Ugala väärikas avalöök

Margot Visnap

Praegusele vabaõhulavastuste traditsioonile pani tegelikult aluse Ugala teater, tuues 1920. aasta suvel Viljandi Lossimägedes rahva ette Wilde’i “Salome”. Fotol poseerivad 1923. aasta suvel Lossimägedes ette kantud R. Tagore “Ohvri” sensuaalsed osatäitjad.

Helle Leppik, UGALA AJA LUGU. Viljandi Draamateater Ugala, 2006. 312 lk + CD Ugala lauluga.

Õnnelik juhus tõi teatriaasta esimesel kuul, mis oli pühendatud Viljandi Ugalale, mulgimaa teatri pidupäevil (jaanuari algul tähistati Ugala 80. sünnipäeva) teatri- ja raamatuhuviliste ette mahuka, Ugala ajalugu käsitleva teose “Ugala aja lugu”, mille autor on teatri kirjandustoimetaja Helle Leppik. Märkimisväärne, et tegu pole mingi kuiva-nahkse ajalooraamatuga, vaid emotsionaalse, vägagi loetava sissevaatega ühe eesti teatri ajalukku. See ei tähenda, et raamat vaataks mööda ajaloolistest faktidest.

Kui raamatut vaadelda ajalooteaduslikust vaatepunktist, siis on tegu pigem nn pehme variandiga, mis ühtaegu põhineb faktoloogial, aga sisaldab ka Ugala teatrirahva meenutusi. Kirja on kõik pandud soojas, eri ajastute hõngu tabavas stiilis. Saavutus, mille vaieldamatuks eelduseks on autori sisseelamis- ja osadusvõime. Tundub et teatri koduseinad on autorile kõvasti tuge pakkunud, ka muuseas nende Ugala perioodide puhul, mil Valuoja künkal kõrguvast punatellisest moodsast teatrimajast poleks toonased teatriharrastajad Seasaare kõrtsi teisel korrusel etendusi andes osanud veel undki näha.

Ugala on väikelinna teater, mis (kas Viljandi identiteedist sõltuvalt) on läbi aegade pidanud trotsima teatritegemise raskusi, olgu siis 1920. aastal, mil väikeses, umbes 9000 elanikuga linnakeses harrastuslikult Teatri ja Kunsti Ühingu “Ugala” nime all esimene etendus anti, või siis 1926. aasta 1. veebruaril, kui teater kutseliseks sai, või ka tänases päevas. Ugalal on mõneti õnn pidada kahte sünnipäeva: tänavu jaanuaris peeti küll 80. sünnipäeva, kuigi ajaarvamist võiks vabalt alustada ka aastast 1920. Ent teatri eksistents on läbi aegade sõltunud Viljandi publiku(maitse)st, majanduslikest raskustest, teatri tõusuaegadel asjaolust, et paremad näitlejad-staarid lahkuvad suurematesse teatritesse (paradoksaalne jah, aga läbi aegade on teater olnud eelkõige pealinna, aga ka Tartu jt teatrite taimelava). Raamatut lugedes tekib vahel tunne, et midagi pole justkui muutunud, aga see vist ongi Ugala identiteet ja sisuline kese, mille säilimist-olemasolu tuleb tunnistada, miks mitte ka selle üle rõõmu tunda. Trotsides kõikvõimalike raskusi, pole teater jonni jätnud, on tõusnud fööniksina tuhast ja siis jälle madalseisu langenud, ent ta on ometi olemas. Ja seda loomingulist jonnakust õhkub ka raamatust, selle kaante vahele kinnipüüdmist võib lugeda “Ugala aja loo” suurimaks väärtuseks.

Salgamata tuleb tunnistada, et selle raamatuga andis Ugala teatriaastale väärilise avalöögi. Nüüd tagantjärele tasub vaid kahetseda, et samasuguse ettevõtmisega võinuksid eesti teatri aastal välja tulla tegelikult kõik teatrid. Usun, et seda laadi raamatud leiaksid teatrisõprade riiulis väärilise koha. Aga Ugala on algust teinud, teistele teatritele (kuigi teatrite ajalookäsitlusi, enamasti siiski brošüüridena, on ilmunud teisigi) tasub soovitada: tehke järele!