Üksküla – maailma parim küla

Margot Visnap

Voldemar Panso: „Üksküla, te olete ühekülgne nagu hambahari!” Tituleerida Aarne Üksküla Eesti teatri grand old man’iks oleks kuidagi kohatu. Kuigi madisepäeval 1937 sündinud Üksküla, kes oma pikal lavateel jõudnud mängida ju vist kõigis Eesti teatrites (välja arvatud vist nuku- ja vene teater) vääriks seda tiitlit iga toll. Aga tema puhul mõjuks see peenutseva liialdusena. Laval võib Üksküla lummavalt särada kuninga, vürsti, Mauruse või Pearu rollis, tavaelus aga tänaval märkamatuks jääda. Pealtnäha oleks justkui  kaks erinevat maailma ja inimestki: lava-Üksküla ja tava-Üksküla. See teeb ta käsitamatuks, ligipääsmatuks, mõistatuslikuks. Ta on eriline oma tavalisuse tõttu. Teda ei näi eriti huvitavat seltskondlik positsioon ega rafineeritud näitlejaimago kujundamine väljaspool lava. Talle pole prestiiž ja tuntus oluline. „Ta saab läbi nii kuninga kui teenriga,” on kunagi maininud lavapartner Tõnu Oja. Ei staarikomplekse, ei rahvamehelikku vennastumisjoont. On Aarne  Üksküla. Nii nagu ta on.

1994. aastal tegi ajakirja Favoriit toonane, ei mäletagi, kas peatoimetaja või tegevtoimetaja Priit Pullerits mulle ettepaneku kirjutada Aarne Üksküla portree. Nii ahvatlev pakkumine, et võttis jalust nõrgaks. Ja Üksküla oli nõus andma intervjuud ja et temast lugu tehakse. Olin õnne tipul, kui, julgenud talle helistada, Aarne Ükskülalt ihaldatud jah-sõna kätte sain. Niisugune täht! Kuigi toona seda  väljendit suurt veel ei kasutatud. Nüüd, 15 aastat hiljem, on Eestimaa „tähti” täis. Üksküla pole kunagi tähestaatusest lugu pidanud. Ega ka väga ajakirjandust armastanud. Just seda pealispindset ajakirjandust. Niisugust, mis tema elutööpreemiast kirjutades kasutab väljendeid Üksküla preemiasumma annetamise kohta teatriveteranide ühingule: „Tegu on juba aastaid lavalaudu nühkinud näitlejaid koondava erialaliiduga,  mis korraldab muu hulgas iga-aastast teatriveteranide kokkutulekut ja iganädalast teatriveteranide päeva”. Lavalaudade nühkijad, Eva Kübar? Ja siis tsiteeritakse oma kirjutise ainsat allikat Ivo Linnat, kes kommenteerib Üksküla, kes ei vaja enam raha: “Üksküla kauaaegne sõber, laulja Ivo Linna ütleb viimase mõtte peale muheledes: „Ah, see on niisugune vana mehe vingumine. Ei ta sure veel midagi.”

Ma olen igati Aarne Ükskülaga nõus, kui  ta meedia „rünnakuid” tõrjub. Sattus ju toonagi, kollase ajakirjanduse sünni lävel meie Favoriidis ilmuma pidanud artikkel (see oli nagu meie ühine artikkel, tegime seda Ükskülaga koos mitu kuud ja põhjalikult) kriitilisele kaalukausile. Nimelt soovis Pullerits, et Favoriidi esikaanele peaks lavastama foto, kus Ükskülal oleks käe peal Rolexi kell, suus vägev sigar, juuksed pumatiga võitud, ees kikilips ja ülikond umbes Stockmannist. Laitsin toimetajale  mõtte maha, aga naljaviluks rääkisin sellest Ükskülale. Rumal olin. Üksküla keeldus üldse loo avaldamisest. Kuigi lugu, vist ligi 30 000 tähemärki pikk, oli valmis. Kuidagimoodi silusin toimetaja lolli ettepaneku ära ja lugu ilmus. Aga ilma esikaanefotota. See on üks piinlikem tööalane seik mu elus. Siiani hakkab häbi, kui sellele mõtlen. Mitte artiklile, vaid sellele ajakirjanduslikule pakendile, millesse Aarne Üksküla prooviti pressida. Olin justkui  ka ise osaline ajakirjanduslikus manipulatsioonis andeka inimesega.

Seega, mõistan igati Üksküla tõrksust ajakirjandusega suhtlemisel. Sügav lugupidamine kirjapandud sõna ees ei luba Ükskülal sõna lihtsalt ära lörtsida. Kes on juhtunud lugema Üksküla avaldatud mõtteid või kuulma tema sõnavõtte, need teavad, kui kaunilt, lihvitult, poeetiliselt on need kirja pandud. Siinse artikli pealkiri on laenatud häält kolleegilt Jan Kausilt, kes kuulnud Üksküla otsusest  elutööpreemia summa heategevuseks annetada, saatis toimetuse listi need sõnad: Üksküla – maailma parim küla. Neis neljas sõnas on Üksküla sirgjoonelisust ja jäärapäisust, jäägitut ausust ja austust oma kolleegide töö vastu. Tegelikult vääriks ju iga oma elu teatrile pühendanud inimene, olgu näitleja või piletöör, elutööpreemiat, võib Üksküla otsusest välja lugeda. Olen üsna veendunud, et Üksküla oleks oma preemia jaganud teistega  ka siis, kui meil poleks praegust hüsteerilist majanduslikku kitsikust. Tema otsuse-sõnumi väärtus sai lihtsalt praeguste olude tõttu kaalu juurde. Ja kui mitte ülemate, siis alamate silmis kindlasti. Tallinnas sündinud, kasvanud, õppinud inimesena on Üksküla alati tõmmanud väikeste teatrite poole. Pärast lavakooli lõpetamist 1961. aastal järgnes kõigile ootamatu otsus minna tööle Rakvere teatrisse: I lennu parimaks näitlejaks arvatud noormees ja Rakvere? Kursuse juhendaja Voldemar Panso kuulus lause „Üksküla, te olete ühekülgne nagu hambahari!” teenis vaid pedagoogilist eesmärki.

Miks mitte Draamateater või ka mõned aastad hiljem sündinud Noorsooteater. Aga ei, Rakverele järgnes 11 aastat Pärnu teatris (1968–1978) ja alles siis tuli Tallinn, TRK lavakunstikateeder (1978–1982) ja Eesti Draamateater (1985), kuigi sealtki põikas ta  pärast kolme aastat hoopis väikesesse „kodutusse” Vanalinnastuudiosse (1988–1993), tuli Draamateatrisse küll tagasi, jõudis mängida nii Noorsooteatris kui ka hiljem Linnateatris, aga selle suurejoonelise ringiga jõuab ta veelgi väiksemasse, VAT-teatrisse. Tõenäoliselt ei jaga Üksküla teatreid väikesteks ja suurteks, ent just väiksemad teatrikooslused (osatäitmised ka Von Krahli teatris, Theatrumis) ja ka väikesed rollid annavad talle  võimaluse suurlinlikust särast-kärast distantseeruda. Võib-olla on väike teater Üksküla jaoks maailma parim küla, kokkuhoidev, raskusi trotsiv ja tunnustamist väärt, mida Üksküla oma kohalolekuga teebki. Ja tahab seda tunnustust jagada teistelegi. Kui miski Ükskülas puudub, siis on see suurlinlikkus. „Ega ma ei olegi Tallinnast, olen Rahumäelt! See on midagi muud, see on Nõmme,” kinnitas Üksküla mulle kunagises vestluses. See oli suurkaupmees Seimi maja, milles Ükskülad 1939. aastast kahetoalist, suure veranda ja köögiga korterit üürisid. See oli kaupmehehärra suur ja ilus, uhke basseiniga aed, kuhu üürilapsed minna ei tohtinud. See oli Rahumäe kool, kus sai teoks ka esimene Aarne-Mati näitlemiskatsetus, imepisike, praegusele Ükskülale vist küll kaelamurdev kahelauseline roll – Raamat. Rahumäe piltide juurde kuulub ka 1944. aasta pommitamine, omaenese sammude kaja  purustatud linna vaikuses, jõulupuuna taevas siravad valgusraketid, ema ja isa surm. Need trööstitud, omamoodi kirgastavad mälestused on Aarne Üksküla lapsepõlve pärisosa. Seitsmeaastast Aarnet ja kahte nooremat õde jäid kasvatama vanaema ja onu: „Lell jäigi elu lõpuni poissmeheks ja kasvatas üksinda kolm last üles. Tõesti kangelastegu! Talle võinuks küll ordeni rinda panna”. Ordenit lell selle eest ei saanud, kuigi võinuks: pärast Rahumäe seitsmeklassilise kooli lõpetamist võttis onu teatrihimulise poisi käekõrvale ja kahekesi mindi linna peale näitlejatehnikumi otsima: „Ei onu ega mina võinud teada, et pole niisugust teatrikooli, kus seitsmeklassi haridusega löögile pääseb”. Neis meenutustes või ka Üksküla igatsuses väikeste teatrite järele saab justkui selgemaks otsus preemiat teistega jagada. Oluline polegi preemiasumma annetamine, vaid ühtehoidmine,  teistest hoolimine – olgu lelle käekõrval või laval Kreoni mängides.

 

Mikk Mikiver: See oli kas 1965 või 66, igal juhul Noorsooteater oli siis juba loodud. Aarne tuli äkki minu juurde, ja ma mäletan, istusime minu juures köögis hommikuni. Päikesetõusuni. Ega me palju ei rääkinud, rohkem oli ilmselt vaikust. Aga ma mäletan, et vähemalt sel hetkel oli ta tõesti väsinud. Väsinud Rakverest. Eelkõige sellest suurest koormast, sellest lasust … üks peaosa teise  järel. Keegi ei kujutanud ju enam ettegi, et ilma temata saaks Rakvere teatrit teha. Tol hommikul rääkis ta piinavalt kaunilt sellest, kuidas ta igatseb üht niisugust osa. Mis ei sunniks teda iga päev proovis käima. Oleks üks paarileheküljeline rollike – et saaks natukenegi PROOVIDA. Tahaks midagi põnevat välja mõelda … ja alles siis minna proovi! Ja siis jälle mõelda … Aga mõelda. Tegelikult ekspluateeriti teda ju halastamatult.  1994

Mati Unt: Üksküla on alati olnud hea näitleja, ehkki ta on mänginud ka palju tühja-tähja, aga mage pole ta isegi siis, kui ta mängib asja, mille vastu pole kellelgi huvi, ei mängijal ega vaatajal, ja võib-olla isegi lavastajal. Ometi oli nüüdne mänguind ja temperatuuriskaala, 1977. aasta „Virginia Woolfi” lavastuses kohati vapustav. Ei oska enam tagantjärele  võrrelda, aga elamus oli võimsam kui omaaegse tour de force’i puhul. Mina olin isiklikult teatrist vahepeal täitsa tüdinud olnud. Kui mulle pakuti pileteid, siis küsisin alati, mitu tundi see etendus kestab, sest oli ette teada, et teatris on igav, ja peab ootama, millal etendus lõpeb. Minule isiklikult andis Üksküla George tagasi usu teatrisse. Arvan, et see on päris suur asi, ja sellepärast ma ei tahagi siin rohkem pateetiliseks minna, sest  see oleks juba kohatu või koomiline. 1977

Eino Baskin: Vahel on tunne, et me lihtsalt ei oska oma andeid hoida. Paneme rohkem tähele neid, kes on väliselt aktiivsemad, jutukamad, filosofeerivamad … Kunagi hindasime näitlejaid isegi nende ühiskondliku tegevuse põhjal. Aarne on vastupidine nähtus – tagasihoidlik, napisõnaline. Ta ei suru oma isiksust  kunagi kellelegi peale. Kuulab sind ära ja pigem vaikib, kui hakkab sulle midagi tõestama, vastu vaidlema. Ja mis on temas eriti hinnatav: ta ei ütle kunagi ühestki tööst ära. Tegemist oleks nagu mingi täiesti erilise näitlejakategooriaga – talle on looduse poolt nii palju antud, et ta on võimeline kõike mängima: bufonaadi, draamat, tragöödiat, karakterikoomikat, estraadi. Kõike,  mida soovite! Ta võiks tõenäoliselt tantsida, laulda, isegi balletti teha! 1989

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht