Üdini realistlikud 15 meetrit

Ingomar Vihmari ustavus soome müügimehe nüüdseks ligi 40 aastat vanale loole on lavastuse tugevus ja nõrkus.

ANDRUS KARNAU

Endla teatri „15 meetrit vasakule“, autor Antti Tuuri, tõlkija Piret Saluri, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, valguskujundaja Margus Vaigur. Mängivad Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Sten Karpov, Enn Keerd, Ago Anderson, Priit Loog, Jane Napp, Karl-Andreas Kalmet, Arvi Mägi, Ott Raidmets, Andrus Vaarik, Ingomar Vihmar, Märt Avandi, Carita Vaikjärv ja Fatme Helge Leevald. Esietendus 11. III Endla teatri suures saalis.

Kui kirjanik Saarelainen alias Antti Tuuri tuleb külla müügimees Eino Hiekkale, saab tolle koer külalise peale õige tigedaks, haugub vihaselt. Kirjanik kinnitab, et sellest pole midagi, looma ei pea kinni panema, sest ta tunneb koeri. Järgmisel real teatab Tuuri, et Hiekka otsib plaastrit, millega paigata kirjaniku kätt, kuhu peni on hambad sisse löönud. Tuuri loob oma tegelased nappide-nappide detailidega: kõiketeadja kirjamees ja inimesi kergekäeliselt usaldav müügimees on sündinud mõne reaga. See on, muide, üks vähestest seikadest, mille lavastaja Ingomar Vihmar ja dramatiseerija Ott Kilusk on Tuuri samanimelise romaani põhjal tehtud lavastusest „15 meetrit vasakule“ välja jätnud.

Meelis Rämmeld on andnud Eino Hiekkale värvi ja hinge, tema rolli täpsus ja küpsus hoiab lavastust koos.

 Siim Vahur

Vihmari lavastus püsib üllatavalt tõetruult Tuuri romaani teksti juures. Raamat on ju õhuke, ilmunud 1985, eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas Piret Saluri tõlkes 1988. Tema lojaalsus kirjanikule üllatab, kui meenutada kas või Vihmari „Kolme õde“ Endlas.

Vihmari ustavus soome müügimehe nüüdseks ligi 40 aastat vanale loole on lavastuse tugevus ja nõrkus. Hea on see, et kaduma pole läinud Tuuri romaani mitmetähenduslikkus: tekstina kuuleb ka seda, mida laval mängida oleks keeruline. Kehv on, et laval käib kohati kui kuuldemängu salvestus. Midagi ei juhtu ega hakkagi juhtuma, tuleb ainult kannatlikult istuda: romaan kantakse ette õige tühiste kärbete ja lisandustega. Kellel „15 meetrit vasakule“ lugemata või loetud õige ammu, on kahtlemata huvitavam kui sellel, kes raamatu enne esietendust uuesti alla neelas. Nalja saab, aga igav on ka. Lavastus on nagu intervalltreening: kiire sprint vaheldub üliaeglase jutustamisega.

Tõepärase lavakujunduse loomisega on Endla laval mindud peaaegu viimase piirini. Kõige keskel troonib sõiduauto, vana Ford Sierra plekist kere rooli ja ratastega. Eks inimeste igapäevaelu olegi enamasti üsna … igapäevase väljanägemisega. Ühesõnaga, realistlik, maagilisuseta lavakujundus. Vaatajail võib olla nii lihtsam samastuda näitemängu tegelastega, või siis vastupidi, see võib huvi hoopis kärpida. Lavakujundus on kõigest kest. Praegusel juhul heitlik ja tükeldatud: kui kajut, siis narid, kui söögituba, siis noad-kahvlid ja klirisevad taldrikud. Nurki ja nurgatagused on laval lõpuks nii palju, et ei teagi, kas saalis on kohta, kust kogu näitemäng oleks hästi jälgitav. Võib-olla esireas keskel?

Tuuri romaani tegelased ütlevad, et hea raamat peab olema selline, et sellest aru saaks. Sellest õpetussõnast on ka Vihmar lähtunud. Kõik vaatajad saavad aru, pole kahtlustki. „15 meetrit vasakule“ on ju eneseirooniline romaan, mis erilisi illusioone kirjandusest ei jäta: raamat on kõigest kaup, müüa võib seda kas või torude müügimees, kes seda lugenudki pole. Kui siit edasi mõelda, siis teatrietendus on ka lõppude lõpuks ainult toode, mille vaatamiseks pileteid müüa.

Peaosalist Eino Hiekkat kehastava Meelis Rämmeldi mängu tullakse ilmselt vaatama busside ja autodega linnast ja maalt, lähedalt ja kaugelt. Rämmeldi rolli täpsus ja küpsus hoiab lavastust koos. Kusjuures, kui lugeda Tuuri romaani, siis väga täpselt ei oskagi müügimees Einot ette kujutada: istub kodus, lappab musti riideid värvi ja pesutemperatuuri järgi hunnikutesse või täidab-tühjendab nõudepesumasinat. Aga Rämmeld on andnud Einole värvi ja hinge.

Andrus Vaarik mängib kaubamaja ostujuhti, kes kunagi 14aastasena Hitlerjugendi liikmena Ameerika tankidele vintpüssiga vastu astus, aga nüüd õnne tänab, et tõmbas õigel ajal valge sviitri selga ja asus mõnusasti äri ajama. Vaariku esituses sünnib nauditav kapinats, väga nauditav. Või siis Jane Napp meditatsioonilaagrist unistava tüdrukuna ja Ago Anderson ühena kolmest Kuusamo metsaraidurist. Või Märt Avandi saksa koduperemees Manfred. Nende osatäitmiste pärast tasub Pärnusse sõita.

Näitlejad pole laval kõik võrdsed, mõned kaovad ja mõned kuhtuvad. Pealiskaudsusest on kahju, sest Tuuril pole üheplaanilisi tegelasi. Nad kõik on justkui inimtüübi ja elusaatuse tõmmised, mille saaks laval lahjendatult ilusasti välja valada. Võib-olla isegi kõige rohkem on kahju, et metsalangetajate vendade kalevipoeglik elutarkus kaob jämeduse piiril kõndivasse koomikasse.

Piret Saluri kirjutab „15 meetrit vasakule“ tõlke järelsõnas, et Tuuri raamatutes on kõige tähtsam viimane lause. „15 meetrit vasakule“ lõpeb kirjeldusega, kuidas peategelane kuuleb Saksamaalt tagasi sõites laevalael üht naist jõululaulu ümisemas. Ta tahaks naisele öelda, et jõulud on veel kaugel, aga ei ütle. „Enam ei julgenud ma rääkida kellegagi,“ lõpetab Tuuri raamatu. Kui tähelepanelikult vaadata, siis Meelis Rämmeld mängib selle lõigu sisu laval. Ma ei tea, kuidas said aru vaatajad, kes pole romaani lugenud, aga mina sain. Üksik hetk lavastuse finaalis on nii täiuslikult anttituurilik, et võib andeks anda kogu lavastuse lohutu realismi. Sel polnud enam tähtsust.