegelikult mässame või on see turvaline provotseeritud efektikaup? Sest Linnateatri lavaaugus päriselt keegi kellelegi turja ei karga.

Aga võib-olla mässab süsteem ise, nii et arugi ei saa? Tänapäeva küünilises võtmes. Ja mässates süsteemi vastu lõhume me maha tema mässu ja taastame seda autoritaarset, türanlikku, idiootset süsteemi, mille vastu ta ise on? Kui lavastaja annab näitlejatele teema, tekstid, kostüümid, misanstseenid ja näitleja annab lavastajale elu ja linnateater annab kooslusele ruumi ja publik annab tulemusele raha… siis kes tüssab keda ja kes veenab keda (ja milles?) ja mis saab uueks ja mis saab reformitud? Kas me saavutame selle, mis me tahame ? ja mis see on, mida me tahame (peale raha, vabaduse ja tunnustatuse)?

Mis laval klantsib, on väljakirjutatud ideoloogia, kõik on natuke millegi paroodia ning millegi illustratsioon. Elanuna Orwelli sajandil, teame nagunii enam-vähem, kuidas süsteemid toimivad, ning palju enam ei üllatu. Ometi on hea, kui vahel toimub teatrikunst ja see tuletab meelde, kasutades vahendina noori veel ehtsaid inimesi, kes võib-olla ise ka usuvad veel millessegi. Ja on uskumatult hea, et seda teeb Linnateatri suvelavastus, muusikalise vahepala pähe esitades laule, milles on, hoolimata eestindamisest, säilinud veel eht radioheadilik teravus ning mis hakkavad hiljem küll kummitama samamoodi nagu ?Kaotajate? viisikesed, kuid mis kannavad endas veel mingisugust aktiivset laengut, natuke mässu ja natuke küünilist resignatsiooni.

Ilm läheb pimedamaks, vihma sajab üsna tihedalt, publik on üleni kiles ja näitlejad mängivad lõpuni. Jõuga. Radiohead on ideoloogiliselt jahmatavalt täpne. Inimesed on täpsed, olgu nende näitlejameisterlikkusega siis kuidas on. Aimub midagi kahtlast, aga ma panen silmad kinni ja ei vaata. Vaatan musti aknaavasid lava taga, vaatan kajakaid (selja tagant küsib keegi: ?Kas see on päris või see on lindilt??), vaatan vihma pro?ektorivalguses ja nende unenäoinimeste juustes. Mängivad lõpuni, saavad lint?itud, saavad lilled ja oma vanema kursuse esietendusekallistusi. Publik aplodeerib ning mina samuti. Natuke ma olen igast süsteemist väljas, mõtlen. Apoliitiline amoraalne agnostiline muiduolija. Eks teatrit tehakse erinevalt ja erinevaid asju minnakse teatrisse vaatama. Olgu selle ?Loomade farmiga? kuidas on, kas ta III kursuse töö või suvelavastusena veenev on; aga mingites aspektides on ta nii paigas ? ideoloogiliselt, sisuliselt ?, et see kompenseerib paljut niisama- ja muidutehtut. Asja taga on tööd ja usku ja ehedust, mis on teatris tegelikult harvem, kui tahaks arvata. Veel on aega olla meeleheitlik ja hirmuga mõelda nende surnud hobuste varjudele, kellega tuleb ükskord sõitma hakata.