Tulekahju hinges ja katseklaasis

Õudust märkimisväärselt pole, huumorit samuti, ent see-eest pakutakse rikkalikult lummavat maagiat ja salapära.

VEIKO MÄRKA

Kellerteatri „Armunud alkeemik“, autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Vahur Keller, illusioonide autor Meelis Kubo, liikumisjuht ja dekoraator Sandra Lange, kunstnik Britt Urbla-Keller, valguskunstnik Madis Kirkmann. Mängib Meelis Kubo. Esietendus 26. V Tallinnas Uus 37.

Esimesi samme tegeva Kellerteatri sõnadeta monolavastus „Armunud alkeemik“ on täiesti omanäoline taim meie lavastuskunsti võsude aina paisuvas padrikus. Kui näidendi kirjutamise, lavastamise ja esitamisega on seotud vaid kaks inimest, siis on kommunikatsiooni kasutegur maksimaalne. See ilmneb ka „Armunud alkeemikus“. Risk oli muidugi suur, sest kujutada ilma ühegi sõnata õnnetu armumise faase lootusest pettumuseni tundub võimatu – kui poleks saanud kohapeal vastupidises veenduda. Ega muutumatu, mustvalges tonaalsuses lavapiltki aita lahtiseletamisele kaasa.

Tegevus toimub ooperiteatri keldris kusagil Euroopa suurlinnas ning seda võib dateerida XIX sajandi algusesse või XVIII lõppu. Igatahes aega enne fotograafia leiutamist, mis muutis ühiskonna visuaalset esteetikat kardinaalselt. Lavastuses mängivad tähtsat osa mustad siluetid valge lina (keldriakna) taga. Õigemini üks, alkeemiku armastatud ooperiprimadonna siluett, sest teine, tema teise austaja siluett ilmub vaid finaalis. Nagu alkeemiku üminad ja ohked, lisavad needki lavastusele mitmekülgsust ega lase sel muutuda monotoonseks. Lisandub sümbolite polaarsus: pime ja hoolitsemata kelder on reaalsus; armastus, s.t aknast paistev daami siluett, illusioon.

Žanrilt presenteeritakse „Armunud alkeemikut“ õuduskomöödiana. Aga nagu selliste eeltutvustustega enamasti ikka juhtub, ei suuda see määratlus eriti midagi ära öelda. Õudust märkimisväärselt pole, huumorit samuti, see-eest pakutakse rikkalikult lummavat maagiat ja salapära E. T. A. Hoffmanni vaimus. „Armunud alkeemik“ on fantastiline visioon, milles kadunud ajastu imeväel kohtub tänapäevase vaataja arusaamade ja eelhäälestusega. Ehkki alkeemik on üsna pragmaatiline kuju, kes püüab oma šarlatanivõimeid kasutada isikliku kasu huvides. Mis teha, muid trumpe tal ei ole.

See-eest pealkiri on täpne ja ammendav: näidend puudutab ainult armastust ja alkeemiat. Need mõlemad on äärmiselt segased, suurt pühendumist nõudvad, nii osalisele kui ka pealtvaatajale põnevad ning etteaimamatult kulgevad nähtused. Näidendi alkeemik käib oma arusaamatute agregaatide ümber sama kiindunult ja agaralt nagu kass ümber palava pudru ning samamoodi käib ta ümber oma armastuse. Mõlemad on ahvatlevad, kuid kokkuvõttes käivad üle tema võimete. Aga kui katsetajal õnnestub vahepeal valmis saada midagi käega­katsutavat ja koguni lootust õhutavat – sõrmus –, on see suur edu nii alkeemias kui ka armastuses. Kahju ainult, et näiline.

Lavalise tüübina on Meelis Kubo alkeemik mõjuv ja meeldejääv, täpsete hoogsate liigutuste ja veenvate žestidega.

Siim Vahur

Ei saa öelda, et lavastus oleks tumm, isegi kui muusika maha arvata. Alkeemiku armuvalu ja selle produktiivseks muutmise viljatuid katseid saadavad tema rohked ohked ja muud afektiivsed häälitsused. Need teevad lavastuse üldmulje lärmakaks – umbes nagu äsja kinnipüütud rebase käitumine puuris. Lisandub perioodiliselt kivikattega tänavalt kostev kabjaplagin, mille funktsiooniks on vastandada alkeemiku keldri­üksildusele seinatagune hoogne ja lustlik elu, sest ilmselt on tegemist teatrikülastajate kalessidega.

„Armunud alkeemiku“ heliriba on napp, ent sisukas, muidugi ka meeldejäävalt originaalne. Pealegi on sellises vormis etteaste vähemalt teoreetiliselt suurepärane atraktsioon eesti keelt mittemõistvatele turistidele nende magneti, Tallinna vanalinna külje all. Jälgisin kaks rida eespool istunud hispaaniakeelset naisterahvast ja jõudsin järeldusele, et keelebarjäär puudub lavastuses mitte ainult verbaalsel, vaid ka emotsionaalsel ja intellektuaalsel tasandil.

Süžee väärib teravamat vaatlust eeskätt oma absurdsuse poolest. Kuidas pääses selline müstiline, segane ja isegi ohtlik tegelane just teatrikeldrisse tegutsema, jääbki lahtiseks. Samuti see, mis temast pärast armastuse purunemist edasi saab. Nii et lavastuse puhul võib rääkida koguni kahest alkeemia tasandist: madalamast ehk tegelaskuju alkeemiast oma eesmärgi nimel tegutsemisel ning kõrgemast ehk autorite alkeemiast ühise kangelase ja tema loo loomisel. Sest kasutatud vahendid on ju täiesti ebaharilikud. Loo lõpp on nii etteaimatav kui ka stiilne, s.t kooskõlas eelnevaga.

Lavalise tüübina on Kubo mõjuv ja meeldejääv, täpsete hoogsate liigutuste ja veenvate žestidega. Ilma partnerite ja verbaalsete väljendusvahenditeta on laval kindlasti raske end maksma panna, aga küllap leidsid mõlemad tegijad, et just nii toimib lavastuse maagia kõige paremini. Ja tõesti – arusaamatuks ei jää „Armunud alkeemikus“ mitte midagi olulist.

Näidendi puudujääkidest tasub nimetada seda, et nii alkeemiat kui ka mustkunsti oleks võinud olla veelgi rohkem. Näiteks Kinoteatri „Kaota mu naine ära“, milles Kubo samuti osales, andis viimasest tegevusharust tunduvalt efektsema ja mitmekülgsema pildi. Ja keemilisi katseid, mis kulmineeruvad paukude ja suitsusammastega, oleks mahtunud lavastusse samuti tunduvalt rohkem. Artisti jõuetult ripnevast käest läbitorgatud külmrelv ning etenduse algul lakke paiskuv tulesammas olid suurepärased, kuid jäid enam-vähem ühekordseks numbriks. Ka jättis liigne lühidus lavastusest mulje kui mingisuguse kapitaalsema vaatemängu eel­soojendusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht